23. jaanuariks 1919 oli roodus juba üle 400 õpilase ja sisekaitse ülema korraldusel moodustati sellest Tallinna Kooliõpilaste Pataljon. Pataljoni ülemaks määrati alamaleitnant E. Leithammel. Tallinnas asudes oli õpilastel võimaldatud osavõtt koolitööst. Lahingutegevusest võtsid Tallinna kooliõpilased-juuniorid vabatahtlikena osa rindel võidelnud väeosade koosseisus. Nii oli soomusrongil nr. 2 nelikümmend, soomusrongil nr. 3 kaheksakümmend ja meredessant- pataljonis kaheksakümmend õppursõdurit. Rohkesti teenis juuniore rindel 4. jalaväepolgu koosseisus. Õppursõdurite peamiseks ülesandeks oli siiski sisemise julgeoleku kindlustamine Tallinnas. Kokku käis Tallinna pataljonist läbi umbes 1000 juuniori. Neist võttis lahingutegevusest osa 300 õpilast. Lahingutes langes 25 juuniori ja kaks pataljoni ohvitseri. 3 Tartu koolipoisid Tartus osalesid relvastatud üliõpilased ja kooliõpilased aktiivselt enamlaste võimu kukutamisel enne
02.19. Autasud - Stanislavi 3. järgu rist mõõkadega juunis 1916.a. - Anna ordu 3. järgu rist augustis 1916.a. - Anna ordu 2. järgu rist märtsis 1917.a. - Stanislavi 2. järgu rist mais 1917.a. - Vladimiri 4. järgu rist augustis 1917.a. - Georgi 4.järgu rist novembris 1917.a. - Anna 4. järgu rist mõõgale nov. 1917.a. Lisaks 3 Vabaduseristi 2 kuuga, mil Eesti eest sõdis endanimelises pataljonis. Teenistuskäik 1914 koolmeister Kambjas 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke, võitles Esimeses maailmasõjas 5. Kiievi grenaderipolgu koosseisus Saksa- Austriarindel Baranovitši asunduse lähedal Valgevenemaal 19. juulil 1917 sai luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja evakueeriti Moskvasse 1917. aasta detsembris asus teenistusse Eesti tagavarapataljoni Tartusse 20
lahingusse või luureretkele. Teda on premeeritud paljude medalitega. 19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles detsembri algul avanes tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis olid võimu võtmas enamlikud meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuli maksma panna kogu oma energia, et saavutada pataljoni sõdurite hulgas suur populaarsus. Teda kuulati meelsamini, kui enamlikke kihutuskõnelejaid. Enamlastest komissarid saatsid Petrogradi telegramme palvega aetagu see kontrrevolutsiooniline pataljon laiali. Saksa okupatsiooni tulekuga lõppes eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjasid Tartu pataljonilt ära relvad ja saatsid pataljoni laiali
Viirlaid vähemalt kuni perestroikani pagulaskirjanikest Haridustee · Ta õppis Kloostri algkoolis ja Tallinna rakenduskunstikoolis trükindust. · Kunstikoolis laulis eesti laule ja lõpuks Eesti hümni, mille pärast Nõukogude võim ta 1941. aastal vahetult enne lõpueksameid koolist välja laskis visata. · Tegeles kirjutamisega juba koolieas. Peale kooli · Ühines Nõukogude esimese sissetungi ajal metsavendadega, võitles major Hirvlaane vabatahtlike pataljonis. · Saksa okupatsiooni ajal töötas Viirlaid Eesti Kirjastuses tehnilise toimetaja abina. · 1943-1944 võttis osa Jätkusõjast Soome armee Eesti üksuses. Pagulus · 1944. aastal õnnestus tal pageda Rootsi. · 1945-1953 viibis Inglismaal. · 1953. aastast elas Viirlaid Kanadas. · Kandas töötas ta Toronto trükikojas kuni pensionile minekuni. · Alates 1950. aastate lõpust sai temast tõlgituim eesti pagulaskirjanik. · Viirlaid oli paguluses Eesti PEN-klubi esimees.
