See, et mingit seadust on kinni- tatud n - 1 juhul, ei anna mingit loogilist tagatist, et seda kinnitab ka juht n, ükskõik kui suureks me n-i peame. Ja see tähendab, et ühegi üldise propositsiooni puhul, mis osutab millelegi faktilise- le, ei saa iialgi tõestada, et see on paratamatult ja universaalselt 1 Alfred J. Ayer tõene. Parimal juhul on see tõenäoline hüpotees. Ja näeme, et see ei kehti mitte ainult üldiste propositsioonide, vaid kõigi faktili- se sisuga propositsioonide kohta. Ükski neist ei saa kunagi olla loogiliselt kindel. Seda järeldust, mida edaspidi üksikasjalisemalt käsitleme, peab tunnustama iga järjekindel empirist. Sageli ar- vatakse, et see mässib ta täielikku skeptitsismi; kuid nõnda see ei ole. Sest sellest, et propositsiooni kehtivust ei saa loogiliselt tagada, ei tulene mitte kuidagi, et meist on irratsionaalne seda uskuda. Vastupidi, irratsionaalne on hoopis otsida tagatist, kui se-
Läbi ajaloo on arutletud selle üle, kas tõde on olemas. On olemas mitmeid teooriad tõe kohta, kuid need ei ühti ja igal teoorial on nii öelda oma arusaam tõest ning seega on raske aru saada, kas leidub ühtset tõde. Siinkohal võikski esitada küsimuse- kas tõde on siis olemas või mitte? Selle probleemi lahendamist tuleks alustada tõe lahti defineerimisest üldarusaamas. Tõe all mõeldakse tavaliselt tegelikku asjade seisu ja tegelikke asjaolusid või siis tõeste propositsioonide, väidete ja muude tõekandjate sisu. Analüütilises filosoofias kasutatakse sõna "tõde" sageli 'tõesuse' tähenduses. Nii tavakeeles kui ka teistes eluvaldkondades ning filosoofia ja religiooni keelepruugis kasutatakse sõna "tõde" ka teistes tähendustes¹. Tõekäsitusi on välja kujunenud neli : koherentsiteooria (tõe kooskõlateooria), korrespondentsiteooria (tõe vastavusteooria), pragmatismi tõeteooria ja redundantsiteooria (tõe liiasusteooria)²
psühholoogia vahenditega jne. Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks. Neist seisab omakorda eraldi metaeetika, mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis-loogilise analüüsiga. Eetika ja moraalifilosoofia Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin, mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis uurib
oma uskumused nii, et reeglipärased arutlused neid ei saaks kummutada. Kui arutlusreeglid on valitud suvaliselt, siis ei ole arutluste tulemustel tähendust: arutlused jäävad mänguks. Kui uskumused on meelevaldsed, siis ei ole arutlemisel mõtet, sest usutakse ikka seda, mida tahetakse. Formaalse loogika määratlus Loogika tegeleb propositsioonidevaheliste suhetega, uurides, mis teeb ühe propositsiooni või (lõpliku) propositsioonide kogumi heaks põhjendiks mingile propositsioonile. Õigustus (ehk põhjendus) seisneb mingile propositsioonile (uskumusele) põhjendite esitamises. Iga põhjend on propositsioon. Lõplikku propositsioonide kogumit võib vaadelda propositsioonina, mille kohaselt kõik kogumisse kuuluvad propositsioonid on tõesed (propositsioonina, mis väidab kõiki kogumisse kuuluvaid propositsioone). Loogika jätab üldjuhul kõrvale küsimuse sellest, kas põhjendid ise on tõesed või
psühholoogia vahenditega jne. Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks. Neist seisab omakorda eraldi metaeetika, mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis-loogilise analüüsiga. Eetika ja moraalifilosoofia Eetika on tänapäeval eelkõige teoreetiline distsipliin, mis uurib inimeste ühiskondlikku koosolu, ühiskonna ja inimese suhet kõige üldisemas mõttes ning püüab anda vastavaid seletusi ja põhjendusi. Lähtuvalt sellest eristatakse tihti eetika moraalifilosoofiast, mis
