Kubism (0)

Kubism  on 20. sajandi  kunstivool , mis hakkas kujunema Pariisis 1907. aastal  Pablo Picasso  ja Georges Braque 'i töödes. Kubistide eelkäijaks oli Paul Cézanne.
Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik  Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 1908. aastal väljendigabizarreries cubiques (kuubilised veidrused).
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju ( muusikainstrumendid , natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena ( kuup ,  silinder  jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist). Värvid kubistide maalidel on tagasihoidlikud ja tuhmid . Kõige tüüpilisemad on hallid- pruunid -tumerohelised ja kahvatusinised kooslused. Siiski, sünteetilist kubismi iseloomustab sageli ka suuremate geomeetriliste pindade ja erksamate ning puhtamate värvitoonide kasutamine.
Pablo Ruiz Picasso ( 1881-1973 ) Pablo sündis José Ruiz y Blasco ja María Picasso y Lópezi perre esimese lapsena. Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt kohalikus muuseumis kuraatorina. Picasso esimesed kunstialased teadmised on just pärit isalt, näiteks õlimaalide tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel külastas Pablo mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata suurele kogemustepagasile mis nende aastatega kogunes ei lõpetanud Picasso kunagi  Madridi Kunstiakadeemiat. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset Barcelonas. Sellal toetas teda Jaime Sabartés, kes oli hiljem palju aastaid Picasso sekretär. Tema esimesed tööd olid mõjutatud peamiselt isa eestkostest. 23. eluaastal asus ta Prantsusmaale. Siit said ka alguse tema erinevad kunstiperioodid. Juba lapsepõlvest peale meeldis Picassole suhelda inimestega, ta lausa vihkas üksindust, välja arvatud juhtudel, kui ta maalis mõnda oma kunstitöödest. Tema sõprade rohkust on raske hinnata, kuigi neid, kes tema töödele otsest mõju avaldasid, ei olegi nii palju. Esimestel Pariisi-aastatel oli tal eriti lähedane suhe Fernande Olivieriga, naisega, kes teda suuresti inspireeris. Kui Picasso Fernande'i hüljas, soojenesid tema suhted Marcelle Humbert’ga, Picasso kutsus teda hellitavalt Evaks. Picasso armastus naise vastu kajastub ka paljudes tema kubistlikes teostes. Kui Marcelle’l tuvastati vähk, oli entusiastlik kunstnik oma muusale igal sammul toeks. 1918. aastal abiellus Pablo Picasso Olga Khoklovaga, kes oli elukutseline  baleriin. Sel ajajärgul elab Pablo luksuslikku ja kõrgkihile omast elulaadi. Abielupaaril sünnib ka poeg Paulo, kes kasvab liiderlikuks ja kombelõdvaks mootorratturiks (elukutseline võistleja), ta on kaua aega oma isa sohver. Kuigi Olgaga tekkisid mitmed suhte jahenemise perioodid, kestis abielu siiski paberite järgi 1955. aastani. Oleks rumal uskuda , et Picasso sel ajal ei kurameerinud ka teiste daamidega, seejuures peamiselt väga noortega . Kui Pariis 1944. aastal vabastati, kiindus Picasso noorde kunstiõpilasse - Françoise Gilot’. Neil sündis 2 last: Claude ja Paloma.
Järgnesid mitmed lühisuhted ja afäärid: Picasso ei olnud inimene, kes hoiaks oma südame ainult ühele ja ainsale. Kunstnik oli tänu oma laiale sõpruskonnale kutsutud osalema ka mitmetes filmides , millest ta ei loobunud . Filmides mängis ta peamiselt iseennast . Ehedamaiks näiteks võiks tuua “Orfeuse testament ”, aastal1959 valminud linateos.
Picasso töid on sageli kategoriseeritud erinevatesse perioodesse. Ehkki tema kunstnikukarjääri hilisemad tööd on sageli vaidlustatud erinevate perioodide suhtes. Sellest hoolimata saab eristada järgmisi perioode:
Sinine periood (1901– 1904 ), perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, sügavat mõju töödele avaldab ka tema lähisõbra surm. Piltidel kujutatakse akrobaate, arlekiine, prostituute ja vaeseid. Eriti iseloomulik on sel perioodil vägivaldse anatoomiakujutamine. Tähtsamateks töödeks võiks lugeda: "Vana kitarrimängija" (1903), tema autoportree, "Tragöödia", "La Celestina"
Roosa periood (1905–1907), seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja rõõmsam stiil roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka siin domineerib maalidel arlekiinide ja akrobaatide rohkus. Tema tööd on mõjutatud Fernande Olivierist,  skulptor  ja kunstnik Pariisis. Rõõmsameelsus töödes on tingitud ka Pablo Pariisis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, mida ta suurlinnas alguses koges . Selle perioodi tippteosteks võiks lugeda: "Arlekiinide perekond", "Arlekiinide perekond ahviga", "Kaks noorukit", "Tüdruk kitsega", "Alasti poiss"
Aafrikat viljelev kunstiperiood (1908–1909), sel ajal on Picasso süübinud Aafrika motiividele ja mandri rahvuste eripäradele ja tunnusjoontele. Selle perioodi tippteoseks on "Avignioni neiud "
Analüütilise kubismi periood ehk  cezanne ’elik periood (1909–1912), nagu nimetuski ütleb on tegemist kubismi rakendusega. Selle perioodi peamine mõjutaja oli Picasso jaoks Georges Braque, kellega tema tööd ka suuresti sarnanevad. Tööd iseloomustavad loodusvormide allutamine geomeetrilisele vormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi: "Kitarrimängija", "Tütarlaps mandoliiniga", " Willhelm Uhde portree", "Akordionist"
Sünteetilise (kubismi) kunsti periood (1912–1919), sellele perioodile on iseloomulikud kollaaž ja paberi lõikus. Mainimisväärseteks töödeks on: "Kitarr ja viiul ", "Muusikariistad", "Itaalia tüdruk", "Naine tugitoolis", " Arlekiin viiuliga".
Georges Braque ( 1882 - 1963 ) oli prantsuse kunstnik, kubismi esindaja.Georges Braque kasvas üles Pariisi lähedal Le Harves. Mõnda aega töötas maalrina, õhtuti õppis École des Beaux - Arts  kunstikoolis ( 1897 –1899). Aastatel 1902 –1904 õppis Pariisis Academie Humbert'is.
Georges Braque teenis Esimese maailmasõjas Prantsuse sõjaväes ja sai raskelt haavata.
Ta kasutas maalis esimesena kirjatähti, imiteeris puu ja marmori faktuuri ning leiutas kollaažitehnika.