Läänemaal Ø Tema ema oli Liiso Ristikivi Ø Oli vallaslaps Ø Õdesid-vendi polnud Ristikivi maja Pivarootsis Haridustee Noorus Ø Debüteeris 1928. aasta septembri U udislehes jutustusega "Ohver" Ø H uvi järjejuttude, väliskirjanike teoste ja saksakeelsete raamatute vastu Ø Töötas mitmetes Tallinna ärides Ø 1933-1934 kohustuslik sõjaväeteenistus H aapsalu Üksikus Scouts-pataljonis Ø Tartu-periood kestis seitse aastat (1936- 1943) Olulised tegevusvaldkonnad Ø Kuulus Eesti Ü liõpilaste Seltsi "Veljesto" Ø Kirjutas ajalehtedesse lühijutte Ø 1943. aastal töötas staabikirjutajana Saksa sõjaväes Ø 1952. 1972. aastani reisis Ristikivi Londonis mööda maailma Loometee algus Ø 1928. aasta ajaviitejuttude kirjutaja Ivo Kari Ø 1935. aasta : "Looduse" kirjastuse võistluse esimene
6. Töö 6.1 Töö Kuperjanovi ÜJP-is Kuperjanovi ÜJP relvur-ohvitser kapten Vaido Halliküla oli kindel, et Eesti taasiseseisvumiseta ei oleks tema lapsepõveunistus- tegelda relvadega-kunagi tegelikkuseks saanud. Vaido läks pataljoni 1993.aasta mais, mil ta elektrikuna Võru Piimatoodete Kobinaadis enam täit rakendust ei leidnud." Olin küll Kaitseliidus, kus muu kõrval võtsin meestelt vastu relvaeksameid, aga taasloodud pataljon tõmbas enam. Arvasin, et pataljonis saan tegelda vaid oma lemmikalaga," rääkis Vaido. Pataljon relvur-ohvitser pidi kindlustama meestele vajalikus koguses relvad ja lastemoona, jälgima relvade kasutamist, hooldamist ja hoiustamist. Relvade konstrueerimine ja valmistamine kohustuste hulka ei kuulunud. ,,Pataljoni ajal olen konstrueerinud ja valmistanud käsigranaadiheitja Havai ja optilise vintpüssi. Täiendasin vintpüssi leegikustutit tugijalgade ja optilise sihikuga. Nüüd on sellest mugavam sihtida
ristiti 22 päeva hiljem Paadremaa õigeusu kirikus. Tema ema, Liisu Ristikivi, pidi poega üksinda kasvatama, sest isa ei tunnistanud last omaks. Seoses sellega, et ema otsis kogu aeg aina tasuvamat tööd, mis aitaks tal toita ära kaks suud, kolisid nad tihti. Karli lapsepõlv oli raske. Oma elu lõpu poole kirjutas Ristikivi raamatu, kus tegelasel puudus kodutunne. Kohustusliku sõjaväeteenistuse sooritas Karl aastatel 1933-1934 Haapsalu Üksikus Scouts-pataljonis. Reamehena tegutses ta väeosa poes müüjana. Ühtlasi jätkas ta puhketundidel kirjanduslikke katsetusi. Nii ilmus temalt 1934. aastal "Perekonnalehes" kodumaa-aineline kriminaalromaan "Võõrad varjud". 1943. aastal ühines ta saksa sõjaväega, kuid see, mida ta nägi oli kohutav. Tartus oleks ta kord äärepealt isegi sõjaohvriks langenud. Olles sõjaväest puhkusel, põgenes mees pagulasena Soome ning asus Helsingisse elama. Seal töötas ta Eesti Büroos
Julgestusgrupp 181 (hiljem Idapataljon 658) moodustamise ettepanek tehti Eesti Vabadussõja sangarile August Vask'ele. Esimesed vabatahtlikud registreeriti Tartu näituseaias. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud 700 meest, kuid sinna soovijaid oli mitu korda rohkem ja vastuvõtupunktis registreeriti üle 2000 vabatahtliku. Eestlased tundsid seda üksust Esimese Eesti Rahvuspataljoni nime all. Pataljon koosnes neljast kompaniist, hobu- ja mootorveokite voorist ning staabist. Ohvitsere oli pataljonis kokku 21, kellest suurem osa olid reservlipnikud, kes hiljem leitnantiteks ülendati. Pataljoni relvadeks olid põhiliselt nõukogude trofeerelvad. Oma esimest teenistusülesannet asus pataljon täitma Narva-Jamburg-Oudova vahelistel aladel. Hiljem asus Novgorodi lähistel, Volhovi jõe ääres. Augustis 1942 määrati pataljoni ülemaks kapten A. Rebane. Julgestusgrupp 182 (hiljem Idapataljon 659) formeeriti 1941. a. augustis Viljandis kapten R. Tammemägi juhtimisel. Pataljoni staap ja 5
1916-19 Tallinna Peetri Reaalkoolis • Reaalkooli lõpuklassis astus Sirk vabatahtlikuna Tallinna kooliõpilaste roodu, kust asus teenistusse Laiarööplelise Soomusringi Nr.2 peale – koolipoiste rong • Tegi kaasa taandumise Tapa alt Kehrani, murdelahingud Aegviidu ruumis ja pealetungi üle Tapa, Tartu ja valga Petserini, viimane lahing oli Tartu lähedal Tähtvere mõisa väljadel • 1919. aasta märtis õpingud Tallinna kooliõpilaste pataljonis ( tavaline haridustee ning ja sõjaline väljaõpe) • 3. augustil 1919. aastal lõpetas Sirk Sõjakooli lipnikuna ja jätkas Vabadussõja ohvitserina • 1921. aastal astus Sirk Tartu Ülikooli õigusteaduskonda • 1926. aastal peale lõpetamist eelistas sirk sõjaväelisele karjäärile advokaadipraksist • 1926. aastal alustas Sirk Eesti Vabadussõjalaste Liidu algatamist • Peale Laidoneri ja Pätsi poolset riigipööret vahistati Sirk 12
laua otsas. Viimane selline lõunasöök jäi aastasse 1987. q Peale laulutaadi surma tassisid Naima Kasak ning ta tütar Tiina Vinter elamise üsna tühjaks. Huvitavat q Tal olid tugevad psüühilised häired,mis vahel tulid esile. q Ronis salaja üle aia,et pääseda laulupeole. q Teda iseloomustab kõige paremini sõna hirm: v 1941a. Augustis pandi laevale,mis sõitis läbi miiniväljade. v Töötas pataljonis,kus inimesed surid nagu kärbsed, aga tema jäi ellu. v Läks hulluks Jaroslavis,kus peale linna pommitamist kaotas mõistuse. v 1951 käis ülekuulamistel,tema vastu oli avatud toiming,kas saata Siberisse või ei,ta pääses. q Kirjutas 3 laulu Stalinile,et jääda ellu. q Tegi Eesti ENSV hümni http://www.youtube.com/watch?v=LSVGsDTW8 q Vahepeal juhatas `'Mu isamaa on minu arm'' väga arglikult,sest kartis võimu
astusid nad seal ka kaitseliitu või väeosadesse. Seetõttu ei moodustunud üliõpilastest omaette väeosa ega koondist, kes iseseisvana oleks sõjategevusest osa võtnud. Suurem osa üliõpilasi teenis suurtüki-, ratsa- ja soomusvägedes. 6 Treffneristid Vabadussõjas ,,Olime õnnelikud, kes elasime ajalooliselt sündmusterikkaimal ajastul, kus nii palju ajalugu on koondunud nii lühikesele ajavältele!" (Ernst Säga, Treffneri kooli õppursõdur Kuperjanovi pataljonis) 1918-1920 toimunud Vabadussõjas võitles noor Eesti riik oma iseseisvuse eest, teiste seas andsid oma panuse ka Treffneri-kooli poisid. Vahetult pärast sakslaste taandumist ja Ajutise Valitsuse taas ametisse astumist 11. novembril 1918 pidas Konstantin Treffner kooli aulas õpilastele mälestusväärse sütituskõne oma riigi kaitsmise tarvidusest. Kogu abituurium astus Kaitseliitu ning nende ja paljude nooremate ,,õpilaste sulepead vahetati püsside vastu".