psühholoogia vahenditega jne. Normatiivne eetika, aga tegeleb eetiliste hoiakute teoreetilise seletamise ning põhjendamisega ja püüab läbi selle neidsamu hoiakuid kujundada. Normatiivse eetika teoreetilisi sedastusi viiakse ellu rakenduslikus eetikas, mis püüab lähtuvalt üldteoreetilistest alustest sõnastada konkreetseid norme käitumise jaoks. Neist seisab omakorda eraldi metaeetika, mis uurib eetikasse puutuvaid väiteid ja hoiakuid propositsioonide kaudu. Metaeetika ei võta ise seisukohta eetika küsimustes, vaid tegeleb pigem keelelis-loogilise analüüsiga. Eetikateooriate põhitüübid Eetilisi küsimusi uuritakse ja põhjendatakse enamasti mõnest eetilisest teooriast lähtuvalt. Eetikateooriaid jaotatakse tavaliselt kolme põhitüüpi: Deontoloogiline ehk kohuse-eetika, mis käsitleb peamise eetilise kategooriana kohustust, hinnatakse toimingu laadi (motiiv) (nt Kanti eetika);
käsitletakse sellest põhjustatud loogikavigu. Loogikavigu saab teha ka ratsionaalsetel kaalutlustel. MÕISTELINE MÕTLEMINE on väljendatav peamiselt KÕNE(sõnade)abil. LOOGIKA UURIB, milliseid mõtlemise vorme kõne väljendab. LOOGIKA ON teadus(õpetus) meetoditest ja printsiipidest, mida kasutatakse õige ja ebaõige arutlemise(järeldamise) eristamiseks. TRADITSIOONILINE LOOGIKA ei tegele suvaliste mõtteväljendustega, vaid sellistega, mis väljendavad tõeste või väärade propositsioonide jaatust(tõeseid või vääri väiteid). Traditsioonilises loogikas järgitakse Aristotelese eeskujul tõe vastavuse teooriat ehk KORRESPONDENTSITEOORIAT: väide on tõene, kui selle sisu(propositsioon, mida ta jaatab) vastab tegelikkusele. Väide on väär, kui selle sisu ei vasta tegelikkusele. Loogiliselt õige(formaalselt kehtiva) arutluse käigus saame tõestest eeldustest paratamatult tõese tuletise(lõppjärelduse). Loogika püüab leida reeglite
Kuigi see kahaneb pelgaks sõnaks "mehhanism", ajab see sõna siiski asja ära; ja kui te räägite kella "aega mõõtvast funktsioonist" või selle vedru "elastsusest", on raske mõista, mida nimelt teie ideed saaksid kopeerida. 12. Milles seisneb pragmatismi pluralistlik tõekäsitus? tõe mõiste rüvetamises süüdistamise asemel seda ise defineerida, öeldes, mida täpselt nemad selle all mõistavad, on ainsateks positiivseteks katseteks, mis mulle pähe tulevad, need kaks: 1. "Tõde on propositsioonide süsteem, mis tingimusteta nõuavad, et nende kehtivust tunnustataks." 2. Tõde on nimi kõigile neile otsustustele, mille tegemiseks me tunneme kohustust mingi imperatiivse sunduse tõttu. Esimene asi, mis selliste definitsioonide puhul silma torkab, on nende väljendamatu triviaalsus. Mõistagi on nad absoluutselt õiged, aga enne seda, kui neid pragmaatiliselt käsitleda, absoluutselt tähtsusetud. Mida te mõtlete siinkohal "nõudma" all ja mida te mõtlete "sunduse" all
erinevatest faktoritest. See töö eelkõige avas mu silmad ja pani hindama inimesi, kes tegelevadki, tavainimise jaoks, nii ebaoluliste asjade uurimise ja arendamisega nagu seda on argumenteerimine. 2 1. Argument Argument on mis tahes suuline või kirjalik tekst või tegu, millega kedagi milleski veenda püütakse, seda eelkõige veenmiskunstis, loogikas nimetatakse argumendiks propositsioonide või väidete süsteemi, milles on eristatud eeldus või eeldused ja järeldus. Argumendid jaotuvad kaheks: empiirilised argumendid ehk faktid, statistilised andmed, aksioomid, paradigmad ja standardid, aprioorsed argumendid on aga intuitsioon, usk, demagoogilised võtted ja varem tõestatud või tõeseks peetud asjaoludele. Empirism tunnistab usaldatava tunnetuse ainsaks vahendiks kogemuse ehk meelelise taju. Sellise filosoofilise õpetuse järgi pärinevad kõik teadmised tegelik
