Pilt (1)

Pablo Picasso
Elu ja looming
Sisukord
Sisukord
Sissejuhatus 3
Lapsepõlv ja eraelu 4
Looming 6
Sinine periood 7
Roosa periood 7
Kubism 7
Klassitsismi periood 8
Sürrealismi periood 9
Barbaarne periood 9
Sõjajärgne aeg 10
Hiline looming 10
Plastika ja tarbekunst 11
Fotograafia . 11
Pärand maailmale 12
Kokkuvõte 13
Kasutatud kirjandus 14
Lisad 15
Lisa 1. “Elu” 1903, sinine periood 15
Lisa 2. “Veiderdajatepere” 1905, roosa periood 16
Lisa 3. “ Avignoni neiud ” 1907, kubismi periood 17
Lisa 4. “Kolm naist allikal” 1921, klassitsismi periood 18
Lisa 5.“ Figuurid merekaldal” 1931 , sürrealism 19
Lisa 6.“Nuttev naine” 1937, barbaarne periood 20
Lisa 7. “Musketär” 1967, hiline looming 21
Lisa 8. “Härjapea“ 1942, sõjajärgne aeg 22
Lisa 9. “Vaikelu“ 1953, keraamika 23

Sissejuhatus

Picasso oli maailmakuulus kunstnik. Ta elu kujunes väga pikaks ja loomerohkeks. Ta on üks vähestest kunstnikest, kes sai kuulsaks juba oma eluajal. See võimaldas talle kõik vajaliku töötamiseks, kuid pidev meedia tähelepanu segas mingil määral keskendumist kunstile. Suur tähtsus oli Picasso elus ka naistel, neid jagus igasse elu etappi .
Picasso looming jaotatakse perioodidesse, kuigi selline jaotus on väga tinglik . Picasso otsis pidevalt uusi lahendusi. Ta püüdis leida vormi, mis annaks edasi mõtteid ja tundeid.
Loominguperioodid: sinine, roosa, kubistlik, klassitsistlik, sürrealistlik, barbaarne, sõjajärgne ja hiline looming.
Iga perioodiga püüdis ta luua midagi uut ja enneolematut, mis tal ka õnnestus. Picasso suutis maalida kuni surmani, kuigi kõige rohkem kartis ta kaotada loomevõimet. Ta astus võitlusesse vanaduse vastu ja veetis oma elu lõpu maalides ja teoseid luues .

