Kuningas Arthur Kristin Puusepp X klass Ajalugu • Lääne-Euroopa keskaja kirjanduses esinenud legendaarne brittide kuningas • Esimene ilmnemine – briti muga Püha Gildase raamat „Britannia vallutamine“ 5. sajandil • Walesi rahvajutud Arthuri-nimelisest kangelasest • 9. sajandi Walesi munga Nenniuse teos „Brittide ajalugu“ Ajalugu • Ilmunud 13 erineva kuninga nime all keldi rahvajuttudes • 1139. aastal briti krooniku avaldatud raamat „Britannia kuningate ajalugu“ • Legend Lancelot´ist, Guinevere´ist, mõõgast Excalibur, Camelot´ ist, Ümarlauast ja võlur Merlin ´ist Olemasolu uurimine • 1976. aastal Inglismaal lossist leiti suur tammepuidust plaat, mis arvati olevat Ümarlaud • Avaloni saarel asus arvatavalt Arthuri ja tema naise matmispaik. Mungad leidsid kaks hauda, milles olid kahe inimese säilmed
Hunt on suur loom. Hundi pea on piklik. Hundil on väikesed kikkis kõrvad, pikk koon. Huntidel on suur kere ja päris pikad jalad. Karvastiku põhivärvus on hall. Hunt on Eesti metsade kõige kardetuim kiskja. Hundi lähim sugulane Eestis on kodukoer. Teda peetakse ka kodukoera üheks esivanemaks. Hunt eelistab elada avamaastikul, sest sealsed jahtimistingimused on paremad. Hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Talvel on hundid karjas ja hulkuvad, suvel aga elatakse paariti. Pesa ehitatakse veekogu äärde looduslikku paika. Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Perekonda kuulub 6-9 isendit, Eestis on tavalise karja suuruseks aga 2-11 isendit. Tiinus kestab 4 kuni 5 kuud. Pojad sünnivad aprillis või mais pimedate ja suletud kõrvaavadega ning kaaluvad 300 kuni 500 g. Silmad avanevad hundilastel 10 kuni12 päevaselt. Hundi kutsikas hakkab iseseisvalt tahket toitu sööma alles 6kuu vanuselt. Hundikutsikate eest hoolitsevad kik karja ...
metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe
Rebane Eestis Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti. Elupaik ja viis Kõige eelistatum elupaik on kultuurmaastik väikeste
koos äketega august välja. Teine suurem varisemine oli 1937.a., suue langes sisse 1974 aastal. Tori põrgu ja vanapaganaga on seotud äärmiselt palju rahvajutte ja muistendeid. Tori kodu- uurija Mihkel Tilk kogus neid üle saja. Rahvasuu tunneb kolme põrguvürsti : Kurat - see on tõesti kurjuse sümbol, tige ja julm; Sarvik - suur ja imposantne, tema on põrgu pärisperemees; Vanapagan - tema on oma tegutsemise järgi kõige rahvalähedasem, Tori rahvajuttudes on enamikus tegemist just Vanapaganaga. Vanapaganat on Tori kandis nähtud mitmel pool ja mitmel korral: hirmutanud reisilisi, kiusanud teisel pool jõge põrgu vastas naisi, olnud kõrtsis viina viskamas. Alljärgnevalt mõned lood. Tori põrgu asub tori kihelkonna keskel. Varema arvamise järgi ka maakera keskel, sest siit algas telg, mille ümber pöörleme. Telje teine ots ulatub siis taeva. Tori rahval on suhteliselt lihtsam minna kunagi põrgu, see on käepärasem
· Muna või poja allakukkumist on peetud halvaks endeks majaelanikele, pesa mahajätmine kuulutavat ette õnnetust (tulekahju või pereliikme surma. Kurepaari pesitsematulek seevastu tähendavat õnne (abiellumist või lapse sündi). · Vanarahvas ütleb, et kui toonekurg muna pesast välja viskab, tuleb sügisest poolt suvi vihmane, aga kui poja, siis tuleb kuiv suvi. · Valge-toonekurge nimetatakse Eesti rahvajuttudes ka titetoojaks. Viimase kuuekümne aasta arhiiviteadete põhjal toob toonekurg Eesti peresse tite allikast, kaevust, loigust, lombist, linaleost, kraavist, ojast, jõest, järvest, rabast, metsast, titemäelt jne. Laps tuuakse nagu teistegi Euroopa rahvaste juttudes noka vahel või tiiva peal, mähkme või sõela sees, läbi akna või läbi korstna.