tähenduse teadmine on aposterioorne. Sellest järeldub, et iga faktilise sisuga väide peab olema aposterioorne ja kontingentne. Verifikatsionismi järgi ongi ainult kahte liiki mõttekaid väiteid - empiiriliselt testitavad (aposterioorsed) väited ja analüütilised väited (tautoloogiad ja kontradiktsioonid). Empirismi kaitsmiseks peab Ayer seletama ära kaks asja (i) kuidas me saame teada aprioorselt loogika ja matemaatika tõdesid (ii) milles seisneb loogika ja matemaatika propositsioonide paratamatus. Mill matemaatika väidetest John Stuart Mill (1806-1873) oli üks nendest empiristidest, kes valis dilemma esimese haru - ta püüdis näidata, et loogika ja matemaatika väited on aposterioorsed ja kontingentsed. Tema meelest on nad empiirilised üldistused, mis põhinevad suurel hulgal juhtumitel. Nad pole paratamatud, sest nad võivad põhimõtteliselt olla väärad ning nad pole aprioorsed, sest me teame neid vaatluse põhjal.
noa ja kahvliga söömine jne). · Semantiline mälu teadvustatud teadmine maailma kohta · Episoodiline mälu teadvustatud teadmine sündmustest, milles oleme ise osalenud. Mõtlemine - kitsamas mõistes on probleemide lahendamine. Mõtlemine võib toimuda kujutluspiltides ja abstraktsetes sümbolites (mõistete ehk kontseptide ja väidete ehk propositsioonide abil). Olulised mõtlemis-operatsioonid on induktsioon (liikumine üksikult üldisele) ja deduktsioon (liikumine üldiselt üksikule). 3. Tunnetuslik kontiinum Kanti tunnetusteooriast subjektiivse idealismini (I.Kanti ja G.Berkeley tunnetusteooria) I.Kanti teooria: Eristatakse radikaalselt olemust (asi iseeneses ehk noumenon Ding an sich ) ja nähtumust (asi meie jaoks ehk fenomenon). Aistingud annavad tunnetuse sisu,
vahendeid. MOTIIV ON PÜSIV KUI SAADAKSE TEMAST ARU · Kavatsuse realiseerimine: - kasutatav keel ja keele valdamine - kõnestiilide valdamine ja sotsiaalsete rollide mõistmine - emotsionaalne seisund - individuaalsus - situatsioon ja eelnev kontekst 1- Mõtte täpsustumise etapp ehk mõttesüntaks ehk mõtteprogramm ehk psühholingvistiline · Mõte= teave, mida tahan teistele edasi öelda: mõtte hargnemine · Tulevase ütluse sisu: propositsioonide(abstraktne infoühik, veel täpsemad infoühikud reema kohta) hierarhia. Propositsioon on aluseks baaslausele. · Propositsioon- abstraktne infoühik, koosneb predikaadist ja argumendist · TEEMA- teadaolev, topic (räägin koerast, kelle olemasolust teine teab) REEMA uus info, comment (koer on haigeks jäänud, seda teine ei tea) · Sõltub kognitiivsest arengust, ei saa öelda rohkem, kui on mälus või suheldes märkab
tervikuks - Makrostruktuurid – sellel taseme töödeldakse mikrostruktuurid ümber, luues teksti lühikokkuvõte Makrostruktuur ühendab mikrostruktuurid mõistetavatesse skeemidesse. Selles protsessis mikrostruktuure: - Hävitatakse-kustutatakse – kui propositsiooni pole järgnevate mõistmisel vaja - Üldistatakse – mitmed järjestikused propositsioonid asendatakse ühe üldisemaga - Konstrueeritakse – mitmete propositsioonide alusel tehakse järeldus, mis asendab kõiki eelnevaid - Teksti mäletamine sõltub nii mikro- kui makrostruktuuridest Teooria probleemiks: kuidas propositsioonid luuakse, kuidas tehakse järeldusi? KÕNE PRODUTSEERIMINE Grice väitis, et edukas suhtelmine tugineb koostööprintsiibile: nii kõneleja kui kuulaja peavad tahtma teha koostööd. Lisaks koostööprintsiibilie tõi välja 4 maksiimi, mida kõnelemisel arvestatakse:
