Psühhotraumaatiline kriis ja psühholoogiline esmaabi (0)

Tallinna Reaalkool
Psühhotraumaatiline kriis ja psühholoogiline esmaabi
Referaat
Nimi kustutatud
„Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda“ –Iiri vanasõna

Sisukord

Sissejuhatus 2
Psühhotraumaatiline kriis 2
Psühhotraumaatilise kriisi olemus 2
Kriisi kulg 2
Šokk 2
Reaktsioonifaas 2
Läbitöötamisfaas 2
Kohanemine 3
Depressioon ja traumat raskendavad asjaolud 3
Kes on trauma ohvrid? 3
Kaotus ja lein ning selle staadiumid 3
Juhtunu eitamine 3
Viha 3
Kauplemine, tingimine 3
Kurbus , masendus 3
Leppimine 3
Leinajärgne aeg 4
Psühholoogiline esmaabi 4
Käitumine vahetult peale traumaatilist sündmust 4
Mida võib öelda: 4
Mida ei tohiks öelda: 4
Abistamine ja eneseabi 5
Kust leida abi? 5
Kasutatud materjalid 5

Sissejuhatus

Elus tuleb paratamatult ette raskeid olukordi: õnnetusi, lähedase inimese kaotust, rakseid haigusi, vägivalda. Üksi, ilma kaasinimese toetuseta on sellega raske toime tulla. Antud referaadis üritangi välja tuua võimalusi kriisist üle saamiseks ja kriisi olemusest.

Psühhotraumaatiline kriis

Psühhotraumaatilise kriisi olemus

Traumaatilisi kriise põhjustavad äkilised, ootamatud ja ebatavaliselt tugevad sündmused, mis võiks kannatusi põhjustada ükskõik kellele. Traumaatiline on selline sündmus või kogemus, mis kujutab reaalset või kujutletavat ohtu (näiteks ähvardus) inimese enda või tema lähedase elule, tervisele ja/või heaolule. Traumaatilisest kogemustest põhjustatud kriisiolukorras pole tavapärastest tegutsemisviisidest enamasti kasu ning see tekitab abitusetunnet, hirmu ja ülitugevat stressi.

Kriisi kulg

Raskete kaotuste ja õnnetustega toimetulekuks vajame aega. Tavaliselt reageerime traumale ebatavaliste tunnete, mõtete ja käitumisega. Olenemata kriisi sügavusest või kestvusest läbib kriis üldjuhul kindlad etapid või astmes . Üksiketappide kestus võib kõikuda ja need võivad esineda ka samaaegselt või erinevas järjekorras.

Šokk

Kriisireaktsioon algab šokiga, šokk on psüühiline kaitsereaktsioon inimese taluvuspiiri ületavate ärritajate vastu ning see võib kesta mõnest minutist mõne päevani. Selle käigus ilmnevad üliemotsionaalsus või siis apaatia, ebatõelisuse tunne, ajataju-, mälu- ja mõtlemishäired, otsustamisi ja tegutsemisvõime vähenemine, südamekloppimine, hingamisraskused , värisemine jpm.

Reaktsioonifaas

Selleks võib kuluda 4-6 nädalat ning kaasnevad tugevad negatiivsed emotsioonid : ängistus, hirm, viha, kurbus, süüdistamine, kuid võib esineda ka ohjeldamatu rõõm selle üle, et keset üldsit õnnetust endal õnnestus pääseda. Inimene käib mõttes minevikku läbi ning üritab juhtunut mõista. Räägitakse palju ja esitakse endale ja teistele küsimusi: „Mis minuga juhtus?“, „Miks mina?“ või „Miks mina pääsesin/ellu jäin?“ või tõmbutakse endasse ja üritatakse juhtunut unustada ja välditakse sel teemal rääkimisest. Sellega võivad kaasneda unetus, väsimus, valud jne.

Läbitöötamisfaas

Võib kesta 6-12 kuud. Toimunud tunnistatakse endale kui fakti, sündmuste mõju ei ole enam nii valuline, emotsionaalsed ja füüsilised häired vähenevad. Võimed ja jõuvarud hakkavad taastuma ning tärkab huvi tuleviku vastu.

Kohanemine

Vähehaaval saadakse füüsilised stressireaktsioonid ning juhtunuga seotud tunded ja mälestused kontrolli alla. Mälestused moodustavad tervikliku loo, kuhu on haaratud ka emotsioonid. Traumast jääb „arm“, kuid see ei sega edasi elamist. Juhtunu mõtestatakse elukogemusena.
Inimesel on võime läbi trauma hingeliselt küpseda. See annab võiimaluse tulla edaspidi kriisidega paremini toime.

Depressioon ja traumat raskendavad asjaolud

Mõned pingeseisundisse sattunud või psühhotrauma läbi elanud inimesed reageerivad sellele stressi haigestumisega. Inimese reaktsioon psühholoogilisele traumale sõltub suurel määral tema pärilikust eelsoodumusest ja isiksuse tüübist. Kui depressioon tekib pärast raske pingeseisundi üleelamist, võib see järgmine kord vallanduda juba palju väiksema psühholoogilise üleelamise järel. Inimene elab traumat raskemini läbi, kui …. ta on ise vigastatud , …. õnnetus on toimunud lastega, … ta on kaotanud lähedase inimese, … õnnetuses on hulgaliselt vigastatuid või hukkunuid , … ta tunneb end juhtunud süüdi, … traumaatiline olukord on pikaajaline, .. on oht et trauma kordub, … ta on kodunt eemal ja tunneb end üksi, … õnnetus on põhjustatud sihilikult.

Kes on trauma ohvrid?