Lapsepõlv ja eraelu

Pablo Ruiz Picasso sündis 25. oktoobril 1881. aastal Lõuna- Hispaania provintsilinnas Malagas, perekonna esimese pojana . Lapsepõlve veetis auväärse, kuigi mitte väga rikka pere, kunstist lugupidavas õhkkonnas. Picasso isa töötas Malaga muuseumis restauraatorina ja andis joonistustunde. Isa õpetas Picassole natuuri järgi loomutruu ja täpse joonistamise algtõdesid.
Aastal 1892 võeti Picasso vastu La Coruna linna kunstikooli . Kolimise tõttu jätkas ta kunsti õpinguid Barcelonas. Ta suutis sealseid õpetajaid oma loomuliku andega vapustada. Eduka õpilasena omandas ta üha enam maalimistehnikaid.
Picasso pääses õppima Madridi, kuid tema jaoks muutus akadeemiline haridus üsna igavaks. Parema meelega veetis ta aega tänavatel inimesi uurides ja näitusi külastades.
Aastal 1898 otsustas Picasso lõplikult loobuda õpingutest Madridis. Barcelonasse tagasi pöördudes sai tema meelsaimaks suhtluspaigaks kohvik Els Quatre Gats, kus korraldasid koosviibimisi modernistid – noored kunstnikud ja intellektuaalid. Kohvikus korraldati tihti näitusi, kontserte ja etendusi. Loeti erinevaid rahvusvahelisi ajakirju ja teoseid. Picasso võeti vastu sealsesse kunstnikeringi.
Sel ajal joonistas Picasso portreesid oma sõpradest, härjavõitlusi ja stseene kohvikust ja tänavalt. Esimene personaalnäitus toimus aastal 1900. Samal aastal sidus Picasso end ka Pariisiga. Sealsed tänavad ja kohvikud paelusid teda kohe. Ta hakkas avastama motiive suurlinnast, piltidelt paistavad nii viletsus kui ka rikkus. Prantsuse keelt mitte valdavana sõbrunes Picasso pigem Hispaania kunstnike kogukonnaga. Ka noored prantsuse intellektuaalid kiindusid temasse, kui toimus tema esimene näitus Pariisi Ambroise Vollardi galeriis .
Teoreetilistest arutlustest huvitasid teda mõttevahetused luuletejate ja kunstnikega. Üha enam hakkasid Picasso loomingu vastu huvi tundma kogujad ja kunstikaupmehed. Picasso sai tuttavaks ka kunstnik Henry Matisse ´iga.
Picasso huvi ööelusse kadus , tekkis soov tagasi tõmbuda. Picasso püüdis arendada stiili, mis vastandus teiste selle ajastu stiilidega. Tööd olid võõrad ja neid ei võetud hästi vastu, see viis Picasso rahalistesse raskustesse. Mõnda aega elas taas Barcelonas, kuid otsustas siiski lõplikult Pariisi kolida . Valmis enamus sinise perioodi töödest.
Aastal 1904 kohtas kunstnik Fernande Oliveri , kellest sai tema armuke ja kellega jagas ta oma boheemlaslikku eluviisi. Oliveri võib näha nii mõnelgi roosa perioodi maalidest. Peale suurema kuulsuse ja varanduse kogumist otsustas Picasso aga Fernande Oliverist lahku minna. Tema uueks kaaslaseks sai Marcelle Humbert, keda ta kutsus Evaks. Picasso armastust Eva vastu võib näha kubistlikes töödes. Picassol oli elu jooksul palju armukesi. Ta oli kaks korda abielus ja tal oli neli last kolme naisega.
Pariisi elu polnud kerge. Tuli elada koos mitmete teiste vaesete kunstnikega. Vaeses maailmas võis küll olla puudus rahast, kuid mitte fantaasiast. Kunstnikud vaimustusid tsirkusest .Picasso maalidele ilmusid lootusrikkamad ja rõõmsamad kujutised ja toonid. Aastal 1918 tutvunud lähemalt teatriga asus Picasso tegema lavadekoratsioone ja kostüüme.
Reisides Rooma kohtas ta oma tulevast elukaaslast baleriini Olga Koklovat. Kunstnikule avanes uus maailm kõrgseltskonnas. Aastal 1921 sündis Picasso esimene laps Paul. Picasso boheemlaslikud eluviisid ei sobinud Koklova kõrgklassi eluviisidega. Elati pidevates tülides ja konfliktides.
1927 aastal kohtus Picasso oma armukese Marie- Therese Walteriga kes oli kõigest 17 aastane. Suhe Koklovaga lõppes, kuid nad ei lahutanud. Koklova suri aastal 1955.
Teise maailmasõja vältel jäi Picasso Pariisi, mille okupeerisid sakslased . Picasso stiil ei sobinud natsistide vaadetega ja ta ei saanud oma töid sellel ajal näidata. Aheldatuna stuudiosse jätkas ta maalimist.
1944 aastal alustas Picasso tööd koos noore maalikunsti õpilase Francoise Gilot ´ga. Neist said armukesed ja nad said kaks last. Gilot jättis Picasso maha süüdistades teda agressiivsuses.
Picasso läbis rasket perioodi saades aru, et jõudnud juba 70 aastatesse pole ta enam atraktiivne. Mitmed tindijoonistused sellest ajast kujutavad tema meeleolusid ja tundeid.
Viimaseks armastuseks oli Picassole Jacqueline Roque. Abielluti aastal 1961. Nende abielu oli kättemaks Gilot´le, kes oli otsinud võimalusi lapsi Picasso omaks tunnistada.
Picasso oli tohutult rikas ja omas suuri villasid Lõuna-Prantsusmaal. Selleks ajaks oli temast saanud kuulsus, tunti huvi nii tema eraelu, kui ka tööde vastu.
Vastukaaluks tema mitmetele saavutustele kunstis tegi Picasso ka filmikarjääri. Ta mängis filmides alati ennast.
Picasso suri 17. aprill 1973. aastal. Tema viimased sõnad olevat olnud “Jooge minu heaks.” Maeti Vauvenargues pargi surnuaeda Lõuna- Prantsusmaal.

