sellele peale pikk valge mantel, millel oli ordu embleem. Kaitserüüde areng Kuna rõngasrüü ei andnud päris tõhusat kaitset, (tugev mõõgalöök või odatorge võis selle purustada, saledad vibu- või ammunooleotsad tungisid aga tihti rõngaste vahelt läbi) siis hakati 13.saj teisel poolel täiendavaks kaitseks kinnitama mantlite siseküljele neetide abil väikesi raudplaate. Aga hiljem kinnitati neid nahkvesti siseküljele, kuna leiti, et nii on mõtekam. Nii tekkis plaatvest. Kaitserüüde areng Aga üksnes ülekeha rüü ei kaitsnud keha täielikult. Tugev löök näiteks liigese pihta võis põhjustada käe või jala kangeksjäämist. Et selle eest kaitsta, hakati kasutama põlve- ja küünarnukikaitseid . Kaitserüüde areng Samal ajal ründerelvade areng nõudis jõudsalt kaitserüüde arengut. Nüüd kaeti kõik need kehaosad, mis olid muidu kaitseta. Selleks lisati raudplaate ja plaatvesti asendas rüütli ülakeha eestpoolt üleni
Mõõgad Kaitserüü Odad Kiiver Laskerelvad: Kilp Vibud Ammud Kiviheitemasinad Tulirelvad Kaitserüüde areng Frangi riigi ajal oli kasutusel soomusrüü. Väikesed soomuskujulised metallplaadid Kinnitati neetidega nahkjaki välispinnale Hakati palavuse tõttu kasutama rõngassärki ja rõngaspükse. Lisakaitseks hakati kasutama neetidega kinnitatavaid raudplaate. Tekkis plaatvest 15saj kujunes välja täisraudrüü Turniirid Sõjakäigul demonstreeris rüütel oma vaprust, kogus kuulsust ja au. Vabal ajal peeti turniire, käidi jahil. Turniiril võideldi nüride relvadega. Sagedaseim oli ratsakahevõitlus Duell kahe rüütli vahel Hiljem võeti kasutusele puubarjäär Kaitseks kasutati raskeid raudrüüsid ja kiivreid Lisaks olid jalgsivõistlused ja grupivõistlused Turniir tähendas pidustusi.
Nagu eespool mainitud kujutas rüütel endast raskerelvastuses ratsasõjamehi, kes võitlesid hobuseta ainult erandkorras. Peamisteks ründerelvadeks olid piik, millega püüti vastest sadulast maha paisata ja mõõk, mida kasutati lähivõitluses. Kaitserelvastus muutus keskajal aga tundmatuseni. Varakeskaegne metallplaatidega nahast soomusrüü asendus metallist rõngassärgiga millele lisati 13. sajandil nahkne metallplaatidest tugevdatud plaatvest. Muutus aja jooksul ka kaitsekilp. Varakeskkajal ümarad kilbid asendusid ülevalt ümara ning alt teravatipulise kilbi vastu. Hiljem vahetati need kilbid veel pisikeste kolmnurksete kilpide vastu. Kaitsekilpidele maaliti ka perekonna vapp. Kuna rüütlid olid elukutselised sõjamehed hinnati väga vaprust ja võitluskunsti. Kõgkkeskajal korraldati oma oskuste ja kuulsuse näitamiseks turniire ehk sõjamänge. Loomulikult pandi ennast proovile ka
· Jalaväe osakaal muutus väiksemaks (suurem, kui ratsavägi). Kui jala- ja ratsavägi kokku juhtusid, proovisid esimesed lahingut vastu võtta metsas või soos, kus neil oli palju rohkem eeliseid Relvastus · Väga tähtis, sellest sõltus palju. · Turviste ja korralike relvadeta talupojegadel ei olnud lootust hästivarustatud rüütlisalga vastu saada (tähtis ka väljaõpe). · Rüütel kasutas mitmeid relvi: kaitseks oli plaatrüü või plaatvest, kilp, kiiver, ründerelvadeks oda, mõõk (neid oli mitmeid tüüpe), pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. · Kaitserelvadest põhilisem oli kiiver ja kilp: pead on alati oluline kaitsta (ka tänapäeva sõduritel on veel kiiver) ja kilbita on kilbiga vastase vastu raske võidelda. pistoda plaatrüü mõõgad Ründerelvad · Keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. · Levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid (kurdistamis tehnika).
