Parapsühholoogia (2)

Parapsühholoogia on ebatavaliste ning näiliselt seletamatute psüühiliste nätustega tegelev psühholoogia osa. Uuritavad nähtused sisaldavad: erilist tunnetusvõimet – meeltevälist taju, esemete liigutamist psüühilise energiaga (psühhokinees) ja teadvuse püsimajäämist peale surma. Parapsühholoogid kutsuvad neid nähtusi psi – see on neutraalne termin, mis ei vihja sellele, mis neid nähtusi või läbielamisi põhjustab.
Parapsühholoogia on üks kõrval-teadus, sest see sisaldab uuringuid , mis ei sobi kokku stantartsete teoreetiliste mudelitega, millised on massi-teaduste poolt tunnustatud. Teadlased on kriitilised nii parapsühholoogide poolt kasutatud metodoloogiate kui ka saadud tulemuste suhtes. Skeptilised uurijad soovitavad, et pigem annavad metodoloogilised vead parima selgituse näilisele eksperimentaalsele edule kui paljude parapsühholoogide poolt pakutud anomalistlikud selgitused . Kriitilised analüütikud väidavad, et parapsühholoogia on pseudoteadus. Paranormaalsete nähtuste eksisteerimise algusaja määramiseks ei ole põhiteadustel baseeruva keskkonna poolt seni mingeid tõendavaid materjale.
Psühholoogiline uuring sisaldab kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete metodoloogiate mitmekesisust ja seda viiakse läbi vähestes ülikoolids ja eraviisilistes rahastatud laborotooriumides, eriti USA-s ja Suurbritannias. Parapsüholoogid on teostanud hulk meta-analüütilisi uurimusi, mis baseeruvad sellistel uuringutel, kus eelnevate eksperimentide andmed on liidetud kokku ühte suurd andmete kogumikku. Sellised statistilised analüüsid on äratanud suurt tähelepanu ning esile kutsunud debatte.
Parapsühholoogid uurivad mõningaid näiliselt paranormaalseid nähtusi, kaasa arvatud järgnevad, kuid ei piirdu üksned nendega:

• Telepaatia – mõtete või tundmuste edastamine teistele inimestele ilma viie klassikaliselt tuntud meeleelundita.
  
• Ettetunnetamine – informatsiooni tajumine tulevastest paikadest või sündmustest enne kui need aset leiavad.
  
• Selgeltnögemine – informatsiooni saamine kaugel olevatest paikadest või sündmustest käesoleva aja teaduste poolt tundmatute vahenditega.
  
• Psühhokinees – mõistuse võimekus mõjutada asju, aega, ruumi või energiat käesoleva aja teaduste poolt tundmatute vahenditega.
  
• Taassünd – inimese hinge või muude inimese teadvuse mitte kehaliste aspektide asumine uude füüsilisse kehasse pärast senise keha surma.
  
• Kummitused – meeltega tajutav nähtus, mis sageli omistatakse vaimudele, kellega ootamatult kohtutakse kohtades, kus on arvatud surnud inimesed olevat varem viibinud või on seotud surnud inimstele varem kuulunud asjadega.
  

