Pablo Picasso elu ja looming (0)

Pablo Picasso
Elu
Pablo Picasso, täisnimega Pablo (ka Pablito) Diego José Santiago Francisco de Paula Juan Nepomuceno Crispín Crispiniano de los Remedios Cipriano de la Santísima Trinidad Ruiz Picasso sündis 25. oktoober 1881 Málagas, Hispaanias ning suri 8. aprill 1973 Mouginsis. Ta oli maalikunstnik , skulptor ja graafik . Picasso oli 20. sajandi üks kõige kuulsamaid ja mõjukamaid kunstnikke. Kuulsaim on ta 20. sajandi alguses koos Georges Braque 'iga loodud uue kunstivoolu –  kubismi – poolest.
Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on just pärit isalt, näiteks õlimaalide tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel külastas Pablo mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata suurele kogemustepagasile mis nende aastatega kogunes ei lõpetanud Picasso kunagi  Madridi Kunstiakadeemiat. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas. Sellal toetas teda Jaime Sabartés, kes oli hiljem palju aastaid Picasso sekretär. Tema esimesed tööd olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. 23. eluaastal asus ta elama Prantsusmaale. Siit said ka alguse tema erinevad kunstiperioodid.
Peale Esimest maailmasõda muutus Picasso radikaalseks patsifistiks (põhimõtteline suhtumine, mille järgi ei saa inimeste tapmist ega sõjapidamist kunagi õigustada ning, mis näeb sõda kui mastaapset tapmist). Suurkunstnik ei võtnud osa Esimest maailmasõjast,  Hispaania kodusõjastega isegi Teisest maailmasõjast ainuüksi patsifistlikel printsiipidel. Peale Esimest maailmasõda austas ta kõrgelt kommunistlikku elulaadi, olles ise äge  kommunist . Selle sõjaperioodide üks kuulsamaid teoseid on " Guernica ", kus kajastatakse sõjakoledusi ja verevalamise mõttetust.
Peale Teist maailmasõda astus Pablo Prantsuse Kommunistlikku Parteisse. Kuigi partei  kritiseerimine  Stalini juhikultuse ümber jahendas kunstniku suhtumist kommunismi, sellest hoolimata ei hüljanud ta oma nägemusi ideoloogiast kui ühest riigikorrast. 1962 sai ta lojaalse kommunismipooldajana ka Lenini rahupreemia.
Looming
Picasso loomingut jagatakse üldjoontes kolme perioodi:
sinine periood, roosa periood ja Cèsanne loomingust lähtuv kubism .

• Sinine periood: (1901- 1904 ) Kunstnik oli asunud elama Pariisi, kus nähtud suurlinna elu varjuküljed ja ka enda kogetud kaotus mõjutasid tugevalt tema loomingut. Väidetaval viis Picasso sinise perioodi alguseni tema parima sõbra enesetapp peale Pariisis käiku.
  Selle perioodi piltidelt vaatavad vastu mõttessevajunud, räsitud ja kurvad inimesed: vaesed, pimedad , üksikud. Valitseb lootusetuse meeleolu. Maalitud on sinakates ja hallikates toonides, mis tekitab ebareaalse tunde.
  
• Roosa periood: (1904-1906) Alates 1904.a. pöördus Picasso elu paremuse poole. Muutus ka maalide värvitoon: lemmikuteks said heledad roosad ja soojad punased varjundid, samuti õrnroheline ning liivakarva kollane.
  Ka maalide temaatika muutus hoopis teiseks: teda köitis akrobaatide ja üldse tsirkuse maailm. Maalidesse jäi püsima tema isiklikud kogemused- Selle põhiaineseks said nüüd tema sõbrast luuletaja Guillaume Appollinaire'i mõjul Pariisi tänavaelu ja rändtsirkusemotiivid.
  Liibuvates trikoodes inimeste kehavormid toob hästi esile õrn tumedamas toonis äärisjoon, andes  edasi tsirkuseartistide graatsiat. Kuigi temaatika ei ole enam nii masendav , valitseb selle perioodi piltides valdavalt nukker meeleolu.
  
