2) Kuidas saab vetikate abil hinnata veekogu puhtust? Puhtas vees on toitainete sisaldus enam-vähem ühesugune aasta läbi, see tähendab et vesi on puhas. Mida rohkem on vees vetikaid, seda toitaineterikkam ja puhtam on vesi. 3) Koosta neljalüliline toiduahel järgmistest organismidest: haug, ahvena maim, klorella (vetikas), vesikirp Klorella -> vesikirp -> ahvena maim -> haug 4) Koosta tabel rohevetikate, punavetikate ja pruunvetikate sarnasuste ja erinevuste kohta. Vetikad Sarnasused Erinevused Rohevetikad Kõik elavad vees, kõigil Rohevetikas elab madalal fotosünteesib peaaegu rannavees, teised elavad kogu keha, imavad vett ja sügavamal. Erinevad värvuse Pruunvetikad vees lahustunud aineid poolest. Pruunvetikad kogu keha pinnaga. meenutavad maismaataimi,
19 Krüsofüüdi silmtäpp paikneb kloroplasti sees. 20 Statospoorid on krüsofüütidele iseloomulikud puhketsüstid [krüsofüütidele iseloomulikud tsüstid] 21 Krüsofüütide tsüstid on ränist seinaga 22 Krüsofüüdid on sageli miksotroofsed lisaks fotosünteesile neelavad ka partiklilist toitu; 23 Krüsofüütidel on tavaliselt kaks viburit 24 Pruunvetikad on enamasti hulkraksed mereorganismid 25 Enamasti kasvavad pruunvetikad mingile kõvale substraadile kinnitunult 26 Pruunvetikate areaal on valdavalt mere kaldavöönd 27 Pruunvetikate hulgas on palju makroskoopilisi vetikaid 28 Pruunvetikatele iseloomuliku värvuse tingib fukoksantiin 29 Pruunvetikatel vibur esineb ainult paljunemisrakkudel viburid kinnituvad unduleeriva kelmega rakuseinale 30 Pruunvetikate liikide arv on suurusjärgus 1500 - 2000 31 Pruunvetikate rakuseina moodustab tselluloosist fibrillidest viltjas võrgustik mida jäigastab katsium alginaat 32. Ränivetikaid on teada umbes üle 10000 liigi. 33
17. Krüsofüüdi silmtäpp paikneb plastiidikatte sise ja välismembraanivahel 18. Stratospoorid on krüsofüütiddle iseloomulikud puhketsüstid 19. Krüsofüütide tsüstid on ränist seinaga 20. Krüsofüüdid on sageli miksotroofsed lisaks fotosünteesile neelavad ka patiklilist toitu. 21. Krüsofüütidel on tavaliselt kaks viburit 22. Pruunvetikad on enamasti hulkraksed mereorganismid 23. Enamasti kasvavad pruunvetikad mingile kõvale substraadile kinnitunult 24. Pruunvetikate areaal on valdavalt mere kaldavöönd 25. Pruuvetikate hulgas on palju makroskoopili vetikaid 26. Pruunvetikate iseloomuliku värvuse tingib fukoksantiin 27. Pruunvetikatel vibur esineb ainult paljunemisrakkudel 28. Pruunvetikate liikide arv on suurusjärgus 1500-2000 liiki. 29. Pruunvetikate rakuseina moodustab tselluloosist fibrillidest viltjas võrgustik mida jäigastab kaltsium alginaat. 30. Ränivetikate vegetatiivselt paljunemisel populatsiooni keskmine rakusuurus väheneb 31
Läänemeri Loodusõpetus 6. klass Läänemere taimestik Astelpaju Sinerõigas Liiv-vareskaer Merikapsas Merihumur Merihein Läänemere vetikad Sinivetikate vöönd Rohevetikate vöönd Pruunvetikate sh põisadruvöönd Punavetikate vöönd Läänemere linnustik Kivirullija Punajalg-tilder Meriski Lauk Kühmnokk-luik Hahk Läänemere kalad Räim Kilu Tursk Lest Lõhe meriforell angerjas Läänemere imetajad viigerhüljes hallhüljes
· Vetikad võivad kinnituda ka veeloomadele. · Väljaspool veekogu kasvab vetikaid mulla pindmistes kihtides, puutüvedel, kaljudel jm. 6 · Vähesed vetikaliigid suudavad elada polaaralade jää- ja lumeväljadel. · Osad vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. vetikas + seen = samblik 7 · Pigmentide sisalduse ja teiste tunnuste alusel jaotatakse vetikad hõimkondadesse. · Edaspidi käsitleme meie rohe-, puna- ja pruunvetikate hõimkonda kuuluvate organismidega. 8 · Kõige mitmekesisema ja arvukama hõimkonna moodustavad rohevetikad. · Nad võivad olla üherakulised, koloonialised või hulkraksed. · Värvuselt on rohevetikad puhasrohelised, sest pigmentidest on kloroplastides ülekaalus klorofüll. Vetikarakkudes esineb varuainena tärklis. · Seega sarnanevad rohevetikad värvuse ja varuaine poolest taimedega. Aitähh!