7 Eestlasi põgenes Soome juba 1939.1940. a talvel, et minna vabatahtlikena Talvesõtta. Peale selle elas Soomes Eesti kodanikke ka varasemast ajast. Talvesõjas osales umbes 60 eestlast, kellest moodustatud kompanii kuulus rahvusvahelise brigaadi Sisu koosseisu. Sõtta brigaad ei jõudnud ja oli Talvesõja lõpuni väljaõppel. Mais ja juunis võitlesid Sisu brigaadi kuulunud 10 eestlast Alta pataljonis Põhja-Norras sakslaste vastu. 19401941 õnnestus umbes 70 eestlasel Soome põgeneda. 1941. a märtsis organiseeris viimane Eesti sõjaväeline esindaja Soomes major Aksel Kristian 18 eesti mehele raadiotelegrafistide kursused. 23. juunil 1941, pärast Saksamaa ja NSV Liidu sõja algust, koguti eesti vabatahtlikud kokku ja õpetati välja luuresalgaks Erna. Salga ülem oli kolonel Henn-Ants Kurg, Eesti viimane sõjaväeatasee Prantsusmaal. Salk moodustati Soome ja Saksa
hoiak, mis suunab inimest andma endast parima (siin: kodumaa kaitseks). See on see, mis peab kõrge olema, ja kui ei ole, siis tuleb tõsta. Kaitsetahe haakub siia külge: Soov kaitsta ennast ja oma lähedasi, kodu ja kodumaad. Üldiselt siis kõrge moraaliga inimese võib panna tegema mida tahes, aga kui asjale liitub kaitsetahe, siis saamegi kaitseväelase. Viia läbi hingehooldus-, hingeharimis- ja kasvatustööd pataljonis (§127 lg 2). Teenida kaitseväelasi ja nende perekonnaliikmeid vastavalt nende vaimulikele vajadustele (§127lg 3) ja Võtta vastu kaitseväelasi ja nende perekonnaliikmeid ning nõustada neid hingehoiu küsimustes (§127 lg 4) Ühesõnaga, ma ei tegele mitte ainult teenistuslike küsimustega, vaid vajaduse korral ka inimeste isiklike tugistruktuuridega, mis on sellesama moraali ja kaitsetahte jaoks väga olulise tähtsusega
Talle antakse Anna ordu II, III ja IV, Stanislavi ordu II ja III ja Vladimiri ordu IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist. 19. juulil 1917. a. saab Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeritakse Moskvasse. Samal ajal hakatkse Eestis asutama rahvuslikke polke ja Kuperjanov tekkib kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestab aga pikki kuid ja alles detsembri alguses avaneb tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis on võimu võtmas enamlaste meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuleb maksma panna kogu oma energia, et need maha suruda. Ta saavutab pataljoni sõdurite hulgas suure populaarsuse ja teda kuulatakse meelsamini, kui kommunistlikke kihutuskõnelejaid, mistõttu kogu väeosas domineerib rahvuslik vaim ning enamlastest komissarid saadavad Petrogradi hädatelegramme palvega - aetagu see kontrevolutsiooniline eestlaste pataljon laiali.