kunagi suurtest metsamassiividest. Uru kraabib ise või võtab teistelt (näiteks mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. TOITUMINE Rebane toitub enamasti väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, ondatratest, metskitsetalledest, lindudest, nende munadest (põhiliselt partide ja kanaliste) ning marjadest, puuviljadest. Üldse on rebase toidusedelis umbes kolmsada nimetust loomi. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvemini kui arvatakse. Tõeliseks nuhtluseks on rebased
metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe
kiigates aegajalt vasakule ja paremale. Defineeritakse kui kahe või rohkema teksti samaaegset ja nähtavat kohalolu ühe teksti piirides. Tekst peab dialoogi oma ja möödunud aja kirjanduse ja kriitikaga. Nt Contra, KarlMartin Sinijärv, Kivisildnik. 48. Arhetüüp pildid ja ideed, mis on inimeste alateadvuses valitsenud aegade algusest peale: väljendust leidnud müütides, legendides, kangelaslauludes, rahvajuttudes, kajastuvad piiblis, usukombestikus ja rituaalides. 49. Õpetuse arhetüüpidest rajas sveitsi psühholoog Carl Gustav Jung. 50. Termini arhitekstuaalsus võttis kasutusele prantslane Gerer Genette. 51. Näited arhitekstuaalsuse kohta: süzees pikk kodutee (odüsseia), Olovernese pea toomine, kättemaks pealkirjas ,,Noore Wertheri kannatused", ,,Doktor Faustus" detailides põrgu väravad esemetes graal, õun, karikas tegelastüüpides kangelane, saatan, lollike
Võru I Põhikool Vanapagan eesti rahvausundis Referaat Võru 2009 Vanapagan Vanapagan kardab rahvajuttudes tihti hunte ja pikset. Huntide kartus viitab juttude tegelase sarnasusele kodukäijate ja külmkingadega, keda hundid murravad. Oskar Looritsa väitel tõendab see, et tegemist on erakordsete surnute hingedega, kes hulguvad mööda ilma. Huntide eest põgenev Vanapagan on sellisel juhul ühes pärimuskihis välja vahetanud huntide eest põgeneva kodukäija. Siin võib olla seos germaani mütoloogiaga, kus hunti on nimetatud "Odini koeraks" ja Fenrir-hunt neelab surnute hingi.
Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris
on nende kontsentratsioon looduses umbes kolmekordistunud [3]. Peamisteks saastajateks on jäätmete põletamine, elektri tootmine, väikesed põlemisprotsessid, mettallide tootmine ja taaskasutus, tsemendi tootmine, paberi ja tekstiili pleegitamine, joogi- ja reovee puhastus ning transport. Üsna palju leidub dioksiine ja PCB-sid vanade trafode ja kondensaatorite õlides [1, 2, 3]. Põlemisprotsessides PCDD/F võivad tekkida pea igasuguse orgaanilise materjali põlemisel. ,,Rahvajuttudes" kiputakse Kloori sisaldust üle tähtsustama. Näiteks olmejätmete põlemisel on kloori liig harilikult umbes miljonikordne. Kloor võib seejuures esineda nii sooladena, kui seotuna orgaanilistesse ühenditesse. [2, 6] Soodsaim temperatuurivahemik dioksiinide moodustumiseks on 300-325 °C, üle 450 °C ja alla 250 °C võib dioksiine tekkida tühisel hulgal. [2, 6] Lendtuhk, mis sisaldab nõge, tahma ja kloriide on soodsaks pinnaks dioksiinide moodustumisele