Rüütli teine peamine relv oli piik, millel oli saarepuust vars ja terav terasest otsik. Rüütlite kaitserelvastus muutus keskaja jooksul peaaegu tundmatuseni. Varakeskaegne metallplaatidega tugevdatud nahast soomurüü asendus ristisõdade perioodil metallist rõngassärgiga, see laskis paremini õhku läbi. Päikese kaitseks tõmmati peale hele rüü. Et end veel paremini kaitsta ambude ja pikkvibude vastu, lisati Xlll sajandil rõngassärgile nahkne metallplaatidega tugevdatud plaatvest. Kiivrit täiustat samuti üha enam ja enam, see kaitses nägu ja pead. Hiliskeskajal võeti kasutusele ülestõstetavad ja allalastavad näokaitsed. Ka kilp muutus palju. Kaitsefunktsioonidele lisaks oli kilbil ka sümboolne tähendus, sest kõrgkeskajast alates maaliti sellele rüütli üks olulisemaid tunnuseid- perekonna vapp. Rüütliratsaväe kõrval osalesid lahingus kajalamehed, osa neist vibude ja ambudega. Nende ülesandde piirdus enamasti vaid rüütliväe abistamisega.
Millele tõmmati ka peale pikk valge mantel. Rõngasrüü ei pakkunud siiski päris tõhusat kaitset: tugev mõõgalöök või odatorge võis selle purustada, saledad vibu- ja ammunooled tungisid tihti rõngaste vahelt läbi. Seetõtti hakati 13. Sajandi teisel poolel täiendavaks kaitseks kinnitama mantlite siseküljele neetide abil väikesi raudplaate. Peagi aga leiti, et õigem on neetida plaadikesi hoomis nahkvesti siseküljele, nii kujunes välja plaatvest. Samal ajal ilmusid ka põlve- ja küünarnukikaitsed, sest löök liigese pihta võis põhjustada käe või jala kangeksjäämist. Tulirelvade välja arenedes täiustati jälle kaitserüüd ja seni katmata kehaosade varjamiseks lisati raudplaate ja plaatvesti asendas rüütli ülakeha eestpooslt üleni kattev suur ja vastupidav kilp. Nii kujunes 15. sajandi alguseks välja täisraudrüü. Ründerelvade areng Plaatvestidele tuli vastu seda tõhusam ründerelvastus
Piiramisel oli kolm võimalust kindlust ära võtta: tormijooks, müüride lõhkumine ja näljutamine, kuid need ei garanteerinud sugugi alati edukat piiramist. Alles kahurite arenguga (kui nad muutusid kergemateks, liikuvamateks ja oli võimalik lasta raudkuule) sai kindluse müürid kiiresti puruks pommitada ja nad seejärel vallutada. 14.saj. esimesel poole rüütel kasutas mitmeid relvi: kaitseks oli plaatrüü või plaatvest, kilp, kiiver, ründerelvadeks oda, mõõk (neid oli mitmeid tüüpe), pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid ilmselt kiiver ja kilp: pead on alati oluline kaitsta (ka tänapäeva sõduritel on veel kiiver) ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. Sõja kõrval oli keskajal tähtis ka piinamine.Piinati oletatavaid nõidu ja ketsereid.Piinamiseks kasutati erinevaid piinamisriistu:piinapinki (inimene oli seotud lavatsi külge jalgu-ning
Feodaalide relvastus Relvastus jagunes ründevarustuseks, mille hulka kuuluvad lähivõitlusrelvad(mõõgad, odad jne) ja laskerelvad (vibud, tulirelvad, ammud jne) ning kaitsevarustuseks (kaitserüü, kiiver ja kilp). Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. XI sajandil hakati enam kandma rõngassärke, mille peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Kaitserüü arenedes tuli kasutusele plaatvest ning põlve- ja küünarnukikaitsed. Raudrüüd tulid kasutusele alles keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, kuid oli küllaltki kohmakas ja paindumatu. Rüütlivägi Peamiseks sõjaliseks üksuseks oli raskeratsavägi, mis koosnes feodaalidest, kes said endale korralikku sõjavarustust lubada. Ründerelvastuses kasutati torkeoda, mõõka, pistoda ja sõjavasarat, -kirvest või -nuia. Kaitsevarustus koosnes kilbist, kiivrist ja kaitserüüst
