Rahandus (0)

Rahandus
Majandus
Koostaja : Raimond Ilves 04.03.2009
Raha on üldine seaduslik maksevahend , mille vastu saab vahetada teisi kaupu suhtega, mille määravad raha ostujõud ja kaupade hinnad.
Raha olemasolu aluseks on ühiskondlik kokkulepe millegi kasutamiseks vahetusvahendina. See kokkulepe võib olla kas otsene või kaudne, vabatahtlik või sunduslik. Raha väärtus võib muutuda inflatsiooni ja deflatsiooni tõttu.

• Arvestusühik – raha on ühismõõduks kaupade väärtuse mõõtmisel ja võrdlemisel.
  
• Vahetusvahend – raha on vahetatav kõikide teiste kaupade vastu ning asendab ostja ja müüja vahelistes tehingutes barterit.
  
• Väärtuse akumulatsiooni vahend – raha on vara, mida saab koguda ja kasutada tulevikus tehingute tegemisel.
  
• Kaup – raha on kaup, millel on oma hind, mis sõltub turusituatsioonist ning raha emiteeriva keskpanga baasintressimäärast.
  
• Maksevahend – rahaga saab maksta kaupade ja teenuste eest, tasuda võlgu, maksta makse.
  

Raha ajalugu

Rahana on aegade jooksul kasutatud mitmesuguseid asju, näiteks 17. sajandil kasutasid Massachusettsi kolonistid edukalt kohalike indiaanlaste raha, mis kujutas endast musti ja valgeid teokarpe. Asteegid kasutasid rahana kakaoube, Hiinas ja Põhja-Aafrikas kasutati rahana soola, Nigeerias jalaraudu jne. Isegi inimesed on olnud kasutusel. Vanal Iirimaal olid selleks tütarlapsed, orjad.
Esialgu hakati kõige laiemalt rahana kasutama kulda ja hõbedat. Et kulla- ja hõbedatükikesi poleks vaja iga kord üle kaaluda, hakati vermima kindla kulla-, hõbeda- või muu metalli sisaldusega münte. Raha vermimise õigus oli tavaliselt valitsejal ja riigivõimul. Kaubanduse arenedes muutusid sularahaoperatsioonid müntidega tülikaks. Seepärast võeti kasutusele pankade ja pandimajade tšekid ning võlakirjad, seejärel ilmus paberraha (Hiinas 11. sajandil eKr, Euroopas 17. sajandil). Metallmündid jäid käibele vaid peenrahana.
19. sajandil kehtestati rahanduses raharingluse stabiliseerimiseks kullastandard . See tähendab, et rahvuslik valuuta oli seotud kullavarude ja kulla hinnaga. Rahal oli siis ametlikult kehtestatud kullasisaldus ja riigipankades sai paberraha enam-vähem vabalt kullaks vahetada. See süsteem eeldas inflatsiooni puudumist ja usku sellesse, et nii see ka jääb.
Kullastandardi süsteem hakkas lagunema Esimese maailmasõja ajal, mil trükiti suurte väljaminekute katteks palju kullakatteta raha. Sellega kaasnes raha ostujõu langus ( inflatsioon ) ja hindade tõus.
Kui hinnad tõusevad, siis raha väärtus langeb. Hindade tõusu perioodi nimetatakse inflatsiooniks. Hindade alanemist nimetatakse deflatsiooniks. Enamiku ajast toimub inflatsioon ja vaid lühikestel perioodidel esineb deflatsioon.
Pärast inflatsiooni pidurdamist (1922–1928) üritati kullastandardit taastada, kuid 1929–1933 toimunud majanduskriisi ajal enamik riike sellest loobus. Pärast seda muutus raha kurss "ujuvaks" ning hakkas sõltuma rahaturgudel valitsevast nõudmise ja pakkumise vahekorrast.
Pärast Teist maailmasõda otsustati uuesti luua kindel rahvusvaheline rahakursside süsteem. 1944 Bretton Woodsis (USA) toimunud rahanduskonverentsil lepiti kokku Bretton Woods süsteem, mis toetub kahele alusele: kullale ja dollarile. Nii sai USA dollar maailmarahaks. Ameerika Ühendriigid kohustusid omakorda esimesel nõudmisel dollarite vastu kulda andma. Süsteemi tagamiseks asutati Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank. 1960. aastail lõi see süsteem kõikuma, sest kulla turuhind tõusis üle ametliku kursi ja maailma kaubanduskäive kasvas pidevalt. 1971 laskis USA dollari kursi "ujuvaks". Siiski jätkusid katsed rahaturu stabiilsust hoida.
1979 panid Ühisturu maad aluse Euroopa valuutasüsteemile. Kõigi liikmesriikide valuutakursi põhjal loodi arvestuslik koondühik ECU (European Currency Unit ). Määrati kindlaks liikmesvaluutade kursid ja kõikumised ECU suhtes. Seda süsteemi nimetati " madu tunnelis". Suuremate kõikumiste ärahoidmine ja kursside säilitamine sai nendes maades keskpankade ülesandeks. Juba 1991 sõlmitud Maastrichti lepingus nähti ette euroraha kasutuselevõttu. 2002 võetigi enamikus Euroopa Liidu maades kasutusele euro.