Näiteks mets, tundra, taiga, stepp ja kultuurmaastik. Uru kraabib ise või võtab teistelt (näiteks mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.[3] Toitumine Rebane toitub enamasti väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, ondatratest, metskitsetalledest, lindudest, nende munadest (põhiliselt partide ja kanaliste) ning marjadest, puuviljadest. Üldse on rebase toidusedelis umbes kolmsada nimetust loomi. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvemini kui arvatakse. Tõeliseks nuhtluseks on rebased
Peamisteks saastajateks on jäätmete põletamine, elektri tootmine, väikesed põlemisprotsessid, mettallide tootmine ja taaskasutus, tsemendi tootmine, paberi ja tekstiili pleegitamine, joogi- ja reovee puhastus ning transport. Üsna palju leidub dioksiine ja PCB-sid vanade trafode ja kondensaatorite õlides [1, 2, 3, 5, 6, 7]. Põlemisprotsessid Lähteained PCDD/F võivad tekkida pea igasuguse orgaanilise materjali põlemisel. ,,Rahvajuttudes" kiputakse Kloori sisaldust üle tähtsustama. Näiteks olmejätmete põlemisel on kloori liig harilikult umbes miljonikordne. Kloor võib seejuures esineda nii sooladena, kui seotuna orgaanilistesse ühenditesse [2, 6]. Tempearatuur Soodsaim temperatuurivahemik dioksiinide moodustumiseks on 300-325 °C, üle 450 °C ja alla 250 °C võib dioksiine tekkida tühisel hulgal. [2, 6]. Lendtuhk ja Katalüsaatorid Lendtuhk, mis sisaldab nõge, tahma ja kloriide on soodsaks pinnaks dioksiinide
Täiskasvanud rebaseid saab ühel territooriumil olla rohkem kui kaks ainult juhul, kui neid taga ei kiusata ja toitu on külluses. Kui rebasel parajasti poegi ei ole, siis ta ei puhka urus, vaid lagedal maal rohus või võsas, et saaks märgata kiskja lähenemist.Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Rebase vaenlased Rebase põhiline vaenlane on inimene, kes jahib teda meelelahutuseks ja karusnaha saamiseks. Maal tapetakse rebaseid kui kanavargaid ning paljud rebased jäävad ka auto alla. Rebastele peavad jahti ka ilvesed, pantrid ja hundid, kuid neid ei ole palju alles jäänud. Rebase kasulikkus Rebane hoiab tasakaalus pisinäriliste ja putukate arvu. Rebane on ka tähtis karusloom, keda
" Sellest järmine lugu ,,Õunapuude waenlased" on kooliraamatu kohta väga põhjalik, nimetades ära kahjurid koguni ladinakeelsete nimetustega. Kirjastuselt ,,Eesti Raamat" ilmus 1981 aastal ,,Lugemisraamat loodusest," mille koostas august Mikk ja lugemiku lood on kõik Jakobsoni lugemikest, kuid õunaseemne ja õunapuu kasvatamise jutud on välja jäetud, ilmunud on vaid ,,Õunapuu vaenlased." Õunaseemned eepikas. Õunaseemne motiive kohtame mitmesugustes rahvajuttudes ja kunstmuinasjuttudes, mõned on tõlked ja mõned eesti päritolu. Neis muinasjuttudes on õunaseeme kui imeseeme, neist kasvavad imeõunapuud või kuldõunapuud või kuldsetest õuntest. Itaalia muinasjutus näiteks kasvab õuna sees seemnest tüdruk. Läti keelest tõlgitud ,,Muinasjutt kuldõunapuust" on kirja pandud 1914 ja kirja pannud Karlis Skalbe (1879-1945), eesti keeles ilmunus 1981 läti muinasjuttude kogumikuna ,,Muinasjutte" Lugu on õunaseemnest.