, rõõtlid eeskujulikud sõjamehed, rüütlid-aadlid. Rüütlieetika- ustavus, (kogukondlikkus, poliitiline, feodaalne) heldekäelisus, vahvus. Dongihoteks saamine- paazina alustamine, kannupoiss, 20 a. Löödi rüütliks, tseremoonias kiriklikud ja sõjalised jooned Aadli elulaad ja rüütlikultuur Suurtemeestemänguasjad Ratsa sõdisid, piik-paisata sadulast maha, mõõk-lähivõitluses, kui piik oli katki läinu. Rõngassärk- paremini õhku lasi läbi, ambude ja pikkvibude kaitseks plaatvest, metallplaatidega. Kiiver-ka nägu, kilp- perekonnavapp. Jalamehed-rüütliväe abistamine. Võitlusviis Taktika enamasti lihtne- vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas tempos vastu ja põrkasid lahinguväljal kokku, mitte tappa, vangi, et küsida lunaraha, vastasest jagu saada ausas võitluses, mees mehe vastu. Linnused Kivist, laiendati ja täiendati põlvest põlve, tornlinnustes- tagasioidlikud linnused,
ei olnudki oma linnust ja nad pidid elama oma senjööri valduses. Aadli relvastus jagunes ründevarustuseks, mille hulka kuuluvad lähivõitlusrelvad- mõõgad, odad ja laskerelvad - vibud, tulirelvad, ammud, ning kaitsevarustuseks - kaitserüü, kiiver ja kilp. Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keha metallplaatidega kaetud nahkvammus ehk soomusrüü. Hiljem hakati enam kandma rõngassärke, mille peale tõmmati sageli veel pikk linane särk. Kaitserüü arenedes tuli kasutusele plaatvest ning põlve- ja küünarnukikaitsed. Raudrüüd tulid kasutusele alles keskaja lõpul. See tegi mehe tõeliseks raudrüütliks, kuid oli küllaltki kohmakas ja paindumatu. Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine. Sõjakäik tähendas aadlikulevõimalust näidata oma vaprust ning osavust ja uhkust. Kui sõda parasjagu ei olnud, pidasid aadlikud turniire ja käisid jahil. Turniirid olid suurejoonelised üritused, kuhu kogunes palju rahvast ning neid peeti mõne feodaallossi läheduses
osa ka väljaõppel. XIV saj. I poole rüütel kasutas mitmeid relvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer. Kaitserelvadest põhilisimad olid kiiver ja kilp. Pead on alati oluline kaitsta, sellepärast on ka tänapäeva sõduritel kiiver ja kilbita on kilbiga vastase vastu väga raske võidelda. 1.1 Ründerelvastus XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü, XIV saj. algul arenes sellest plaatvest. Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid. Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu, samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV saj. keskelt sõjahaamreid kasutama. Lisaks kasutati neid nn
Üldiselt ei olnud turviste ja korralike relvadeta talupoegade väel lootustki hästivarustatud rüütlisalga vastu saada, ehkki loomulikult oli oma osa ka väljaõppel. XIV sajandi I poole rüütel kasutas kaitse- ja ründerelvi: ründerelvadeks oda, mõõk , pistoda, kirves, nui või sõjahaamer Kaitserelvadest põhilisemad olid kiiver ja kilp. XIV sajandil oli keha kaitsmiseks rüütlil plaatrüü. XIV sajandi algul arenes sellest plaatvest Sellest sõltuvalt olid muutunud ka ründerelvad: üha rohkem levisid relvadena nuiad ja sõjahaamrid Need olid plaatrüü vastu kasutamiseks väga head oma raskuskeskme tõttu. Samuti seepärast, et lüües ei tarvitsenud vastase vigastamiseks või tapmiseks kaitserüüd läbistada. Sõjahaamrid tekkisid esialgu linnades ning olid primitiivse relvana ratsameeste poolt põlatud, kuid selle efektiivsust nähes hakkasid ka nemad XIV sajandi keskel sõjahaamreid kasutama