• Kubism: (1906-1915) Picasso suuremõõtmeline teos " Avignoni neiud " sai pöördepunktiks tema loomingus ja pani aluse täiesti uuele  kunstivoolule.
  Koos Georges Braquega, kellega Picasso ateljeed jagas, töötasid nad välja uue kujutamisviisi – kubismi.  Nagu eelnevalt mainitud , sai Picasso maal "Avignoni neiud" tema sõprade poolt sügava halvakspanu osaliseks, mistõttu see teos pea kümneks aastaks ateljeenurka seisma jäi. Šokeeris mitte see, et kujutatud oli väljakutsuvates poosides prostituute vaid pigem see, kuidas neid oli kujutatud.
  Kuigi Picasso oli suurepärane joonistaja, oli ta sellel maalil korraga muutnud ümarad vormid nurgelisteks ja robustseteks , need oleks justkui  kirvega välja tahutud. Kogu figuure ümbritsev ruum on jagatud geomeetrilisteks tahkudeks, igasugune ruumilisus puudub. Kogu maali ülesehitus ja kujutamisviis erinesid kõigest, millega seni oldi harjutud, purustatud olid kõik reeglid ja senised arusaamad.
  Kõige kummalisem oli kahe paremalpoolse naise näo moonutamine, mis paneb neid mõjuma maskidena.
  Kuna Picasso oli tol eluperioodil  väga vaimustatud Aafrika neegriskulptuuridest, sai ta just nendest inspiratsiooni, et tollele pildile sellised näod maalida.
  
• Analüütiline kubism: Tegelikkus on väikesteks osadeks lahti võetud ja taas kokku pandud. Kujutatavat on näidatud mitmest vaatenurgast nähtuna. Kasutatud tumedaid rohekaid ja hallikaid värvitoone.
  
• Sünteetiline kubism: Pildipind on jagatud suurematuks geomeetrilisteks kujunditeks ja värvilaikudeks. Kasutatud on säravamaid ja puhtamaid värvitoone.
  Hiljem on lisatud sobivale kujundile pildil mingi detail,nt.pillikeeled või kõlakast.
  Seega - enne kompositsioon ja värvid, siis lisatud äratuntav element ja pealkiri.
  
• Klassitsistlik periood: (1916-1925) Kuigi Picasso sai inspiratsiooni selle perioodi töödeks antiikskulptuuridest, Michelangelo kujutatud inimkehadest ja prantsuse barokikunstniku Poussini loomingust, ei näe me tema töödes ideaalfiguure. Tema kujutatud kehad on tüsedad ja liialt suurte käe- ja jalalabadega.
  
• Sürrealistlik periood:  (1925-1934) Picassot huvitasid endiselt vormiprobleemid, kuid nüüd kujutatud figuurid on tegelikkusest väga kaugel. Mitmed tema tööd meenutavad pigem pronksskulptuure kui inimesi. Vaid üksikud elemendid lasevad aimata, et tegemist on nt. silma või käega.
  
• Barbaarne periood: (1937-1946) Tegemist on sõja aastatel maalitud piltidega, milles leiavad väljenduse ümbritsevate inimeste hirmud ja kannatused.
  Uutel piltidel kasutab Picasso veel enam joont kui varem ja eraldab nendega pildipindu. Alles jääb ka mitmest erinevast vaatepunktist kujutamine.
  