Nendelt võib leida loodusnähte, mida ei leidu kusagil mujal, loomastikust ja taimestikust rääkimata. Miks ma just Iirimaa valisin? See valik sai tehtud huvist ja uudishimust selle riigi ajaloo ning kultuuri vastu ning soovist tundma õppida tema eripära. Tihti arvatakse, et Iirimaa on Inglismaa osa ning viiakse kokku Suurbritanniaga, mis tõsi küll oli kunagi Ühendkuningriik. Eriti tõmbab mind Iirimaa juures tema maagilisus, mis tuleb esile rahvajuttudes ning legendides kas mitte ei asetse just Iirimaal vikerkaare alguses kullapada, mida valvad neljalehelise ristikheina sümboliga kääbik? Iirimaa on maa, kus uued muljed ja pilkupüüdvad vaated ootavad iga teekäänaku taga. Samblaga kaetud kaljunukid, rahulik eluviis ja sinna juurde kirjud majade seinad. Samamoodi ka eriline pehme ning sügav rohelist värvi muru ning muidugi Atlandi ookeani sinakas-hall värvus. Ja veel palju-
anda vimalikult tpselt plvest plve, et silitada algupra. Sellele jrgneb eeposte aeg. Neist mahukaim (maailma mahukaim) on Mahabharata. Hinnanguliselt 106000 paarisvrssi. Edasi tuleb praanade ja tantrate aeg. Praanad on kokkuvte hindude usundist. Tantrad on lhemad ja konkreetsemad ksitlused. Neid kasutati joogirituaalides. Tekkis budism ja Tripitaka. Tekkisid suutrad, millest tuntuim on kamasuutra. Suutra on aforismilaadne meelespidamist hlbustav lause. Samal ajal tekkisid rahvajutud. Rahvajuttudes kasutati raamjutustuse vtet. Raamjutustus he loo kigus jutustab keegi teise loo. HIINA KIRJANDUS Selle vanus on ligi 3500 aastat. Enamus kirjandusest prineb Huanghe kallastelt. Peamiselt religioosed tekstid ja ennustused. Zhou dnastia, pere, rahvas, him hendas Hiina riigi. Seal pandi kirja 4 raamatut: esimene oli ajalooraamat. Sinna pandi kirja 11-12.sajandil eKr rahvaid, riike, primusi, valitsemist, mis peaks andma levaate sellest ajast, mida vhegi teada on. Teine raamat oli laluluderaamat
aastal. (Tori põrgu 2007) Tori Põrgu ja vanapaganaga on seotud äärmiselt palju rahvajutte ja muistendeid. Tori kodu- uurija Mihkel Tilk kogus neid üle saja. Tori Põrgut on vanasti kutsutud ka "Kuradimäe" ja "Kurjama" auguks. (Tori põrgu 2007) Rahvasuu tunneb kolme põrguvürsti: Kurat - see on tõesti kurjuse sümbol, tige ja julm; Sarvik - suur ja imposantne, tema on põrgu pärisperemees; Vanapagan - tema on oma tegutsemise järgi kõige rahvalähedasem, Tori rahvajuttudes on enamikus tegemist just Vanapaganaga. Vanapaganat on Tori kandis nähtud mitmel pool ja mitmel korral: hirmutanud reisilisi, kiusanud teisel pool jõge põrgu vastas naisi, olnud kõrtsis viina viskamas. Alljärgnevalt mõned lood. (Tori põrgu 2007) Tori põrgu asub tori kihelkonna keskel. Varema arvamise järgi ka maakera keskel, sest siit algas telg, mille ümber pöörleme. Telje teine ots ulatub siis taeva. Tori rahval on suhteliselt lihtsam minna kunagi põrgu, see on käepärasem
tegelane, kes oma nutikusega leiab lahenduse igale olukorrale. Ta on tüüpilise eest mehe prototüüp, kes jääb iga juhtumise ajal ellu, tegemata suuremaid sigadusi. "Rehepapi" tegelaste hulgas on ka omamoodi aatelisi, kuid needki on karikatuursed nagu mõisa toapoiss Ints. Helgema noodi toovad sisse Hans ja Liina, kelles elab kõigele vaatamata igatsus õrnade tunnete järgi, kuigi see võib vahel väljenduda halenaljakalt nagu Hansu "luuletuses". Eestlaste muistsetes rahvajuttudes on rehepapp leidlik ja kaval tegelane, kes trumpab üle nii mõisasaksad kui ka Vanapagana enda. Ka Kivirähk on enda peategelast sellisena kujutanud, kuigi võib-olla veidikene isekama, kuna ka Rehepapi peamine huvi oli enda vara kaitsmine. Erinevus Rehepapi ja teiste vahel seisneb peamiselt selles, et Rehepapp ainult kaitses oma vara ning varastas ainult seda, mida tal vaja oli, samal ajal kui teised