Eestis

Eesti rahasüsteem korrastus 1928. aastaks, kui marga asemel võeti kasutusele kroon, mille tagamiseks võeti Rahvasteliidu vahendusel erilaen Inglise naeltes. Et Suurbritannia 1931 kullastandardist loobus, siis põhjustas see 1933 Eesti krooni devalveerumise. Seejärel lõpetas Eesti Pank kuldvaluuta vaba ostu-müügi.
Eesti Vabariigis käibib praegu Eesti kroon, mis tuli uuesti käibele 20. mail 1992. Euro sooviti Eestis kasutusele võtta mitte enne kui 2006. aasta keskel, kuid euroraha käibeletulek on veninud seepärast, et Eesti majanduse inflatsioonitase ei vasta nõutud kriteeriumitele. Sarnast saatust jagab ka Leedu.
Rahandus ühendab endas raha, riskide, aja kontseptsioone.
Rahandusega tegelevad erinevad institutsioonid , millede vaatepunktist on olulised erinevad rahanduse teemad.
Äriettevõtte rahandusega tegelemist nimetatakse finantsjuhtimiseks ja see keskendub keskendub kolme tüüpi otsustele:

Investeerimisotsused, kui otsused selle kohta, milliseid tegevusi finantseerida;

Finantseerimisotsused: kuidas neid tegevusi finantseerida;

Rahavoogude juhtimisega seotud otsused, mis määravad kuidas juhtida ettevõtte finantsressursse kõige efektiivsemal viisil.
Otsuste vastuvõtmisele eelneb ettevõtte raamatupidamine .
Riigi rahanduse seisukohalt on olused teemad:

• Riigieelarve koostamine ning sellega seoses maksude kehtestamine.
  
• Raha emissioon ja raharingluse korraldamine ning riigi raha vääringu stabiilsuse eest hoolitsemine.
  

Rahanduses on oluline koht pankadel. Pangad tegelevad raha hoiustamise, laenude andmise ja investeerimisvõimaluste pakkumisega nii eraisikutele, ettevõttetele kui riigile.

Rahandus ja riigieelarve

Raha on riigi poolt kehtestatud ja tunnustatud maksevahend. Kolm peamist raha funktsiooni on vahetus- ja maksevahendi funktsioon, väärtuse säilitamise funktsioon ning kaupade ja teenuste väärtuse etaloni funktsioon. Raharinglus võib toimuda sularahakäibena, pangaülekannetena, tšekkide väljastamisena ja elektrooniliste maksevahendite kaudu. Eesti Vabariigis on ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eesti kroon.
Eesti Pank
Eestis korraldab raharinglust ja seisab hea riigi vääringu stabiilsuse eest Eesti Pank. Eesti Panga õigused ja kohustused raharingluse korraldamisel on sätestatud Eesti Panga seaduses. Raha emiteerimist ja käibelt kõrvaldamist reguleerib Eesti Vabariigi rahaseadus. Otsused uute rahatähtede ja müntide väljalaskmise ning nende kujunduse kohta võtab vastu Eesti Panga nõukogu.
Eesti Panga juhtorganiteks on nõukogu ja president . Nõukogu koosneb esimehest ja seitsmest liikmest. Nõukogu esimehe nimetab viieks aastaks ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul. Nõukogu liikmed nimetab Riigikogu viieks aastaks nõukogu esimehe ettepanekul. Eesti Panga presidendi nimetab seitsmeks aastaks ametisse Vabariigi President Eesti Panga nõukogu ettepanekul.
 