Hospitaliitide ordu. Templiordu, Saksa ordu, Mõõgavendade ordu. Moodustasid suure sõjalise jõu, kes ei kohkunud ründama tugevat moslemite sõjasalka. 12.Rüütlite relvastus Võideldi hobuse seljas. Peamised ründerelvad olid piik, ja mõõk, hiljem võeti kas. nuiad ja sõjakirved. Kaitserelvastusrõngassärk, peale tõmmati hele rüü. XIII saj. Lisati nahkne metallplaatidega tugevdatud plaatvest, rinnaplaat kürass.Kiiver, millele lisati ülestõtetavad näokaitsed. Lõpupoole võeti kas. kogu keha kattev raudrüü. Kilp. , võitlusviisvaenuväed rivistusid piikadesse viirgudesse ja jooksid siis suure hooga teineteisele vastu. Kokkusaade purunesid piigid ja siis asuti lähivõitlusse. Eesmärk ei olnud tappa vaid vangistada. Vastasest tuli jagu saada ausas võitluses mees mehe vastu. Kuid liiga sirgjoonile taktika muutis nad üsna haavatavaks
Et erinevad relvad olid kasulikumad erinevate kaitserüüde vastu, siis pidi rüütel tõenäoliselt relvi ka vahetama: korraga lahingus kanda kilpi, oda, mõõka (võib-olla isegi mitut erinevat), kirvest, nuia, jne. on võimatu või vähemasti väga ebamugav. Lahingus on aga väga oluline olla liikuv ja ilma üleliigsete asjadeta. Kaitserelvad keskajal Turvis 15. sajandiks oli välja arenenud plaatrüü ja sama sajandi alguses kujunes välja plaatvest, mis kaitsesid mõõgalöökide ning suuremate noolte eest, ja mis oli valdavaks kaitserüüks järgnevad seitse-kaheksakümmend aastat. 14. saj. alguse kaitserüüde kohta on tegelikult väga vähe teada materjali vähesuse tõttu, kuid ilmselt kinnitati plaatrüü puhul valdavalt neljakandilised plaadikesed igat nurka pidi neetide või rõngastega moodustades pika põlvini mantli. Jällegi muutusid kaitserüüd 14. sajandi lõpu poole: osava löögiga
kilp. Ründerelvad -lähivõitlusrelvad(mõõgad odad jne) laskerelvad(vibud ammud) . Ründe ja kaitserelvade areng oli vastastiku sõltuvuses iga uue rynderelva puhul leiutati selle vastu kaitse ja vastupidi. Varakeskajal oli rüütli kaitseks soomusrüd mis koosnesid väikestest soomusekujulistest metallplaadikestest. Rõngasrüü ei olnud eriti efektiivne kaitsevahend ja hakati panema mantli sisse raudplaate peaegi mantel vahetus nahkvesti vastu ja tekkis plaatvest. Samal ajal tulid ka kasutuse põlve ja kyyynarnuki kaitsed. Plaatvesti vastu tulid kaustusse kahek2emõõgad. Kindluste piiiramisel kasutati piiramistorne ja rammpalki e taraani.. 15 saj muutus rüütlivägi koos kallineva täisraudryy ja muu relvastusega kulukask ja samas ka nend efektiivsus kahanes. Ntx selleks suurtüki vastu olid nad suht v6imetud. 16 saj paranes püsside laskevõime ja see ohustaas ka raudrüümehi. Lahinguväljadel hakkasid domineerima
Ülekuumenemise vältimiseks tõmmati neile veel peale pikk valge mantel. Rõngasrüü ei pakkunud siiski päris tõhusat kaitset: tugev mõõgalöök või odatorge võis selle purustada, saledad vibu- ja ammunooled tungisid tihti rõngaste vahelt läbi. Seetõtti hakati 13. sajandi teisel poolel täiendavaks kaitseks kinnitama mantlite siseküljele neetide abil väikesi raudplaate. Peagi aga leiti, et õigem on neetida plaadikesi hoopis nahkvesti siseküljele, nii kujunes välja plaatvest. Samal ajal ilmusid ka põlve- ja küünarnukikaitsed, sest löök liigese pihta võis põhjustada käe või jala kangeksjäämist. Kaspar Kuldkepp 8 AADEL JA RELVASTUS KESKAJAL Ründerelvade areng Plaatvestidele tuli vastu seda tõhusam ründerelvastus. Hakati tegema üha pikemaid ja tugevamaid mõõku. Need muutusid nii raskeks, et löögi andmisel läks vaja kahe käe jõudu.