Kuke- ja kanaohver edendas hobuseid. Oluline osa oli neil aga sellistes siirderiitustes nagu ristsed (titevaatamisel viidi keedukana ja titepudru), pulmad (elu edenemiseks löödi mustal kukel pea maha) ja matused (ohverdati kana; muidugi ka muid suuremaid loomi). Kukk on osanud kurje vaime näha, mistõttu tema võõriku käitumise (kana moodi häälitsemine) järgi on arvatud, et ta näeb kuradit. Kurja tõrjumine on ka kiriku tornikuke ülesanne. Paljudes rahvajuttudes kirjeldatakse kurivaimudega kimbus olemist, mille lõpetab kukelaul see märgib pimeduse elukate võimu lõppu ja paneb nad kiiresti oma valdustesse põgenema. Kana käituminegi on ennustanud õnnetusi ja surma (kuke moodi kiremine, õled sabasulgede vahel). On ka usutud, et kana juhatab inimese hingele teises ilmas teed. Mõlemad kodulinnud kuuluvad ka mütoloogiasse: taevakuke kiremine peletab deemoneid, taevakana munad veerevad päikese või tähtedena üle taeva. Kokkuvõte
Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Rebane, 2011) 29 Karjatamine pärandkooslustel Pärandkoosluste säilimiseks on oluline jätkata nende niitmist ja karjatamist nendel. Karjatada võib erinevaid loomi: veiseid, hobuseid, lambaid ja kitsi. Soovitav on karjatada üheskoos või siis vaheldumisi erinevaid koduloomi. See annab rohukamarale ühtlasema koormuse ning võimaldab ratsionaalsemalt sööta kasutada, ühtlasi
STATISTIKA täiesti omaette teadus, Vene statistika on väga korrast ära, eriti 19.sajandil. Statistilisi andmeid on vaja algallikatega võrrelda ja kontrollida. KIRIKLIKUD DOKUMENDID kirikukroonikad, meetrikaraamatud, visitatsiooni- kontrollid, jutluste tekstid; tähtsaimad genealoogia, isikuajaloo ja ajaloolise toponüümika allikad. Meetrikaraamatutest saab kontrollida hingeloendite andmeid. Kirikukroonikas on kirjas ka aasta tähtsündmused, võimalik dateerida rahvajuttudes kajastatud sündmusi ja tegelasi. KOHTUTE MATERJALID protokollid, kohtuotsused, tunnistajate ütlused, testamendid sisaldavad palju olme ja mentaliteedi ajalugu. Seaduse praktika (allikakriitika vahend seaduse teooriale), kus on kajastatud palju ka talurahva ajalugu. Kohtuprotsessis pole kirjas norm, vaid sellest hälbimine. ERAKIRJAD, PÄEVIKUD põnev ja keskne ajalooallikas sündmuste kirjeldused koos isikliku suhtumisega, kirjade puhul on tihti tsensuuriprobleem!!
keedukana ja titepudru), pulmad (elu edenemiseks löödi mustal kukel pea maha) ja matused (ohverdati kana; muidugi ka muid suuremaid loomi). 22 Kukk on osanud kurje vaime näha, mistõttu tema võõriku käitumise (kana moodi häälitsemine) järgi on arvatud, et ta näeb kuradit. Kurja tõrjumine on ka kiriku tornikuke ülesanne. Paljudes rahvajuttudes kirjeldatakse kurivaimudega kimbus olemist, mille lõpetab kukelaul see märgib pimeduse elukate võimu lõppu ja paneb nad kiiresti oma valdustesse põgenema. Kana käituminegi on ennustanud õnnetusi ja surma (kuke moodi kiremine, õled sabasulgede vahel). On ka usutud, et kana juhatab inimese hingele teises ilmas teed. Mõlemad kodulinnud kuuluvad ka mütoloogiasse: taevakuke kiremine peletab deemoneid, taevakana munad veerevad päikese või tähtedena üle taeva.
Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine. Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Jooksuaeg on rebasel veebruaris
annaabi.ee 