teooriaga, mis kirjeldab närviprotsesse. RP on abstraktne teooria. Funktsionalismi järgi kirjeldab RP suhteid siseseisundite, väljundite ja sisendite vahel. Seda abstraktset struktuuri võivad realiseerida erinevad füüsilised süsteemid ning seda ei saa elimineerida teooria poolt, mis privilegeerib ainult ühte realisatsiooni. RP normatiivsus. Churchlandi vastus: Asjaolu, et RP regulaarsused põhinevad propositsioonide vahelistel loogilistel suhetel ei muuda seda veel normatiivseks, sest samamoodi põhinevad klassikalise gaasiseaduse regulaarsused arvudevahelistel aritmeetilistel suhetel, kuid klassikaline gaasiseadus ei ole normatiivne teooria. Normatiivne element RP-s pärineb sellest, et me väärtustame mõningaid suhteid rohkem kui teisi. RP ratsionaalsusekäsitus rakendub vaid keelt kasutavatele olenditele, kuid keel on tunnetuse hiline ja pealispindmine kihistus
Kõne planeerimine toimub kõigil tasanditel samaaegselt kuid kõrgemad tsandid on igal hetkel paremini läbi töötatud kui madalamad. Igal tasandil luuakse representatsioon ja neil on oma kategoorilised reeglid. Lisaks reeglitele on võrgustikuna esitatud leksikon. WEAVER mudel ehk kõne produtseerimise tasemed: - Sõnum - Funktsionaalne töötlus – valitakse välja öeldatavate lausete piirjooned, leksikaalne valik ja funktsioonide määramine - Propositsioonide töötlemine – välja öeldavale lausele antakse struktuur – sõnad järjekorda, lõpud - Fonoloogiline kodeerimine – fonoloogilise struktuuri paika panemine. Info lausete sisust olemas enne helilist struktuuri Mis võib olla kõnevea tekkimise põhjuseks? Leviva aktivatsiooniteooria kohaselt: kõnevead tekivad, sest vale ühik on kõrgema aktivatsioonitasemega kui õige. Kui tekkivad vead on seotud just aktivatsioonitaseme levikuga. Teooria ennustab järgmisi vigu:
välja mängida/ omakorda kõigest loogika vilets aseaine Ühe piirsõnavara kriitikaks saab olla ainult teine piirsõnavara peavad filosoofilise uurimise paradigmaks loogilist argumentatsiooni -- so järeldussuhete leidmist propositsioonide vahel, mitte aga sõnavara võrdlemist või vastandamist Lööksõna dekonstruktsioon usuvad, et cälismaailmas on tõelised olemused, tähtis pole kasutatav keel, vaid tõde liberaalne Liberaalseid eesmärke teenivad ainult need Tahab vastust ka küsimusele "Miks ma peaksin
õiged. (Kanti aprioorne süntees. Carnap eitab sünteetilisi formaalseid ehk sünteetilisi aprioorseid väiteid.)] [6]Rene Descartes (1596-1650) [7]D. üritas maailma kõiksuse haarata ühte ühtsesse teadusesse. Universaalteaduse ainsaks lähtealuseks sobis tema arvates vaid inimlik mõistus (ratio). Descartes pööras ümber F. Baconi protseduuriteooria: D. nõustus Baconiga, et teadus kujutab endast propositsioonide püramiidi, mille tipu moodustavad kõige üldisemad printsiibid. Kuid erinevalt Baconist, kes nägi ette teadusliku uurmise liikumist alt ülesse (progresseeruv induktsioon), siis Descartes nägi vastupidist suunda deduktiivse meetodiga ülevalt alla. Selline lähenemine nõudis üldprintsiipide vankumatust. Selle täitmiseks nägi ta ette süstemaatilist kahtlemist kõigis otsustustes, et lõpuks veenduda neist mõne vankumatuses. Kahtluse kaudu jõudis D