Kui kaitserelvastus tugevnes, võeti kasutusele kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad, amb. Varakeskajal metalliplaatidega tugevdatud nahast soomusrüü asendus ristisõdade perioodil metallist rõngassärgiga, mis paremini õhku läbi laskis. Kaitsmiseks päikese käest õmmati peale hele rüü. Et end paremini kaitsta ambude ja pikkvibude vastu, lisati XIII sajandil rõngassärgile nahkne metallplaatidega tugevdatud plaatvest. Kiiver kaitses enamasti ka nägu ja muutus nagu kaitserüügi aja jooksul üha täiuslikumaks. Hiliskeskajal võeti kasutusele ülestõstetavad allalastavad näokaitsed, kogu keha kattev raudrüü aga siis, kui rüütlivägi tulirelvade leiutamise järel juba oma tähtsust kaotamas oli. 1.2 KILP Kilp muutus palju
Kiriku vastasseis ei andnud aga tulemusi ja kui ohvrite arv hakkas langema tühistas kirik oma keelu. Relvastus-raskerelvastatud rüütli peamised ründrelvad olid piik ja mõõk,kui rüütlilte kaitserelvastus tugevnes võeti kasutusele kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kaitserelvastusse kuulusid rõngassärk, päikese eest kaitseks tõmmati peale hele rüü. XIII sajandil lisati ka tugevndatud plaatvest. Kiiver kaitses enamasti ka nägu ja muutus järjest täiuslikumaks. Hiliskeskajal võeti kasutusele ka üles- ja allatõstetavad näokaitsed. Ka kilp muutus palju paremaks. Kuid mida enam kaitserüü täiustus, seda vähem oli kilpi vaja ja hiliskeskajal loobuti kilbist sootuks. Rüütliratsaväe kõrval osalesid lahingus ka jalamehed, osad olid relvastatud piikide ja kilpidega, teised vibude ja ambudega.
KAITSERÜÜ JA RÜNDERELVADE ARENG · Soomusrüü Frangi riigi päevil, koosnes väikestest soomusekujulistest metallplaadikestest, mis olid neetidega kinnitatud nahkjaki välispinnale. · Rõngassärk ja rõngaspüksid õhku läbilaskvamad · Rõngasrüü ei pakkunud päris tugevat kaitset, tugevama löögiga võis selle purustada, saledad vibu- või ammunooled tungisid sellest läbi. · Raudplaadid täiendavaks kaitseks, algselt mantli siseküljel. Arenes välja plaatvest- nahkvesti siseküljel. Kaitseks panid peale põlve- ja küünarnukikaitsed ning paremini võitlemiseks kahekäemõõgad, sõjakirved, sõjavasarad, sõjanuiad. · Arenesid laskerelvad, eriti amb. · Tulirelvad 14.saj algul, algselt meenutasid väliselt kolbi või vaasi, üritati lasta nooli. Peagi aga areneti edasi suurtükkide ja püssideni. 15.sajandi alguses lisati katmata kehaosade varjamiseks raudplaate täisraudrüü.
20 a. - rüütliks ristimine Vaimulikud rüütliordud Ristisõdade ajal rajati paavstile alluvad vaimulikud rüütliordud, mis kaitsesid ristiusku. Liikmed andsid mungatõotuse ja loobusid ilmalikust elust. Esimene - Johanniitide e. hospitaliitide ordu Templiordu Saksa ordu Mõõgavendade ordu Aadli elulaad ja rüütlikultuur Peamised ründerelvad olid piik ja mõõk, seljas kanti rõngassärki, hiljem lisati ka plaatvest. Peas oli kiiver ja oluline osa oli kilbil. Kilbil oli perekonna vapp. Kilbi kuju muutus aja jooksul aina väiksemaks kuni lõpuks kadus üldse ära, sest raudrüü täiustus niivõrd, et kilpi polnud enam vaja. Väikerüütlid elasid tornlinnustes puust või kivist torn, mille ülakorrusel asus rüütel oma perega ja allkorrusel sulased ja tagavarad. Suurnikel olid aga kindluskompleksid, mille eesotsas oli lossiülem e. kastellaan.