Algselt nimetas Balardi saadud vedeliku muriidiks. (lad.k. tähendas soolvett) Kui Pariisi Teaduste Akadeemia oli kinnitanud Balardi uue avastatud keemilise elemendi , siis nende ettepanekul nimetati uus element ümber broomiks, mis tulenes selle erilisest teravast lõhnast. Joodi I avastamine Jood sai kloori järel teisena avastatud Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redige halogeeniks Teine tase Joodi avastas Kolmas tase pruunvetikate tuhast Neljas tase prantsuse keemik Bernard Viies tase Courtois 1811. aastal. Uuele avastatud elemendile anti nimi paar aastat hiljem tema violetsete aurude järgi. Kasutatud kirjandus http://www.kristiine.tln.edu.ee/doku/keemia/Halogeenid.pdf http://protonizer.eu-youth.net/index.php?option=articles&task=viewarticle&ar
Üldiselt on mere tase püsiv. Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60...100 meetrit on täidetud riimveega, mille soolsus on 10...15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6...8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub pidevalt täiesti magedat vett, seguneb soolasemat vett sellele juurde. Läänemere elustik Taimestik Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Rannaveel on neli vetikate vööndit: Sinivetikate vöönd Rohevetikatevöönd Pruunvetikate vöönd(sealhulgas ka põisadru vöönd) Punavetikate vöönd Sinivetikate vöönd Kasvab kaljusel rannikul, veepiirist kõrgemal Sinkjasmust Rohevetika vöönd Asub meetri sügavusel Pakub varju ja toitu veeloomadele On üheaastased taimed Pruunvetika vöönd Soome rannikute suurim vetikas Kasvab kuni poole meetri kõrguseks Moodustab madalas vees 0,5-3m sügavusel suuri kooslusi Punavetika vöönd
vö ö nd . Ve tika d p a kuva d va rju s e lg ro o tute le ja ka ka la d e le . Punavetikas · Punavetiktaimi on ligikaudu 4000 liiki · Olenevalt liigist ja kasvukohast varieerub punavetikate värvus roosast tumepunaseni · Meres on punavetiktaimed olulised orgaanilise aine tootjad · Punavetikate tähtsus seisneb ka vee looduslikus isepuhastumises Pruunvetikas · Mõni liik võib kasvada isegi 30-60 meetri pikkuseks · Pruunvetikate värvus varieerub oliivrohelisest tumepruunini · Nad kasvavad jahedate ja külmade merede rannikuvetes, 6-15 meetri sügavusel · Eesti vetes on kõige sagedasem põisadru Rannikutaimed Astelapaju · Põhjalahe saarte tuntuim taim · Oksad okkalised ja teravad · Valgusnõudlik · Kasvab kuival pinnasel · Hilissügisel valmivad marjad, mis sisaldavad rohkesti C-vitamiini Liiv-vareskaer · Kasvab kuni 1m kõrguseks · Õisik 30cm pikkune · Pikad kitsad lehed
merehein. Vetikad Erinevad vetikarühmad kasvavad eri sügavusel vöönditena.Suuri silmaga nähtavaid vetikad on meres eri värvi ja kuju.Rohevetikad vajavad kasvamiseks kõige enam valgust ja seepärast on need vetikad kõige kõrgemal vööndis .Pruunvetikad vajavad natuke vähem valgust ja seega on nad rohevetikate vööndist all pool. Pruunvetikatest tuntuim on põisadru. Punavetikad ei vaja praktiliselt üldse valgust seega on nemad täiesti all ehk pruunvetikate vööndist veel all pool.Tuntuim Läänemere punavetikas on agarik .Sellest saadakse zelatiinitaolist ainet, millest tehakse näiteks marelaadi. Kaldalähedased kivid on sageli kaetud erkroheliste vetikatuustidega.Need vetikad on mitmesugused rohevetikad.Üks tavalisemaid neist on karevetikas.Karevetikas kasvab madalas vees ja katsudes pehme nagu vette kastetud vatt. Üherakulised Vetikad: Üherakulised vetikad ehk taimhõljumid on meres kõige olulisemad tootjad