Arutlus (ik inference) kui mõtlemise vorm on protsess, mille käigus lähtutakse mingist otsustusest või otsustuse hulgast ning neile ja mingitele reeglitele tuginedes jõutakse uue otsustuseni. Arutluse ehk järeldamise tulemusena saadud otsustust nimetatakse järelduseks (ik conclusion) ehk tuletiseks ning lähteotsustusi eeldusteks (ik premises). Arutlus väljendub keeles lausete hulgana. Klassikalises loogikas käsitletakse arutlust kui propositsioonide hulka või ka kui väidete hulka. Üks neist on järeldus, ülejäänud on eeldused. Tuletis järgneb eeldustest paratamatult (ik necessarily). Et rõhutada tuletise paratamatut iseloomu, alustatakse tema sõnastamist väljendiga järelikult, siit järeldub või sellepärast jt. Neid väljendeid nimetatakse eelduse ja tuletuse seoseks. Loogika ülesandeks on seaduste ja printsiipide formaliseerimine, millest kinnipidamine on
traditsiooniline loogika on mõisteloogika ja klassikaline loogika on predikaatarvutus ehk predikaatloogika, kuna lausearvutus on esitatav predikaatarvutuse osana. Klassikalises loogikas on väljend lause sama tähendusega, mis propositsioon (väitlause sisu, mis pole seotud konkreetse keele või ütlemisviisiga). Klassikalises loogikas järgitakse loogika kolme esimest põhiseadust ning jäetakse välja küllaldase aluse seadus, sest klassikaline loogika ei käsitle propositsioonide ning maailma vahelisi seoseid. Mitteklassikaline loogika jaguneb omakorda üldistatud loogikateks (nt modaalloogika, eroteetiline loogika jt) ja nn hälbinud loogikateks (intuitsionistlikud loogikad, kvantloogika jt). Üldistatud loogikad lähtuvad peamiselt küll klassikalisest loogikast, kuid loobuvad mõnest loogika põhireeglist (nt hägusloogikas modifitseeritakse arusaama lause tõeväärtusest ning
traditsiooniline loogika on mõisteloogika ja klassikaline loogika on predikaatarvutus ehk predikaatloogika, kuna lausearvutus on esitatav predikaatarvutuse osana. Klassikalises loogikas on väljend lause sama tähendusega, mis propositsioon (väitlause sisu, mis pole seotud konkreetse keele või ütlemisviisiga). Klassikalises loogikas järgitakse loogika kolme esimest põhiseadust ning jäetakse välja küllaldase aluse seadus, sest klassikaline loogika ei käsitle propositsioonide ning maailma vahelisi seoseid. Mitteklassikaline loogika jaguneb omakorda üldistatud loogikateks (nt modaalloogika, eroteetiline loogika jt) ja nn hälbinud loogikateks (intuitsionistlikud loogikad, kvantloogika jt). Üldistatud loogikad lähtuvad peamiselt küll klassikalisest loogikast, kuid loobuvad mõnest loogika põhireeglist (nt hägusloogikas modifitseeritakse arusaama lause tõeväärtusest ning
Nendest asjadest sõltub kavatsuse realiseerumine!! Kõne, soovi, kavatsuse loomine peaks olema meie, õpside ülesanne. Ei ole ühest vastust, kuidas seda teha , nt kuidas last kõnelema panna, sest vahel õnnestub, vahel mitte ja mitte kõikidega samamoodi. MÕTTESÜNTAKS EHK SISEMINE PROGRAMM: Tuleb luua üldine plaan, mis teemal räägin (TEEMA, millest, kellest?)ja mida ma üldiselt sellest räägin (REEMA, mida?). Nt et nuga on terav, ja mida siis rõhutan jne. Mahukam ütlus eeldab propositsioonide (elementaarsete mõtete) hierarhiat. Me opereerime (ehk operatsiivsed üksused):,kujutlusetga, mingi skeem, sisemised sõnad. Lapsel võib olla see kavatsus realiseerubki. Pikema ütluse puhul on vaja ette kujutada neid stseene, millest on kavatsus. Nendest allteemadest kavatsen rääkida. SISEMISE PROGRAMMI ÜKSUSTEGA SOORITATAVAD OPERATSIOONID 1) Sisestamine (röövel + suur) + varastas 2) Loeteludse moodustamine ( röövel + (((suur) +(kole)) +puujalg) 3) Liigendamine
annaabi.ee 