24. , 14.juuni 1941 –, Toimus küüditamine, 10k inimesi 25. Umsiedlung –, Sakslate koju minek, kutse hitlerilt 26. Eesti Leegion – Saksa sõjaväe pataljon kus Eestlased võitlesid 27. , Sinimägede lahing – Suur lahing Saksamaa ja N.liidu rinnete vahel 28. , soomepoisid – Soome sõjaväe pataljon JR200 kus võitlseid eestlased kes ei tahtnud saksa pataljonis võidelda 29. , anneksioon –, võõra riigi kogu territooriumi või selle osa ühepoolne liidendamine oma riigi külge ebaseaduslikult. 30. juunipööre –, Näiline riigipööre EV okupeerimiseks 31. inkorporeerimine – millegi ühendamine või millegagi liitmine 32. Isikud – 33. Johannes Vares Barbarus –, Töörahva revulutsiooni esimees 34
andmetel 800-1000 meest). Punaväelasi toetasid veel neli suurtükki ja soomusrong, mis sai mõisa kõrvalolevalt raudteelt enamlasi oma tulega hästi katta. Eestlaste soomusrong lahingus osaleda ei saanud, sest Pajust umbes 3-4 kilomeetrit põhja pool oli purustatud Tõlliste raudteesild (pildil). Olev Tederi hinnangul oli Eesti poole võimalused Valga vallutamiseks olid ülisoodsad, polkovnik Kalmi käsutada oli 2421 meest, sealhulgas soomlaste I ja II pataljonis kokku 1445 meest ja neile lisaks kapten Partsi andmeil 600 soomusronglast ja 376 partisani. Aktiivsesse võitlusse suunas Kalm aga vaid 28% koosseisust. Ülejäänud tegelenud punaste vara tagaajamisega (soomlaste II pataljon) või Sangaste vaksalis rongis passimisega (soomusrongide dessandid). Vahetult enne lahingu algust olla Kuperjanovi otsene ülemus kapten Irv manitsenud leitnanti pealetungiga ootama, kuniks saab parandatud Tõlliste sild (pildil) ning saabub tugi soomusrongidelt
35 võitlejat said Izjumi lahingu eest II klassi Raudristi, neli aga I klassi Raudristi. Küll aga ei olnud aega meestel oma teenitud kuulsust kaua nautida. Juba peagi saadeti nad jälle teele. Hadnitsa ümbruses Harkovi lähistel toimus mitu kokkupõrget venelastega. Punaarmee käsutuses oli ~1000 soomustatud üksust. Sellegi poolest suutsid eestlased pealetungid peatada ja oma positsioonid säilitada. Peale Hadnitsa lahinguid oli pataljonis alles 157 meest. Seda küll täiendati pidevalt, aga rasked lahingud kahandasid neid numbreid koheselt. Detsembris saadeti pataljonile appi 500 meest, kes oli vaja välja õpetada. Neist moodustati pataljoni „Narwa“ 4. kompanii. Peale seda, kui Punaarmee oli „Tšerkassõ kotis“ kümme sakslaste diviisi sisse piiranud sai pataljon väga suuri kaotusi. Nad ühendati diviisiga „Wiking“ kuid kui nad olid piiramisrõngast välja murdnud eraldati Narwa Wikingist ja saadeti tagasi Eestisse
pidid väljas külmetades oma mahalaskmist ootama, muudeti Dostojevski karistus ümber neljaks aastaks pagenduseks vangilaagrisse Siberis. Seda aega on ta hiljem kirjeldanud, kui ,,kastis oleku aega", ehast koiduni olid nad nagu ,,silgud pütis", ei olnud ruumi isegi liigutamiseks. Dostojevski vabanes vangistusest 1854 ja ta oli sunnitud teenima Siberi Rügemendis. Järgnevad 5 aastat veetis ta alguses reamehena, hiljem leitnantina rügemendi Seitsmenda Liini Pataljonis, mis oli paigutatud tänapäeva Kasastani aladele. Seal viibides kohtas ta oma Siberi tuttava naise Maria Dmitrievna Isaevaga ning nad abiellusid pärast naise mehe surma veebruaris 1857. Vangistuse kogemus ja sõjaväes olek tekitasid äärmuslikud muutused Dostojevski poliitilistes ja usulistes vaadetes. Arvatakse, et pärast tema piina vangilaagris vabanes ta Läänelikkudest unistustest ja hakkas rohkem lugu pidama traditsioonilistest vene väärtustest.