keskmine sügavus on 55m. Põhjamerest tungiv soolane merevesi ning mandrilt valguv sademetena langenud merevesi segunevad Lääänemeres. Vee keskmine soolsus on 0,9 %. Jõgede suudmealadel on vesi mage. Vee madal soolsus, tõusu ja mõõna, merehoovuste puudumine ja mere madalveelisus soodustavad Läänemere talvist jäätumist. Läänemere keskosa on jäävaba.Isel. Vetikaid ning mille alusel moodustub vöönd?Sinivetikate vöönd, rohevetikate-, pruunvetikate- ja punavetikate vöönd. Vees kasvavad vetikad vajavad fotosünteesiks päikesevalgust. Sügaval on valust vähem ning vetikad on sellega kohastunud ja moodustavad sügavuse suunas vööndeid.Miks peetakse ainulaadseks?Läänemere taimede ja loomade hulgas on selliseid mere- ja mageveeliike, kes suudavad elada ka riimvees (merikilk, harjasabalane). Taimestikus elavad kõrvuti nii mere- ja magevatele omased liigid. Kaluri võrgus võin olla seega nii lest kui ka järvekala
Broomiaurud kahjustavad kõri, kopse, bronhe. Inimorganismis on broom suhteliselt ühtlaselt jaotunud, ent koevedelikes on selle tase veidi kõrgem kui rakkude sisemuses. Rohkem esineb broomi ka kilpnäärmes ja neerudes. Inimorganismis on broomi keskmiselt 260 mg. Kasutamine Kasutamine: Juuksehooldusvahendite, värvainete, putukamürkide, pisargaasi, ravimite valmistamiseks Keemialaborites Fotograafias Jood Avastamine: Joodi avastas pruunvetikate tuhast prantsuse keemik Bernard Courtois 1811. aastal. Uuele avastatud elemendile anti nimi paar aastat hiljem tema violetsete aurude jargi. Paiknemine: Jood on keemiliste elementide perioodilisussüsteemi VII A-rühma element, 5. perioodis, järjenumbriga 53 ja aatommassiga 126,90447. Sümbol: I Omadused Keemilised omadused: Nõrgem oksüdeerija kui fluor, kloor ja broom. Jodiidid on küllaltki aktiivsed redutseerijad. Füüsikalised omadused:
Hõimkond: koldvetikad. (Neil on kaks päristuumset genoomi rakus) Hõimkond: ränivetikad (SUGULINE PALJUNEMINE) Hõimkond: pruunvetikad (SUGULINE PALJUNEMINE) diploidsed, alla 1000 liigi maailmas, kõik on hulkraksed, kõik on merevetikad, maailma suurimate vetikate hulka kuuluvad Liik: Sarkassov, kes elab Sarkasso meres. See on pikk vetikas, mis ujub vee pinnal. Pruunvetikas on: Sekundaarse plastiidiga, plastiid punavetikast, kuulub alamriiki: esiviburlased. Pruunvetikate alla kuuluvad lehtadrud. Eestis on esindatud üks pruunvetika liik: põisadru. Esmase plastiidiga vetikad Kolm hõimkonda: 1. Hõimkond: punavetikad: umbes 4000 liiki maailmas, enamasti hulkraksed, reegline merevetikad, neil on suguline paljunemine, värvus roosakast mustjani. 2. Hõimkond: rohevetikad: (maismaataimede eellased) Maailmas 16000 liiki. Nad on kõikjal, neil on suguline paljunemine. Mõned liigid meenutavad teiste sugurakke (nad on viburitega)