Looming

Tavaliselt jagatakse Picasso looming perioodidesse: sinine, roosa, kubistlik, klassikaline, sürrealistlik jne. Selline jaotus on muidugi väga tinglik. Picasso otsis pidevalt uusi lahendusi. Ta püüdis leida vormi, mis annaks edasi mõtteid ja tundeid. Vorm muutus tihti, kuid mitte kunagi ei pöördunud ta tagasi vormide juurde, millest juba kord loobunud oli. Tihti töötas ta samal ajal mitmes erinevas maneeris.

Sinine periood

Algas aastal 1901 ja kestis kuni 1904 aastani. Enamus selle perioodi töödest on valminud Madridis. Kuigi sel ajal elas Picasso kord Barcelonas kord Pariisis.
Sinise perioodi töödele on iseloomulik kurbuse ja vaesuse kujutamine. Pildid on igatsevad ja näivad haiglaslikud, maalitud on uduselt, enamus toone on rohelised ja sinised. Figuurid on paigale tardunud .
Sinise perioodi töid: “Elu” (1903, lisa 1), “Vana kitarrimängija” (1903), “ Kohtumine ” ( 1902 ), “Vana kerjus poisiga” (1903), “Kehvikud mererannal” (1902).
Ülemineku tööks sinisest roosasse perioodi teos “Tütarlaps pallil ” (1905).

Roosa periood

Aastatel 1905-1906. Figuurid vabanevad staatilisusest, värvid muutuvad õhulisemaks ja läbipaistvamaks. Roosa, kuldse ja sinise nüansid aitavad avada lüürilisust ja kujude poeetilist ilu. Picassot köidab inimrühm ja kollektiiv, arendab edasi humaansuse teemat. Roosa perioodi lemmikteemadeks on akrobaadid võimlejad ja arlekiinid. Piltides avaldub iseseisvus , mis eelmisel perioodil mõeldamatu oli. Valmis ka seeria graafilisi lehti.
Sinine ja roosa periood ühendavad endas juugendstiili.
Roosa perioodi töid: “Veiderdajate pere” (1905, lisa 2), “Naine varesega” (1904), “Akrobaat ja arlekiin ” (1905), “Kaks venda” (1905), “Akrobaatide perekond ahviga” (1905), “Soeng” (1906), “Haarem” (1906).

Kubism

Kubismi viljeles Picasso aastatel 1906-1915. Kubismiseiklust võib mõista kui eksperimenti, millega kunstnik püüdis end vabastada lihtsalt looduse kujutamisest. Maalide sisuks kujunes arutlemine kujutatavate asjade vormi üle ning nende taastamine ja moondamine .
Picassot ei huvitanud mitteesemeline kujutamisviis . Ta võttis eeskuju Cezanne´ilt ja hakkas joonistama nurgeliste vormidega naisakte. Aasta pärast ilmus šokeeriv maal “Avignoni neiud” järgnevad tööd olid vähem agressiivsemad, kuid mitte vähem revolutsioonilisemad. Koos Georges Braquega töötasid nad teineteist mõjutades välja uudse stiili nimega kubism.
Tänu Picasso üsna suurele tuntusele hakkasid stiiliga tegelema ka teised kunstnikud. Kubism jaguneb kolmeks etapiks. Algsele Cezannist lähtuvale etapile järgnes analüütiline, kus pildi motiivid lahutati üha väiksemateks osadeks . 1912 aastaks jõuti pöördepunkti, kust sai alguse sünteetiline kubism. Suuremad üksteisega sobivad vormid ja värvilaigud liideti kokku kompositsioonideks ning muudeti esemeliste vihjete abil äratuntavaks.
Kubistlikke teoseid: “Avignoni neiud” (1907, lisa 3), “Majad mäekünkal” (1909), “ Viiul ” (1912), Absint ja kaardid” (1912), “Natüürmort punutud tooliga” (1912), “ Daam lehvikuga” (1909), “Tütarlaps mandoliiniga” ( 1910 ).
Aastal 1914 hakkab Picasso kubismist eemalduma see ilmneb maalil “Kunstnik ja modell ”, tekib huvi selgete kontuuride ja plastilise vormi vastu.