Trauma ohvrid on nii otsene kannatanu kui ka tema lähedased, sündmuse pealtnägijad, abistajad, kuid ka inimesed, kes on sündmusest kuulnud. Sündmuse traumaatiline mõju on individuaalne ja sõltub inimese emotsionaalsest hinnangust ja toimunule, isiku tugevusest ja kaaslaste teotusest.

Kaotus ja lein ning selle staadiumid

Traumaatiliste sündmuste ja kriisidega kaasnevad alati kaotused: hävib vara, pärast õnnetust või kallaletungi saab kannatada kehaline või vaimne tervis. Keegi võib haigestuda raskesse või kroonilisse haigusesse, peres võib toimuda lahutus , surra lähedane inimene.

Juhtunu eitamine

Tundeelu võib olla halvatud . Eitamine annab aega enda kogumiseks, et suuta juhtunut või fakti vast võtta.

Viha

Otsitakse süüdlast- „patuoinast“ . Vajatakse võimalust oma viha ja äng välja elada.

Kauplemine, tingimine

Lootuses midagi päästa, võita aega, enne kui kaotust tunnistatakse.

Kurbus, masendus

Mõistetakse kaotuse pöördumatus. Elatakse oma kurbus välja, algab lein.

Leppimine

Peale emotsioonide väljaelamist saabub rahu.
Läbitud staadiumid võivad korduda, nad võivad esineda üheaegselt või mõnevõrra erinevas järjekorras.

Leinajärgne aeg

Pärast leinaaega tekib enamikel inimestel spontaanne soov rõõmustada ja veidi meelt lahutada. Naermine on tuntud tervise taastamise viis. Hingelise kriisi haardes inimene otsekui keelaks endale kõik helged tunded; selle läbimisest annab aga tunnistust loomulik püüd kogeda jälle midagi rõõmustavat, ülevat, kaunist. Õnnetusjuhtumis kannatanule oleks toeks seegi, kui ta kutsuda kinno või kontserdile, reisile või lihtslat jalutuskäigule.

Psühholoogiline esmaabi

Psühholoogiline esmaabi on toetus, mida igaüks võib kannatanule anda, et leevendada tema emotsionaalseid kannatusi ning taastada eneseusk ja kindlustunde eesmärgiga vältida hilisemat traumajärgse stressihäire väljakujunemist.

Käitumine vahetult peale traumaatilist sündmust

Suurim abi ja toetus kannatanule on sinu toetus ja lähedalolek, hoia kannatanuga kehalist kontakti (käest või ümber kinni) - see loob turvatunde, kuid hoolitsemisega ei maksa üle pingutada. Eelkõige tuleb lähtuda kannatanu soovidest, vaid tema teab, mida ta kõige rohkem vajab. Kannatanuga vesteldes tuleb rääkida leebe häälega ja kõneta teda nimepidi. Küsi kuidas ta end tunneb ning aita tal tunda ennast mugavalt (soe jook , toit, ravimid , ohutu koht jne.) Anna kannatanule infot. Palu tal juhtunut kinnitada, kuid jälgi et ta ei teeks impulsiivseid otsuseid. Ära alahinda tema tundeid öeldes näiteks „Pole viga kõik saab korda“, ole parem hea kuulaja , näita välja et hoolid sellest mida kuuled, ära katkesta , ole kaastundlik ja luba tal ka vaikida. Lähedase või teise inimese surmast teatamine ei kuulu psühholoogilise esmaabi juurde seda teevad väljaõppe saanud päästetöötajad sündmuskohale saabudes (samuti tunnistab inimesi surnuks kiirabi, mitte kaaskannatanud). Kuid kannatanule tuge pakkudes ei tohi talle ka asju ilusamaks valetada.

Mida võib öelda:

• „Mis juhtus?“
  
• „Kurb, et see juhtus!“
  
• „See on sulle väga raske katsumus .“
  
• „Täiesti normaalne on, et sa tunned … “
  
• „Ma ei tea mida öelda“
  

Mida ei tohiks öelda:

• „Ma tean mida sa tunned“
  
• „ Olesk võinud minna hullmini“
  
• „Rahune maha!“
  
• „Ära karju !“
  
• „Ju oli see jumala tahtmine …“
  

Abistamine ja eneseabi

Arvame ekslikult, et teiste õnnetus meile mõju ei avalda. Traumaatiline sündmus puudutab ka abistajat, temagi talub stressi vaid teatud piirides ja seetõttu tuleb meeles pidada ka üldist esmaabi andmise reeglit „ Esmaabi võib anda iga inimene, kui see ei põhjusta kahju teistele inimestele ja kannatanule sünnib sellest rohkem kasu, kui kahju.“. Peale abi andmist tuleb olla valmis selleks, et võib olla raske pöörduda tagasi oma igapäevaste tegevuste juurde ning tunda sügavat väsimustunnet, sest oled andnud endast palju energiat, võivad ilmneda unehäired ja painajalikud unenäod, võib end süüdistada, kuna Sulle tundub et Sa ei suutnud anda endast parimat, võivad muutuda sinu arusaamad elust ja inimsuhetest, võid tunda kurbust ja leina.
Sinu mõtted, tunded ja reaktsioonid on normaalsed ja vältimatud.

Kust leida abi?

Usaldustelefon-126
Lahendus.net
Lapsemure.ee
Psyhholoogia.ee
Pia.ee

Kasutatud materjalid

[ Internet -04.04.2010] http://www.depnet.ee/universe1/causes/extended_risk/
[Internet-04.04.2010] http://lastekriis.ee/lasteleinast_files/artikkel_traumaatilinekriisjasellekulg.html
Eesti punase risti infovoldik „Psühholoogilise esmaabi A&O“