6 LÄÄNEMERE TAIMESTIK 1) Vetikad Vetikad kasvavad vööndites. Kõige madalamas vööndis kasvavad rohevetikad, siis tulevad pruunvetikad ja kõige sügavamal on punavetikate vöönd. Vetikad pakuvad varju selgrootutele ja ka kaladele. · ROHEVETIKAS 2) Asub meetri sügavusel 3) Pakub varju ja toitu veeloomadele 4) On üheaastased taimed · PRUUNVETIKATE EHK PÕISADRU 1) Soome rannikute suurim vetikas 2) Kasvab kuni poole meetri kõrguseks 3) Moodustab madalas vees 0,53m sügavusel suuri kooslusi · PUNAVETIKAD 1) Ulatuvad kõige sügavamale 2) Kohastunud vähese valgusega 3) Punavetikate vahel on rohkesti rannakarpe 2) Rannikutaimed · ASTELPAJU 1) Põhjalahe saarte tuntuim taim 2) Oksad okkalised ja teravad 3) Valgusnõudlik
Tema keha ümardub ja kattub tiheda kaitsva kestaga, tekib tsüst. Tsüstina võib ta tuulega kanduda teise veekogusse. 6.Silmviburlane - silmapäpi ja viburi otstarve, paljunemine. Silmtäpi otstarve on see, et silviburlane tajub sellega valgust, mille poole ta ujub. Viburi on pikk ja niitjas. Silmviburlane paljuneb pikipooldumise teel. 7.Vetikate jaotus pigmendi sisalduse järgi.Mis on tallus ? Pigementide ja sisalduse ja teiste tunnuste jaotatakse vetikad hõimkondadesse. Rohe-,puna- ja pruunvetikate hõimkonda kuuluvate organismidega. Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks. 8.Kingloom- toitumine, rakutuumade ülesanne, paljunemine. Kinglooma peamine toit on bakterid. Suurtuum reguleerib kinglooma elutegevust, pisituum osaleb sugulisel paljunemisel. Enamasti aga paljuneb kingloom mittesuguliselt ristipooldumise teel. 9.Koppvetika ehitus ja paljunemine. Suvel paljuneb koppvetikas mittesuguliselt - eostega. Koppvetikas paljuneb ka suguliselt. Tema
toiduks. Ei leia mitte ühtegi näidis taime!!!!- Porphyra- tehakse Norit sellest, sushi vetikas. Pruunvetikad näidis liik Liike umbes 900. Levinud kogu maailma meredes ja ookeanides, peamiselt rannaäärses madalvees, kuid vahel ka rannast eemal. Talluse iseloomulik värvus oliivirohelisest tumepruunini tuleneb mitmesuguste pigmentide: klorofülli, karatinoidide ja fukoksantiini (pruun) koosesinemisest. Pruunvetikate tallus on paljurakuline. Neil võib jälgida arenguastmeid mikroskoopilistest organismidest kuni hiidorganismideni, mille pikkus ulatub vahel 30-50 meetrini. Madalamal arenguastmel olevate liikide tallus on niitjas, koosneb ühest rakkude reast. Kõrgemalt arenenud liikidel jagunevad rakud mitmes tasandis ja on osaliselt eristunud, moodustades rakkude komplekse, mis sarnanevad assimilatsiooni-, säilitus-, tugi- ja juhtkudedega
Paljud punavetikad on tooraineks agari ja joodi tootmisel, neid tarvitatakse loomasöödaks ja toiduks. Liike: lambavetikas, iiri sammal , 3. Pruunvetikad, näidis liik. !!! Liike umbes 900. Levinud kogu maailma meredes ja ookeanides, peamiselt rannaäärses madalvees, kuid vahel ka rannast eemal. Bentose oluline koostisosa. Talluse iseloomulik värvus oliivirohelisest tumepruunini tuleneb mitmesuguste pigmentide: klorofülli, karatinoidide ja fukoksantiini (pruun) koosesinemisest. Pruunvetikate tallus on paljurakuline. Neil võib jälgida arenguastmeid mikroskoopilistest organismidest kuni hiidorganismideni, mille pikkus ulatub vahel 30-50 meetrini. Madalamal arenguastmel olevate liikide tallus on niitjas, koosneb ühest rakkude reast. Kõrgemalt arenenud liikidel jagunevad rakud mitmes tasandis ja on osaliselt eristunud, moodustades rakkude komplekse, mis sarnanevad assimilatsiooni-, säilitus-, tugi- ja juhtkudedega. Selline eristumine on tingitud talluse