Klassitsismi periood

Nii Picasso loomingus, kui ka eraelus toimusid aastatel 1916-1925 suured muutused. Uute väljendusviiside otsingul seisis ta silmitsi oma eelkäijatega kunstiajaloos. Tähtsaks said jooned ja kontuurid, uue tõlgenduse said volüümid ja kehavormid. Picasso maalis tasakaalustatud ja monumentaalseid teoseid.
Tutvust tegi ta ka lavakujundamise ja dekoratsioonide valmistamisega. 1921. aasta ajendas kunstnikku pöörduma tagasi selge, dramaatiliselt ekspressiivse vormikäsitluse juurde. Formaalsed meetodid hakkasid eksisteerima paralleelselt. Loobus vormi otsimisest, seetõttu vorm ka pidevalt muutus. Pilte iseloomustab elegantsus, muinasjutulisus ja arhailise hõngu idüllilisus.
Klassitsismi tuntuimad tööd: “Kolm naist allikal” (1921, lisa 4), “Ema lapsega” (1922), “Kunstniku ateljee” (1934) seeria.
Teosed: “Tants” (1925) ja viimane töö seeriast “Kitarr” (1926) – ilmutavad uue rahutu perioodi algust pärast pikemat vaoshoitust.

Sürrealismi periood

1924-1934. Picasso figuurid hakkasid üha enam eemalduma tõepärastest kujutistest. Nendes töödes eksperimenteeris ta joone ja tasapinna vaheliste suhetega , uurides samal ajal mitmetes töödes ka plastilisi vorme ja luues intensiivselt ka uusi skulptuure.
Picasso vormimängud ja kõikide kunstiliste vahendite vaba käsitlemine sidus teda alguses sürrealistidega. Peagi aga andsid seisukohtade ja kavatsuste erinevused tunda. Erinevalt teistest püüdis Picasso oma töödes alati saavutada mõistuspärast üksikasjalikkust tegelikkusega.
Reageerides teisele maailmasõjale muutusid figuurid hoiatuse vihkamise ja kurjuse sümbioosiks. Kunstnik reageerib ümbritsevas maailmas toimuvale süngetes toonides. Raevutsev humanism saavutas kulminatsiooni Hispaania kodusõja ainelises ekspressiivses ja traagilises pannoos “ Guernica ” (1937). See on üldist nördimust väljendav protest tardumuse ja ükskõiksuse vastu. Picasso üks kuulsamaid töid valmib vaid kahe kuuga .
Teosed sürrealismi perioodist: “Figuurid merekaldal” (1931, lisa 5), “Suur nasakt punases tugitoolis” (1929), “Tüdruk peegli ees” (1932), “Punane tugitool ” (1931), “Minotauromachie (1935), “Nuttev naine” (1937), “ Kindral Franco unistused ja valed” (1937), “ Kass ja lind” (1939).

Barbaarne periood

1937-1946. Sõjaaegsel perioodil ilmnesid Picasso töödes tema hirmud ja ängid. Asjad, üksikud kehaosad ja muud esemed tunduvad hajutatuna. Enam pole äärisjoont, mis tähistaks figuuri loomulikku vormi. Piltidel on korraga nähtavad nii eest, kui ka tagant vaade. Figuurid jäävad seotuks loomuliku välimusega.
Picasso reageeris Prantsusmaa okupeerimisele, näitusekeelule ja materiaalsetele ning psühholoogilistele hädadele naisportreede, ebaharilike loomapiltide ja vaikelu seeriatega. Kummalised ebaharmoonilised vormid, kitsad ruumid ja üksteist õgivad loomad muutusid vägivalla ja agressiivsuse sümboliteks. Sünged väheste hädatarvilike asjadega sisustatud vaikelud näitavad külmust ja üksindust, mis Picassot nüüd valdasid.
Tööd: ”Nuttev naine” (1937, lisa 6), “Mees tallega“ (1943) pronks, “Juukseid kammiv naine” (1940), “Kollane kampsun” (1939), “Lindu murdev kass” (1939), “Ateljeeaken” (1943), “Hommikuserenaad” (1942).