Teda autasustati Anna ordeni II, III ja IV, Stanislavi ordeni II ja III ning Vladimiri ordeni IV järguga. Samuti Georgi risti IV järguga. 19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles detsembri algul avanes tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis olid võimu võtmas enamlikud meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuli maksma panna kogu oma energia, et saavutada pataljoni sõdurite hulgas suur populaarsus. Teda kuulati meelsamini, kui enamlikke kihutuskõnelejaid. Enamlastest komissarid saatsid Petrogradi telegramme palvega aetagu see kontrrevolutsiooniline pataljon laiali. Saksa okupatsiooni tulekuga lõppes eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjasid Tartu pataljonilt ära relvad ja saatsid pataljoni laiali
Kui jalad enam ei kandnud kukuti pikali. Lõpuks saabusid ka Tääker ja Käsper. Nad olid päris vihased. Tassisid veel teiste relvasid. Kaua oldi metsas lõpuks tuldi neid otsima, sest omad olid mõisa saanud ja punased minema ajanud. 5-10 peatükk. Käsperi rühm liikus aralt mõisa poole, sest nemad ju pagesid nagu argpüksid. Majas oli ka üks surnud hiinlane. Tehti nalja, et kas tal ikka patsid ka on. Surnud punastelt võtsid poisid riideid ( üleriideid, jalanõusid). Pataljonis valitses lõbus meeleolu. Järgneval ööl pidi Käsperi rühm valvetõkkel olema. Sel ööl ei saanud Ahas jällegi magada sest kartis väga vaenlaste pealetungi. Öösel kuuldigi kahte pauku. Kohlapuu oli valves ja kui Ahas püssi palgel välja läks nägi ta kedagi maja ümber hiilivat. Ta oli valmis juba laskma aga viimasel hetkel märkas et see oli Kohlapuu. Lihtsalt venelaste riided oli ta endale saanud. Ahast ehmatas see väga, sest ta oleks oma koolivenda lasknud
Martin Luther vaidles indulgentside müügi vastu, öeldes, et ei ole vaja neid osta, et saada Jumala heaolu osaliseks. Luther jõudis järeldusele, et inimene saab õndsuse osaliseks vaid usu kaudu, pole vaja selleks preestreid ja teisi kirikutegelasi. Luther ei olnud humanist, ta arvas, et inimkond ei ole enam sama, kui vanasti. Alberto kutsub kogemata Sofiet Hildeks kaks korda. Sofie leiab maast 10 krooni, täpselt bussipileti raha, ning sõidab koju. Uudistes räägitakse, et Norra ÜRO pataljonis Liibanonis on üks major hukkunud, Sofie kardab, et tegu on Hilde isaga. Ta räägib emale Albertost ja kirjadest ja Hermesest, kuid mitte Hildest. Koolis olles saab ta uue kirja Hilde isalt, mis on saadetud päev varem. Sofie teeb plaane jaanipäeval sünnipäevapeo pidamiseks, kuhu ta plaanib ka Alberto kutsuda. Õhtul Hermest jälle Alberto juurde viies leiab Sofie samast kohast, kust eelmine kord 10 krooni leidis, postkaardi. Uus õppetund on barokkajastust, mis algas 17. sajandil
Kui jalad enam ei kandnud kukuti pikali. Lõpuks saabusid ka Tääker ja Käsper. Nad olid päris vihased. Tassisid veel teiste relvasid. Kaua oldi metsas lõpuks tuldi neid otsima, sest omad olid mõisa saanud ja punased minema ajanud. 5-10 peatükk. Käsperi rühm liikus aralt mõisa poole, sest nemad ju pagesid nagu argpüksid. Majas oli ka üks surnud hiinlane. Tehti nalja, et kas tal ikka patsid ka on. Surnud punastelt võtsid poisid riideid ( üleriideid, jalanõusid). Pataljonis valitses lõbus meeleolu. Järgneval ööl pidi Käsperi rühm valvetõkkel olema. Sel ööl ei saanud Ahas jällegi magada sest kartis väga vaenlaste pealetungi. Öösel kuuldigi kahte pauku. Kohlapuu oli valves ja kui Ahas püssi palgel välja läks nägi ta kedagi maja ümber hiilivat. Ta oli valmis juba laskma aga viimasel hetkel märkas et see oli Kohlapuu. Lihtsalt venelaste riided oli ta endale saanud. Ahast ehmatas see väga, sest ta oleks oma koolivenda lasknud