kaelususlased, tõruvähid, korallid. Peamised taimeliigid on ainult vetikalised ja need on: punavetikad, pruunvetikad, ränivetikad, vaguviburvetikad, neelvetikad, liitvetikad, agarikud. 2. Abiootiliste tegurite iseloomustus Valgus Ookeani taimed on varjulembelised, kuna osa veepinnale jõudvast valgusest neeldub, osa aga peegeldub. Valgus ei jõua veekogus väga sügavale, seetõttu läheb täiesti pimedaks umbes 30 m juures, aga Vaikse ookeani keskmine sügavus on 4 km. Pruunvetikate kasvupiirkond on 6-15 m sügavusel, sellest sõltuvalt langeb natuke valgust neile peale ja tänu sellele on nende levik suurem kui teistel vetikatel. Pruunvetikad on ka suuruselt suurimad vetikad. Ränivetikad on seevastu mikroskoopailise suurusega ja asuvad sügavamal vees. Nendeni valgus ei ulatu ja sellepärast pole neil ka seda vaja (nendel taimedel sümbioosi ei toimu). Kuna sügavatesse kohtadesse ei pääse päikesevalgus, siis on ka seal elavad loomad selleks eriliselt kohastunud
nad annavad umbes 50 protsenti kogu maailma kalasaagist. [7, 17] El Niño periood, mis leiab aset tavaliselt iga 3-7 aasta tagant, toob endaga kaasa Vaikse ookeani upwelling’u intensiivsuse vähenemist, seega väheneb ka toitaineterikka vee juurdetulek, mis põhjustab madalamat kalapopulatsiooni ning tulemuseks on väiksemad kalasaagid. Merelõvide pojad kannatavad nälga. Kannatavad ka nn lehtadrude metsad, mis on suure pruunvetikate taimestiku tihedusega veealuselised alad. [13, 17] La Niña’l on tavaliselt positiivne mõju lääne Lõuna-Ameerika kalatööstuele. Upwelling toob külma, toitaineterikka vee ookeani pinnale. Toitained sisaldavad planktoni, millest toituvad kalad ja koorikloomad. Kõrgema taseme kiskjad, sealhulgas ka väärtuslik kalaliik nagu mereahven, omakorda kütivad koorikloomi.[16] 13 3.2. Loomade liikumine
Läänemeres sageli esinevad pruunvetikaks on Sphacelaria arctica. See paari sentimeetri kõrgune mustjaspruun hargnev põõsake on kohastunud elule nõrgas valguses, olles tihti sügavatel aldel ainsaks taimeliigiks. Eesti vetes võib leida teda kuni 30 meetri sügavuselt. Suuremate taimede küljes või kividel võib tihti kohata pruune limaseid tompe, mis lähema uurimise tagajärjel muutuvad peenikeste niitide kogumiks. Need on kõige lihtsamada vetikad pruunvetikate sugukonnast. 9. PUNAVETIKAD Punavetikad on laialt levinud kõikides meredes, eriti paras- ja troopilises vöötmes. Peale mõnede erandite on nad hulkrakse tallusega kinnitunud vormid. Enamik neist kinnituvad risoididega kaljudele, kividele või liivaderadele; osa aga epifüüdidena teistele taimedele. Rakuseinte sisemiose kihid on tselluloosis, välimised pektoonainest. Hästituntud on punavetikatest agar-agar, agaroid, karrageen. Pigmentidest sisaldavad punavetikad