Tol all oli rüütellikus head kombed, truudus oma senjöörile, õilsus, jäägitu ustavus, au ja hea nimi. Sõnapidamine, galantsus, lojaalsus. Vapper. 5. Täisraudrüü tuli 15. saj kasutusele.Mõõgal oli läbi keskaja oluline tähtsus. Relvastus jagunes kaheks: kaitserelvastus ja ründerelvastus. Kaitserelvastusse kuulusid kaitserüü, kiiv, kilp ja ründerelvad jagunevad veel kaheks: lähivõitlusrelvad ja lasekrelvad.Alguses olid soomusrüüd, mis arenesid rõngassärkideks. Siis tekkis plaatvest ja põlve- ja küünarnukikaitsmed, tekkisid kahekäemõõgad. Kasutusele tulid veel sõjakirved ja -vasarad ja teravate kantidega sõjanuiad. 14. saj algul leiutati esimesed tulirelvad. Piiramismasinate kasutamine, ehitati piiramistorne, rammipalgiga e taaraniga lõhuti väravaid. Peaseks sõjaliseks üksuseks kujunes raskeratsavägi. Lisandus pistoda. Head sõjaratsu pidi olema. Abilised: kilbikandja, kannupoiss, vibumees. Liiguti joonrivis. Jalavägi kasutas pikkvib
kaitse. Algul oli põhirõhk lähivõitlusrelvadel, ent järk-järgult hakkas laskerelvade osa kasvama. Relvi tootsid külasepad või feodaali teenistuses olnud meistrimehed. Relvade areng kiirenes eriti Ristisõdade ajal. Kaitserelvastuses kanti algul soomusrüüd, mis koosnes väikestest soomuskujulistest metalliplaadikestest. Ristisõdade ajal hakati kasutama rõngassärke ja rõngaspükse. Sellest arenes välja plaatvest ja ka põlve- ja küünarnukikaitsed. Kogu selle tõttu hakati kasutama ka uusi relvi, nagu näiteks kahekäemõõgad, kirved, vasarad ja nuiad. 14. sajandil lisanduseid neile ka tulirelvad, aga need hirmutasid rohkem, kui tegid tõeliselt viga. 15. sajandiks kujunesid välja täisraudrüüd. Linnade teke ja linnakultuur Keskaegsete linnade kujunemisloost võib esile tuua neli võtmesõna: käsitöö, kaubandus, turvalisus ja soodne asukoht
tänapäeval? Rüütellikus on tänapäeval eelkõige meesterahva eeskujulik ja viisakas käitumine. Tol ajal tähendas rüütellikus häid kombeid, truudust ja jäägitut ustavust oma senjöörile, au ja head nime. Sõnapidamine, julgus, lojaalsus, vaprus. Au haavamist sai maha pesta ainult verega. 5. Missuguseid uuendusi tuli relvastuses kasutusele keskajal? Alguses olid soomusrüüd, mis arenesid rõngassärkideks. Siis tekkis plaatvest ja põlve- ja küünarnukikaitsmed ning kahekäemõõgad. Kasutusele tulid veel sõjakirved ja -vasarad ja teravate kantidega sõjanuiad. 14. saj algul leiutati esimesed tulirelvad. Täisraudrüü tuli 15. saj kasutusele. Piiramismasinate kasutamine, ehitati piiramistorne, rammipalgiga e taaraniga lõhuti väravaid. Lisandus pistoda. Kasutati pikkvibu. 16. saj leiutati suurtükid ja püsside laskevõime paranes. 6
püütiaks · Kreeklased ei pannud suurt rõhku sellele, mis neid pärast surma ootab. saatus pärast surma ei sõltunud oluliselt tegudest eluajal = karistused pidid tabama juba eluajal või päranduma järgmistele põlvedele · Surnute hinged rändasid allilma Hadese riiki 2. Aadli elulaad ja rüütli kultuur · Raskerelvastatud rüütlid sõdisid peamiselt ratsa, ilma hobuseta võitlesid nad ainult erandkorras, piik, rõngassärk, plaatvest, kilp, kiiver · Kilbile olid märgitud vapid · Väeliigid:ratsavägi ja jalavägi · Eesmärk polnud vastase tapmine vaid võta pantvangi sõjames pidi olema treenitud · Ratsutamisoskus ja relvakäsitsemiskunst · Hinnati ausat võitlust · Araablaste ja mongolite sõjavägi oli kiire ja manööverdamisvõimeline · Linnus=elamu +kindlus-kivirajatised
annaabi.ee 