Saksa okupatsiooni ajal paigaldati uus mälestustahvel, millele kanti musta värviga sõjas langenute nimed. 1944. aastal eemaldasid punavõimu käsilased tahvlilt nimed. Viiekümnendate aastate teisel poolel raiuti tahvlisse kakskeelne tekst, mis tutvustas Padise kloostrit kui arhitektuurimälestist. Sellisena on ta säilinud tänaseni ning ootab aega, mil unustuse hõlma vajunud 17 langenud mehe nimed jälle kivisse raiutakse. Balti pataljon Avati 02.12.1928 Balti pataljonis võidelnutele püstitati mälestussammas Toomapeale Saksa Kuluuromavalitsuse õuele Kohtul tänaval. Pataljon võitles Narva rindel. Väeüksuse ülem oli Konstantin von Weiss. Kuna enamik pataljoni koosseisu kuulunud meestest olid baltisakslased ja väeosa koosseis kasvas pataljonist suuremaks, kasutasid sakslased nimetust Balten Regiment. 2.detsembril 1928.aastal Toompeal avatud sambale oli raiutud ainult saksakeelne tekst ''Den Geffallen das Balten Regiments''
Igaüks võtab sealt midagi kaasa ja jätab midagi maha. Psüühikale annab see kindlasti mõju, kuid nendel kes hakkama ei saa, on juba alguses raskusi. Minu kolmas intervjueeritav oli 27-aastane seersanti auastmega Mihkel Luht , kelle perest on Afganistanis käinud nii vend kui ka isa. Lähisugulaste minek, aga ei olnud põhjuseks, miks tema selle tee valis. Tema peamiseks põhjuseks olid jutud mis talle Kuperjanovi pataljonis teenides räägiti selle kohta. Ta märkis ära, et kindlasti oli selles oma osa ka nii-öelda noore sõduri hulljulgusel. Perekond ei reageerinud eriti hästi tema plaanile, kuigi oldi kindel poja plaanis, ei räägitud selles kodust väga, lootes et see on kõigest hetke mõte. Nüüdseks Margus on osalenud missioonidel ka Iraagis. ,,Afganistani tegelikku sõja põhjust ei olegi mina täpselt aru saanud. Eks see algas juba venelaste sisse minemisega. USA läks peale 11
likvideeriti Saaremaa Omakaitse hoopis, senised kasarmeeritud kompaniid (üks neist Hiiumaalt) liideti Saaremaal formeeritava politseipataljoniga nr 36. 36. politseipataljoni sattunud mehed jõudsid oma sõjateel läbi Valgevene ja Ukraina Stalingradi lahingusse, kus pataljon puruks löödi ja pärast Eestisse naasmist laiali saadeti. 26. veebruaril 1942 taasloodi Saaremaa vabatahtlik Omakaitse kolme territoriaalse pataljoniga, mis allutati edaspidi Balti saarte komandandile. Igas pataljonis oli kolm, hiljem neli territoriaalset kompaniid. Selleks ajaks oli Saaremaal 1228 omakaitselast, neist ainult 36 palgalist. Omakaitselaste arv püsis umbes sellisena ka edaspidi (BA MA, RH26-207/16a; ERA, f. R-358, n. 2, s. 8, l. 3; f. R-358, n. 1, s. 34, l. 9; f. R-358, n. 1, s. 10, l. 3 jj.). Juulist 1942 hakati maakondlikke Omakaitse üksusi nimetama malevateks. Maleva pealik oli kapten Peeter Kangro, I (Kuressaares) pataljoni ülem leitnant B
Aafrikas, kus toimusid kõige ägedamad lahingud, võideldi terve maailmasõja jooksul. Pärast sõda sai Suurbritannia Tanganjika ning jagas Prantsusmaaga Togo ja Kameruni, Belgia sai Ruanda-Urundi ning LAU sai Saksa Edela-Aafrika. Portugali valdusesse läks Kionga kolmnurk Mosambiigi piiril. Lahingutegevuses osales umbes miljon mustanahlist, mõned sõduritena, osad abivägedena. Paljud neist võitlesid ka Euroopas, kus lahingus olid nt Prantsusmaa Senegali pataljonis. Esimeses maailmasõjas osales ligi 150 000 Lääne- Aafrikalast, kellest osa saadeti Euroopasse ning kellest umbes 30 000 ka hukkus. Sõja poolt laastatud territooriumitel puhkes 1918.-19. a ka näljahäda ning influenzaepideemia. Troopiline Aafika kaotas selle tõttu enda elanikkonnast ligi 3%. Mandaatalade mõte oli algselt selline, et neid pidid Euroopa riigid haldama sel moel, et kohalike huvid oleks kaetud ning ajapikku pidid territooriumid üle minema põliselanike valitsemise alla
annaabi.ee 