Eksperimentaalsed andmed toetavad enam esimest võimalust. Vähemalt kaks nukleaasi (kuid mitte metüültransferaasi) pakitakse virioni ja vastutavad peremehe DNA kiire degradeerimise eest. Teised Phycodnaviridae esindajad Peale Chlorella viiruste uuritakse suhteliselt intensiivselt ka: - üherakuliste merevetikate Micromonas pusilla ja Chysochromulina (vastavalt MpV ja CbV) ja Emiliania huxleyi viiruseid (EhV) - hulkraksete pruunvetikate Ectocarpus ja Feldmannia viiruseid (vastavalt EsV ja FsV). Need uurimused on näidanud, et oma bioloogiliste omaduste poolest on phycodnaviirused väga erinevad. EhV-86 genoom on 407 kbp pikkune tsirkulaarne DNA ja kodeerib 472-te valku (millest vaid 66-l on teada homolooge teistelt bioloogilistelt objektidelt). Nende valkude hulgas on palju (viirusele) eksootilisi ensüüme, nagu sfingolipiidide biosünteesi ensüüme. Väga oluline on see, et EhV kodeerib RNA polümeraasi
ole see nii. Liigirikkaimad on subarktika ja subtroopika, eriti Lõuna- Austraalia ja Vahemeri.Troopikas loendatakse 600-800 liiki 200-300 perekonnast. Ilmselt korallid ei jäta küllalt kinnitumiskohta vetikaile. Rohkesti esineb pantroopilise (pantropical) levikuga vetikad st. samad liigid esinevad mõlema ookeani mõlemal poolel; parasvöötme vetikate hulgas esineb harva sellise levikuga liike. Liikudes subarktikast troopikasse tõuseb indeks, mis näitab punavetikate liikide arvu suhet pruunvetikate liikide arvu 1.1 4.3. Troopilised veed on punavetikate eelistatud kasvuala. Perekondade Gelidium, Pterocladia ja Gracilaria liigid on tähtsad tarretavate ainete toorained. a) Tõusu- mõõna mangroovimetsad ja nende vetikad. Mangroovid on puud (kuni 30m kõrged) ja kuni 2m kõrged põõsad, mis kasvavad meres. Viimased võivad kõrge tõusuvee 9 puhul jääda täiesti vee alla
Neid kasutatakse dünamiidi toomisel, heli- ja soojusisolatsiooni materjalina, metallide lihvimiseks, filtrite valmistamiseks. Hk. Pruunvetiktaimed- Phaeophyta. Liike umbes 900. Levinud kogu maailma meredes ja ookeanides, peamiselt rannaäärses madalvees, kuid vahel ka rannast eemal. Bentose oluline koostisosa. Talluse iseloomulik värvus – oliivirohelisest tumepruunini – tuleneb mitmesuguste pigmentide: klorofülli, karatinoidide ja fukoksantiini (pruun) koosesinemisest. Pruunvetikate tallus on paljurakuline. Neil võib jälgida arenguastmeid mikroskoopilistest organismidest kuni hiidorganismideni, mille pikkus ulatub vahel 30-50 meetrini. Madalamal arenguastmel olevate liikide tallus on niitjas, koosneb ühest rakkude reast. Kõrgemalt arenenud liikidel jagunevad rakud mitmes tasandis ja on osaliselt eristunud, moodustades rakkude komplekse, mis sarnanevad assimilatsiooni-, säilitus-, tugi- ja juhtkudedega. Selline eristumine on
Kitiin eksoskelett koorikloomadel ja putukatel rakusein seentel Agar ehituslik punavetikates Agaroos Agaropektiin Pektiin ehituslik, tugevdav taimedes Alginaat ehituslik komponent pruunvetikate rakuseintes Peptidoglükaanid ehituslik bakterirakuseintes Mannaan esineb seene rakukestades Galaktaan esineb taime rakukestades Ksülaan esineb taime rakukestades 3. Joonistage fragment Gram-positiivse ja Gram-negatiivse bakteriraku seinast ja iseloomustage selle koostises olevaid ühendeid.
