Pedagoogiline suhtlemine (0)

Pedagoogiline suhtlemine
Tiiu Kadajas
01.03.
Nõustamine – in toetamine vastuse leidmisel, probleemi lahendamisel. See jätab inimesele vabaduse oma elu õle otsustada. Nõustaja ülesanne on jääda alles kui raske on alles jääda. Kuulamine. Turvatunde loomine. Peegeldamine – selle umber sõnastamine, mis ma kuulsin + tunnete peegeldamine. Usalduse loomine – alles siis saab nõustamine alata. Kui ma midagi tunnen , siis algab kontakt. Inimesega, keda sa hästi eitunne, on hirmutav kontakti luua. Teadlik peabo lema oma tunnetest, sest ajju jõuab info ja tekib reaktsioon . Erutus , ärevus – värinad jne näitb, et energia on olemas. Vahest on energia blokis. Selleks peab hingama, et end vabastada. Ärevus on blokeeritud energia. Erutus on aktiviseeriv. Tegutsemine. Kontakt. Reflektsioon .
Õpetaja töös väga oluline iseenda tundmine , oma valikute teadvustamine. Ebakindlus annab võimaluse alati analüüsida.
Nõustamise tasandid
1. Informeerimine
Nõustatava küsimuse/probleemi ärakuulamine ja täpse info andmine küsimuse/probleemi piires. Nõustaja vastutab info õigsuse ja selguse eest
2. Konsulteerimine
Nõustatav pöördub nõustaja poole nõuande saamise eesmärgil. Nõustaja ülesandeks on jääda oma kompetentsuse piiridesse ja vajadusel täpsustada, mida nõustatav tahab. Konkreetse nõuande puhul on nõustaja ülesanne probleemi näha nõustatava silme läbi ja seda peegeldada koos selgitusega, kuidas veel võib sama asja näha tema enda silme läbi. Probleemi nägemine avardub. Oluline on lasta nõustataval oma arvamus selgelt välja öelda ja ise oma probleemile erinevaid lahendusi pakkuda ja sobiv välja valida, teadvustades erinevate lahendusviiside võimalikke tagajärgi-
3. Nõustamine
Eeldab nõustajalt lisaks pedagoogilisele kompetentsusele ka kommunikatsioonioskusi (aktiivne kuulamine, usaldussuhte loomine, teadlikkus, avatus, oma piiride tunnetamine ja hoidmine, psühholoogiline tasakaal, tolerantsus, kontakteerumisoskus jms). Nõustamine on kahe isiku vaheline teadmiste ja hoiakute erinevuste teadvustatud võrdsustamise protsess suhtlemise käigus, kus nõustaja aitab nõustataval isiksuse ja/või professionaalina areneda, muuta vastutustundlikult oma hoiakuid, käitumist, mõtlemisviisi vms.
4. Psühhoteraapia
Kui pedagoogiline nõustamine hõlmab 3 eelnevat tasandit , s.t nõustaja on kompetentne inrormeerima, konsulteerima, nõustama, kuid 4. tasand eeldab spetsiifilist ettevalmistust - psühholoogi, psühhoterapeudi koolitust ja tegevusluba .
Kontakti vältimise viisid
Deflektsioon – vastupanu gestaltteraapias. Teesklemine, et inimene ei näe ja/või ei kuule kedagi ja/või midagi.
M S
M S
Introjektsioon – (ehk “peab”id ja “ei tohi”id) on vastupanu gestaltteraapias. Terviklike hoiakute ja uskumuste allaneelamine, nii et need jäävad läbi seedimata ja assimileerimata/kohandamata ja seeläbi tekitavad kliendis Topdog/ Underdog konflikte.
(Topdog/ Underdog – polaarsus ja/või konflikt, mis ilmneb psüühikas introjektsioonide tagajärjena. Topdog esindab ’ideaalmina’ – kuidas inimene arvab, et ta PEAKS olema; Underdog esindab seda osa inimese minast, mis saboteerib Topdogi ja keeldub temaga koostööd tegemast – sageli väga manipuleerival, salakavalal ja leidlikul moel.)
Lastega ei pea koolis võitlema, loo suhe.
M  S
Analüüsivabalt omaks võtmine. Nagu suurte tükkidega söömine . Maol raske seedida.. peab läbi närima ja siis on maol lihtsam seedida.
Projektsioon – gestaltteraapias viitab see konkreetselt vastupanule, mille puhul klient ütleb lahti omadustest, hoiakutest või tunnetest, ja omastab inimestele või objektidele oma keskkonnas omadusi, hoiakuid või tundeid, mis tegelikult kuuluvad tema enda isiksuse juurde.
M  S
Hoidu sõnadest alati, kõik.. nee don suured üldistused. Ole konkretsem. “mõni kord”, “mõned nii, mõned naa”
Keegi ei saa olla inimene ilma, et midagi inimlikku teda ei puuduta .
Retroflektsioon – vastupanu gestaltteraapias. Mina keskkonnale reageerimise impulsside ümberpööramise protsess. Endale selle tegemine, mida tahaks teistele teha, või endale selle tegemine, mida tahaks, et teised sulle teeks .
M  S
Nõustamises on raske lasta inimesel välja öelda need asjad, mis on talle endale kaa saladuseks.
Ainult usaldussuhtes saab inimene tunnistada, et ta retroflekteerib.
Konfluents – (ehk kokkusulandumine, sõltuvus e. kaassõltuvus) olek, mis tuleb soovimatusest olla tõelises kontaktis keskkonnaga. Vastupanu, mille tagajärjeks on piiride kadumine enda ja teiste vahel.
MS
Kui eemal ollakse, siis tundub, et tükk jäi maha. Eemal olles alti põevad, et äkki teine ei tule tagasi ja kus ta on ja kellega jne…
In elu algabki sõltuvusega ja võib olla raske sellest loobuda . Nt laps on elu alguses üks emaga. Sündides ei saagi ilma emata hakkama. Lapse sõltuvus vanematest ei kesta elu lõpuni. Suureks ksvades tekib niikuinii eraldumine nagu ka laps sünnib ja ühendus emaga kaob. Emad jai sad ei saa seda teha, et nemad lapsest eemalduvad. Lapse arenguülesanne on näidata, et “nüüd saan ma ise hakkama”. Psühholoogilise nabanööri läbi lõikamine .
Kui poovid sõltuvusest vabanda, siis jääd aina enam sõltuvusse. Kui tunnistad sõltuvust, siis saab sellest vabanema hakata.
Alkohoolikute pere laps on kaassõltlane . Siis on tal eriti raske sellest vabaneda Kui ta ei tah aelada nii nagu vanemad, siis nad enda meelest vabanevad nii, et alkoholiga ise ei loo sõltuvust, ag ant hakkavad töösõltlasteks. See on ühiskonnas aktsepteeritavam ja ei tundu sõltuvusena. Aga mõjud on samad. Sõltlasel on oma sõltuvuse üle üleliigne kontrolli vajadus.
Kaasõltuvuse puhul ei aita paarist sõltuvuse taseme tööst. Tööd tuleb veel teha.
Sõltuvus poel halb asi. Halb on siis kui in ei tea, et ta on sõltlane . Kui inimene teab, siis ta saab valida kellest ja millest ta on sõltuvuses.
“Mitte mina pole sõltuvust põhjustanud vaid teine…”
Kõik tahavad olla isiksuselt vabad.