Sõjajärgne aeg

1946-1954. Pärast sõda sai Picassost väga tuntud avaliku elu tegelane. Picasso selleaegsed pildid on poliitilise sisuga, kuigi tema loomingus on otseselt poliitiliste tööde osakaal väga väike.
Kunstnik tõmbus järk järgult Pariisi elust tagasi. Eksperimenteeris ohtrasti uute kunstitehnikatega, eelkõige keraamikaga, mis paelus teda intensiivselt mitu aastat ning milles jõudis ta tugevalt isikupärase laadini. Seadis sisse enda keraamikaateljee, kus lõi lugematul hulgal taldrikuid, tasse ja vaase. Väga tähtsale kohale tõusis litograafia , milles lõi ta naispeade seeria. 1950.aastatel loodud skulptuurid on inspireeritud laste mänguasjadest.
Sõjajärgseid töid: “Sõda” (1952), “Korea veresaun” (1951), “Francoise lillena” (1946), “Jõuluvana” (1953), “ Claude joonistamas, Francoise ja Paloma” (1954).

Hiline looming

1954-1973. Elu lõpupoole tabas Picassot loomepalang. Ta püüdis kinnitada, et ta võimed pole langenud , töötades üheaegselt mitme teose kallal, maalides päevas kuni viis pilti. Hilisloomingus kujunesid pildiseeriad, milles ta töötles ümber kuulsate eelkäijate maale. Ta lõi variatsioone El Greco , Delacroix ', Manet , Courbet ' ja Poussini teostele. Picasso töötas joovastunult sulgedes end villa pööningule, et maale uuesti ja uuesti tõlgendada. Kunstniku produktiivsusel ei paistnud olevat piire . Tema kuulsus oli selleks ajaks kasvanud enneolematuks.
Ta seadis nüüd endale piiranguid ja keskendus kunstiajaloos käsitletud teemadele: maskeraadid, armastajapaarid, mantlimotiivid, aktid ja autoportreed. Suuremat tähelepanu pööras ka traditsioonilisele kunstniku modelli motiivile.
Teosed: “Musketär” (1967, lisa 7), “Infanta Margarita Maria” (1957), “Las Meninas” (1957), “Kunstnik ja modell” (1968), “ Suudlus ” (1969).

Plastika ja tarbekunst

Picasso loomingu etappe saab hõlpsasti eristada ainuüksi tema plastikateoste põhjal, kuna ta püüdis alati rakendada sisu ja vormi põhiideed erinevates meediumites, materjalides ja dimensioonides.
Juba roosal perioodil oli Picasso oma tsirkusepiltidel meeleolu ja teemat väljendanud ilma värvita – 1905. aastal lõi ta pronksskulptuuri „Narr“. Kuid ka hiljem, näiteks ühes naisebüstis 1931 aastal, kandis Picasso oma selle hetke põhihuvid korduvalt üle ruumilisse vormi.
Suure arengu tegi plastika kubismi ajal, kui Picasso liikus kahemõõtmeliselt tasapinnalt kollaaži ja reljeefse pildi poole.
Picasso eksperimenteeris erinevate materjalide vahel ja moonutas traditsioonilisi perspektiiviarusaamu. Näiteks skulptuur „Härjapea“ (1942, lisa 8), jäik kuid mingil määral lõbus, kuna on valmistatud kahest jalgratta osast.
Jõudis maalikunsti ja skulptuuri sünteesini kasutades materjale, millel oli lisaks vormile ka pildiline tähendus. Teostas ka vasegravüüre ja terasskulptuure.
Viljakas periood oli aastatel 1945-1955. Pühendas end tarbekunstile ja eksperimenteeris keraamikaga . Aastatel 1947- 1948 valmistas üle 2000 keraamikatöö. Materjaliks valis ta savi ning mütoloogiliste ja klassikaliste teemade kasutamine oli mõjutatud Ibeeria ja Vahemere kultuuridest.
Kuigi keraamikat peeti käsitööks ja tavaliseks tarbekaubaks olid taldrikud, tassid, vaasid, kannud ja teised esemed talle uueks lõuendiks. Vabanemistundega eksperimenteeris ta mänguliselt dekoratsiooni ja vormi, dimensioonide, isikliku ja üldise tähenduse vahel.