Neid kasutatakse dünamiidi toomisel, heli- ja soojusisolatsiooni materjalina, metallide lihvimiseks, filtrite valmistamiseks. Hk. Pruunvetiktaimed- Phaeophyta. Liike umbes 900. Levinud kogu maailma meredes ja ookeanides, peamiselt rannaäärses madalvees, kuid vahel ka rannast eemal. Bentose oluline koostisosa. Talluse iseloomulik värvus oliivirohelisest tumepruunini tuleneb mitmesuguste pigmentide: klorofülli, karatinoidide ja fukoksantiini (pruun) koosesinemisest. Pruunvetikate tallus on paljurakuline. Neil 11 võib jälgida arenguastmeid mikroskoopilistest organismidest kuni hiidorganismideni, mille pikkus ulatub vahel 30-50 meetrini. Madalamal arenguastmel olevate liikide tallus on niitjas, koosneb ühest rakkude reast. Kõrgemalt arenenud liikidel jagunevad rakud mitmes tasandis ja on osaliselt eristunud, moodustades rakkude komplekse, mis
Rannikualadel võivad kasvada väga kiiresti kuhjates suuri biomasse. Meretaimede produktiivsus võib olla suurem antud piirkonna maismaataimede omast. Piirkonnas, kus domineerivad lehtadrud on aastane produktsioon 2kg C/m2 aastas. Troopilistes piirkondades võib kasvada kuni 6kg'ni, mis on enam kui troopilistes vihmametsades. Fotosüntees väheneb niiskuskao juures. Rohevetikate puhul (Ulva) jätkub fotosüntees kuni veekadu on alla 35%. Neil puudub ka kaitsev limakiht, mis on pruunvetikate tallusel. Põisadru on suuteline fotosünteesima, kuni koeveesisaldus langeb alla 30%. Nn uputatud taimedel on aastatuhandete vältel välja kujunenud erilised kohastumused. Osadel pruunvetikatel on pneumotsüst (?) (põieke), läbimõõduga kuni 15cm. Hoiab vetikat parimas asendis, et saada max valgust kätte. Vees on palju organisme, kes kasvavad teiste peal - Sammalloomad katavad kivikesi halli meekärjekesega, ei kahjusta neid
Neid kasutatakse dünamiidi toomisel, heli- ja soojusisolatsiooni materjalina, metallide lihvimiseks, filtrite valmistamiseks. Hk. Pruunvetiktaimed- Phaeophyta. Liike umbes 900. Levinud kogu maailma meredes ja ookeanides, peamiselt rannaäärses madalvees, kuid vahel ka rannast eemal. Bentose oluline koostisosa. Talluse iseloomulik värvus oliivirohelisest tumepruunini tuleneb mitmesuguste pigmentide: klorofülli, karatinoidide ja fukoksantiini (pruun) koosesinemisest. Pruunvetikate tallus on paljurakuline. Neil võib jälgida arenguastmeid mikroskoopilistest organismidest kuni hiidorganismideni, mille pikkus ulatub vahel 30-50 meetrini. Madalamal arenguastmel olevate liikide tallus on niitjas, koosneb ühest rakkude reast. Kõrgemalt arenenud liikidel jagunevad rakud mitmes tasandis ja on osaliselt eristunud, moodustades rakkude komplekse, mis sarnanevad assimilatsiooni-, säilitus-, tugi- ja juhtkudedega. Selline eristumine on
sinkjasmust suuri kooslusi -rohevetikate vöönd -punavetikate vöönd -asub meetri sügavusel -ulatuvad kõige sügavamale -pakub varju ja toitu veeloomadele -kohastunud vähese valgusega -üheaastased taimed -punavetikate vahel on rohkesti rannakarp -pruunvetikate, sh. põisadru vöönd Läänemere fütoplakton -liigiline koostis sõltub otseselt soolsusest Sinivetikad. Koloniaalsed vetikad. Iseloomustab rakutuuma puudumine, on levinud peamiselt magevees. Läänemere planktonis esinevad liigid on kohastunud elus riimvees ning taluvad soolsust kuni 8 promilli. Sinivetikad arenevad kõige intensiivsemalt suvekuudel, kui merevee pinnakihtide temperatuur tõuseb üle 14-15 kraadi. Viburvetikad
) - orgaanilised ühendid (sageli kasutatakse neid edasi org. sünteesis (näit. bromobenseen, dibromobenseenid jt.) - ca 50% toodetavast Br2-st kasutatakse C2H4Br2 (1,2-dibromoetaani) tootmiseks - “etüülvedeliku” komponent, fumigant (pestitsiid) Br2 ja broomiühendeid kasutatakse keemialaboris, bromiide fotograafias, meditsiinis jm. 3.29. Jood Lad. Iodum – I Avastas Pariisi keemik ja salpeetrivabrikant Bernard Courtois 1811 Rannalähedaste merevetikate (pruunvetikate?) tuhast (tollal toodeti sellest soodat) 1813 uuriti põhjalikumalt (Gay-Lussac, Davy jt.) Gay-Lussac andis nime aurude violetse värvuse järgi: ìωεıδήζ – “kannikesevärvi”, violetne 3.29.1. Leidumine looduses Looduses ainult 1 (stabiilne) isotoop 127 I Tüüpiline hajutatud element (maakoores 4 · 10-5%) Ja tüüpiline biomikroelement Looduses laialt levinud, kuid väga väikestes kontsentratsioonides (tüüpil
annaabi.ee 