Eesti Pank annab aru Riigikogule. Riigikogu liikmetel on õigus esitada järelepärimisi Eesti Panga nõukogu esimehele ja Eesti Panga presidendile. Riigikogu kinnitab Eesti Panga aastaaruande ning määrab audiitori aastaaruande kontrollimiseks. Eesti Panga kui riikliku organisatsiooni majandustegevust võib kontrollida Riigikontroll .
Riiklikud maksud , koormised , lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. See tähendab, et maksete kehtestamine on parlamendi suveräänne ja võõrandamatu õigus. Maksude alusseadus on Maksukorralduse seadus.
Riigi vara valdamise, kasutamise ka käsutamise korra sätestab Riigivaraseadus. Riigivaraseadus ei reguleeri riigi kui omaniku õigusi ja kohustusi suhetes teiste isikutega. Eesmärgiks on tagada riigi vara heaperemehelik käitumine.
Finantsinspektsioon
Riiklikku finantsjärelevalvet teostab Finantsinspektsioon. Finantsinspektsioon on autonoomse pädevusega ja oma eelarvega Eesti Panga juures asuv asutus. Finantsinspektsioon teostab riiklikku järelevalvet Eestis tegevusloa alusel tegutsevate pankade, kindlustusseltside, kindlustusvahendajate, investeerimisühingute, fondivalitsejate ja väärtpaberituru üle.
 
Riigieelarve
Riigieelarvet võib käsitada riigi majandusplaanina eelolevaks aastaks. Riigieelarve vastu võtmine on Riigikogu ülesanne. Riigieelarvet menetletakse nagu seadust, mille eelnõu saab algatada vaid Vabariigi Valitsus. Riigieelarve vastuvõtmise teel annab seadusandlik võim täidesaatvale võimule loa riigi raha kulutamiseks, kontrollides sellega valitsuse tegevust ja seades sellele piirid. Eesti praktika kohaselt võetakse ühe seadusena vastu nii konkreetse aasta riigieelarve kui ka eelarve rakendamiseks vajalikud õigusnormid (näiteks kohalikesse eelarvetesse makstava toetuse arvutamise valem, lastetoetuse määr jne). Riigieelarve võetakse vastu iga aasta kohta. Valitsus on kohustatud esitama riigieelarve projekti Riigikogule vähemalt kolm kuud enne eelarveaasta algust ( hiljemalt 1.oktoobriks).
 
Kui valitsus soovib teha kulutusi, mida riigieelarves ei ole ette nähtud või suurendada riigieelarve kulusid , tuleb võtta vastu lisaeelarve. Riigieelarve muutmisega on tegemist siis, kui eelarve kulusid soovitakse ümber paigutada nii, et tulude ja kulude kogumaht ei muutu.
 
Riigieelarve koostamise ja vastuvõtmise sätestab Riigieelarve seadus. Riigieelarve eelnõu koostamist koordineerib Rahandusministeerium. Ministeeriumid koostavad igal aastal koos valitsemisala eelarve projektiga valitsemisala tegevus- ja majandusarengu kava ning investeeringute kava vähemalt kolme järgmise eelarveaasta kohta. Sellele järgnevad eelarveprojekti läbirääkimised Rahandusministeeriumi ja vastava ministeeriumi või põhiseadusliku institutsiooni vahel. Lahkarvamused lahendatakse Vabariigi Valitsuses. Lõpliku eelarveprojekti kinnitab Vabariigi Valitsus. Koos riigieelarve eelnõuga esitatakse Riigikogule ülevaade riigi majanduse olukorrast ja Vabariigi Valitsuse põhieesmärkidest ning riigieelarve eelnõu seletuskiri. Riigieelarve menetlemine Riigikogus toimub vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
 
Riigieelarve täitmist korraldab samuti Rahandusministeerium. Kõik tulude ja kulude arveldused toimuvad tsentraliseeritult Riigikassa kaudu.