Fotograafia.

Picasso huvi fotograafia vastu kestis terve elu. Tal oli fotokogu, mida ta kasutas pooside ja näoilmete uurimisel . Peale fotode , mida ta tegi oma töödest või kaaslastest lõi ta ka dokumentaalfotograafiat. Picasso mõistis fotograafia kui mitte ainult eneseportreteerimise, vaid ka eneseväljenduse vahendit. Tema jaoks oli fotograafia kunstiline tehnika . Oma stiile väljendas ta ka fotograafias.

Pärand maailmale

Suurkunstniku pärandit maailmale on raske hinnata. Vaatamata omaenda kunstiteoste tohutule arvule armastas ta koguda ka teiste kuulsate kunstnike, näiteks Henry Matisse´i töid. Pärast Picasso surma on paljude tema teoste saatus üsna lahtine . Teosed on laiali maailma erinevates muuseumites ja erakogudes, palju suurteoseid on müüdud oksjonitel. Tööde hinnad oksjonitel on hiiglasuured. Kalleima töö „ Garcon a´la pipe “ eest käidi aastal 2004 välja 104 miljonit dollarit.

Kokkuvõte

Picasso võttis endale isa nime Ruiz asemel ema perenime Picasso, et prantslased seda paremini suudaks hääldada. Picasso isa oli kunstiõpetaja ning tema ema väga jõuline figuur. Kunstianne tuli peamiselt emalt. Ema arvas , et kui tema poeg peaks valima kristliku tee, siis saab temast Rooma paavst , kui sõjalise tee, siis saab temast Napoleon. Aga sai hoopis kunstnik.
Alustas isa juhendamisel 7-aastaselt joonistamist. Kui poiss oli 13, siis loobus isa kunstist, sest tema poeg oli mitu korda andekam ning see võttis temalt kunstiisu ära. Kunstikooli minnes pandi ta kohe teisele kursusele, sest esimesel poleks tal midagi teha olnud.
Talle ei läinud keegi korda peale tema enda. Samas mängisid ta elus väga tähtsat kohta naised. Talle meeldis naisi jalamatiks muuta ning nagu ta kunagi ise ütles: "Kui suur laev upub tõmbab ta endaga palju inimesi kaasa." Ja nii ka läks: Kaks tema naist läksid hulluks, pojapoeg võttis rotimürki, poeg oli joodik ja suri maksatsirroosi ning Marie-Therese poos ennast üles. Picasso käitus küll, nagu ei hooliks neist,  kuid nad kõik mõjutasid mingil määral tema loomingut.
Ta ilmutas loomingus hämmastavat fantaasiat, sensuaalsust ja energiat, kohati ka irooniat. Picasso suri 8. aprillil 1973. aastal Prantsusmaal Nice lähedal. Picassole on pühendatud 4 personaalmuuseumi, ja pole ka ime- Picasso tegi oma 75-aastase loomeea jooksul keskmiselt 8,7 käsitsi maalitud või joonistatud pilti päevas.                                                                                                                                                                                

Kasutatud kirjandus

Elke Linda Buchholz, Beate Zimmermann “Pablo Picasso. Elu ja looming” Koolibri 2006
Annus Raud “21 maailmakuulsat kunstnikku” Odamees 2005
http://en.wikipedia.org/wiki/Picasso
http://artchive.com/artchive/P/picasso.html

Lisad

Lisa 1. “Elu” 1903, sinine periood

Lisa 2. “Veiderdajatepere” 1905, roosa periood

Lisa 3. “Avignoni neiud” 1907, kubismi periood

Lisa 4. “Kolm naist allikal” 1921, klassitsismi periood

Lisa 5.“Figuurid merekaldal” 1931, sürrealism

Lisa 6.“Nuttev naine” 1937, barbaarne periood

Lisa 7. “Musketär” 1967, hiline looming

Lisa 8. “Härjapea“ 1942, sõjajärgne aeg

Lisa 9. “Vaikelu“ 1953, keraamika