Guernica oli baskide püha linn Hispaanias, mille sakslased 1937.a. 26. aprillil kolme tunniga maatasa pommitsid, et toetada riigi seadusliku võimu vastu võitlevat kindral Francot. Tegemist oli tsiviilelanike vastu suunatud terrorirünnakuga Hispaania kodusõjas. Natsid soovisid nimelt oma uut strateegiat katsetada ja linnaelanike hulgas kaost külvata.
Lennuk lennuki järel suundus linna kohale ja viskas pomme paanikas  rahvahulkade poole. Majad varisesid üksteise järel ja tänavatest jäid järele sügavad kraatrid. Rusude vahel lebasid söestunud laibad ja nende kehaosad . Ellujäänud jooksid paanikas põldudele või metsa aga nad võeti lennukite kuulipildujate sihikule. Kogu linn põles.
Guernica tehti sõna otseses mõttes maatasa ja hukkunute arvu pole tänapäevani suudetud kindlaks teha.
Kogu maailm oli sündmusest vapustatud. Mitte kunagi varem ei olnud sellist rünnakut rahulike elanike vastu toimunud.
Siiski juhtus selliseid terroristlikke pommirünnakuid hiljemgi ja veel laiaulatuslikumalt ka liitlasvägede poolt,  nt. Dresdeni või Hiroshima pommitamine.
Hispaania seaduslik valitsus oli tellinud mõned kuud enne seda tragöödiat Picassolt töö Hispaania paviljoni jaoks  Pariisi maailmanäitusel 1937.a. Kui Pariisis elava kunstnikuni jõudsid uudised Guernica linna tabanud saatusest, teadis ta täpselt, mis teemal tellimus teostada. Vaid viie nädalaga valmis tal suuremõõtmeline teos, mis on sellise monumentaalse töö tegemiseks väga lühike aeg. Maalist Guernika on  tänapäevaks  saanud  üleüldine sõjakoleduste sümbol.
Maal väljendab tõelist õudu ja inimeste kannatusi. Rusuva meeleolu  paremaks edasiandmiseks on maali värvitoonid vaid hall, must ja valge. Ei ole arusaadav, kas sündmus leiab aset siseruumis või väljas, päeval või öösel. Dramaatilistes poosides kisendavad nii inimesed kui loomad. Kõik on ohvrid.
Süvenedes sellesse, kuidas on kujutatud üksikud figuurid ja kuidas mõjub üldine monumentaalne tervik, on võimatu jääda ükskõikseks ohvrite hirmu ja valu suhtes.
Viimased elukümnendid
1950ndatel aastatel pühendus Pablo teiste suurkunstnike tööde imiteerimisse, ta lõi nende põhjal uusi maale. Teda huvitas sel perioodil eriti Velázquiz’, Goya, Poussini ja Courbet' teosed. Sellel aastakümnel pani ta suurt rõhku ka skulptuuride loomisele. Eriti silmapaistvaks said tema tööd  Chicagos , kuulsaim neist kannab isegi nime " Chicago Picasso". Selle skulptuuri motiivi ja kujutatut ei oska keegi kindlalt öelda. Arvatakse nagu olevat lind, hobune, isegi naine või lihtsalt üks abstraktne kunstniku üllitis. On huvitav tõdeda, et Picasso loobus saamast 100 000 dollarit säärase šedöövri eest.
Kunstniku elu kaks viimast aastakümmet olid kõige viljakamad tema pika kunstikarjääri jooksul. Pablo kunstilaad sel perioodil oli segu paljudest kunstiliikidest, mis tema töödes ka kajastusid. Pablo tegeles palju vasegravüüriga. Selle aja tööd on tal üsna erootilise kallakuga. On huvitav märkida, et mõned tema tööd ei olnud mitte signeeritud ainult kuupäevaga, vaid isegi numbritega; see tähendas, et ta oli päevas loonud mitu erinevat tööd ! Sellest ajast pärinevad näiteks säärased tööd nagu: "Musketäär", "Härjavõitleja ja alasti naine", "Embus" ja üks viimased töid, mis valmis 1972. aastal oli tema enda autoportree.
20. sajandi suurkunstnik suri 8. aprillil 1973 ning maeti Vauvenargues pargi surnuaeda. Matuste juures oli kummaline, et tema oma lapsi ei lastud osalema neil peiedel. On isegi teada Pablo Picasso elu viimased sõnad. Need kõlavad  drink to me, mis peaks eesti keelde panduna tähendama ‘jooge minu heaks’.

•