Parapsühholoogide Assotsatsiooni seisukoha kohaselt ei pea parapsühholoogid uurima kõiki parapsühholoogilisi nähtusi ning nad ei ole huvitatud astroloogiast, UFO’dest, Bigfoot’ist, paganlusest, vampiiridest, alkeemiast või nõidusest.
Parapsühholoogid kasutavad mitmesuguseid lähenemiseid paranormaalsete nähtuse uurimise käigus. Need meetodid sisaldavad kvaliteetseid lähenemisviise, mida kasutatakse ka traditsioonilises psühholoogias, samuti kasutatakse kvaliteetseid empiirilisi metadoloogiaid. Selle kõige vastuolulisem uurimine toob kaasa järelanalüüsimised psi statistiliste tõendusmaterjalide läbivaatamisel.
Psüühika Uurimise Selts (SPR) oli asutatud 1882.a. Londonis. Selle moodustamine oli esimene süstemaatiline püüe organiseerida teadlasi ja õpetlasi paranormaalsete nähtuste kriitiliseks ja arvestatavaks uurimiseks. SPR’i varane liikmeskond koosned filosoofidest, õpetlastest, teadlastest, koolitajatest ja poliitikutst. Psüühika Uurimise Selts klassifitseeris uurimisteemad mitmetesse tegevusaladesse: telepaatia, hüpnoos, Reichenbach’i nähtus, ilmutused, kummitused ja spiritismi psüühilised ilmingud nagu laua kallutamine ning asjade ilmumine teadmata allikatest. SPR’i eesmärk tänapäeval on küsitleda ilma eelarvamuse ja esialgse muljeta ja teaduslikus vaimus neid inimese tegelikke või oletatavaid võimeid, mis ilmnevad ning mida ei ole võimalik seletada ühegi tunnustatud hüpoteesiga.
1911.a. sai Stanfordi Ülikool esimeseks akadeemiliseks asutuseks Ühendriikides meeltevälise taju ja psühhokineesi studeerimiseks laborotoorsetes tingimustes. Seda jõupingutust juhatas psühholoog John Edgar Coover. 1930.a. sai Duke Ülikool USA akadeemilistes asutustes tähtsuselt teiseks, et tegeleda meeltevälise taju ja psühhokineesi õpetamisega laborotoorsetes tingimustes. Psühholoog William McDugalli juhendamisel algasid meeltevälise taju laborotoorsed katsetused , kasutades vabatahtlikeks uurimisobjektideks üliõpilasi. Erinevalt neis psüühilistest uuringutest, mis tavaliselt nõudsid kvalitatiivset tõendusmaterjali paranormaalsete nähtuste uurimiseks, pakkus Duke’i Ülikool kvantitatiivset, statistilist lähenemist, kasutades kaardimängu ja täringuid. Kui meeltevälise taju tagajärgi katsetatakse Duke’i Ülikoolis, siis arenesid ka standartsed laboratoorsed protseduurid meeltevälise taju testimiseks ja need omandati neist huvituvate uurijate poolt üle maailma.
J. B. Rhine’i raamatu „Mõistuse uued piirialad” välja andmine tegi need laborotoorsete uuringute tulemused kättesaadavaks tavalisele publikule. Rhine populariseeris oma raamatus sõna „Parapsühholoogia” selleks, et kirjeldada Duke’i Ülikoolis läbi viidud uurimisi. Rhine rajas ka iseseisva Parapsühholoogia Laborotooriumi Duke’i Ülikoolis ja pani aluse ajakirjale „Parapsühholoogia ajakiri”. Parapsühholoogia uuringud Duke’s kutsusid esile kriitikat akadeemiliste psühholoogide poolt, kes vaidlustasid meeltevälise taju üldmõisteid ja tõendusmaterjale. Rhine ja tema kolleegid üriasid neid arvustusi kõrvale suunata tehes uusi eksperimente ja kirjutades uusi artikleid ja raamatuid, mis võtsid lühidalt kokku need arvustused ja andsid neile vastused. Hiljem asutas Rhine „Sihtkapitali inimese loomuse uurimiseks” ja Parapsühholoogia Instituudi kui Duke’i laborotooriumi järglase. Rhineäi surma 100-ndal aastapäeval (1995a.) nimetati „Sihtkapital inimese loomuse uurimiseks” ümber Rhine Uurimise Keskuseks. Tänapäeval on see parapsühholoogia uurimise üksus, mis väidab, et parapsühholoogia püüab parandada inimese seisundit suurendades teaduslikku arusaamist nendest vaimuannetest ja sensitiivsustest, mis ilmnevad, et ületada tavalisi aja ning ruumi piirjooni.
Parapsüholoogide Ühenduse ühendamine Ameerika Teaduste Ühendamise Assotsiatsiooniga, millega kaasnes üldine avatus psüühikale ja salapärastele nähtustele 1970-ndatel aastatel, põhjustaski suurenenud psühholoogiliste uuringute dekaadi. Nende aastate jooksul laienes parapsühholoogia tgevusulatus. Psühhiaater Ian Stevenson juhatas 1970-ndatel palju vaidlusi tekitanud taaskehastuse uuringuid, psühholoog Thelma Moss pühendas palju aega Kirliani nöopildi uurimiseks UCLA parapsühholoogia laborotooriumis. Vaimsete õpetajate sisevool Aasiast ja nende näites meditatsiooni poolt tekitatud võimetele viisid teadvuse muutunud seisundite uurimisele. Psüühik Russell Targ tutvustas 1974.a. terminit „eemalt vaatlemien”. Sellel perioodil ilmutasid ka parapsühholoogiast eemal seisvad akadeemikud üldist optimismi selle uurimise vastu. Paranormaalsete uuringute voog jätkus 1970-ndael ja 1980-ndatel aastatel. 1980-ndate lõpuks raporteeris Parapsühholoogide Ühendus, et nende liikmed töötavad enam kui 30-s riigis. Lisaks viidi uuringud läbi ka väljaspool Psühholoogide Ühenduse koosseisu nii Ida-Euroopas kui ka endises Nõukogude Liidus.
Tänapäeval on parapsühholoogilised uuringud märkimisväärselt vähenenud. Varasemad uuringud jäidki lõpetamata ja parapsühholoogid olid seatud vastamisi tugeva opositsiooniga nende akadeemiliste kolleegide poolt. Mõned tagajärjed, mida oli peetud paranormaalseteks, näiteks Kirliani foto effekt, katkestati rangema kontrolli käigus, jättes nende edasised uuringud perspektiivituks. Paljud ülikoolide laborotooriumid USA-s suleti tuues põhjuseks heakskiidu puudumise massiteduste poolt jättes parapsühholoogiaga tegelemise põhiliselt erakapitalil tegutsevatele era asutustele. Kaks ülikooli USA-s omavad senini akadeemilisi parapsühholoogia laboratooiume: „Tajumuse uurimise osakond ”, mis on Virginia Ülikooli Parapsühholoogilise Meditsiini Teaduskonnas üks kateeder , kus uuritakse teadvuse säilivuse võimalust peale kehalist surma; teiseks on Arizona Ülikooli Veritase Laborotoorium, mis viib läbi vaimudega suhtlejate laborotorseid uurimisi. Parapsüholoogiliseid uuringuid on suurendatud ka teistes psühholoogia all-teadusharudes. Nende tegevusalad hõlmavad isikupärst psühholoogiat, mis uurib inimmõistust ületavaid või vaimseid aspekte ja vaimset psühholoogiat, mis analüüsib paranormaalseid uskumusi ja isikupäraseid anomaalseid läbielamusi traditsioonilistes psüholoogilistes tingimustes.
Ganzfeld on tehnika, mida kasutatakse telepaatia testimiseks. See tehnika arendati selleks, et kiiresti vaikse ja vaimse „häälega” luua kerge, ilma kujunditeta tundemeelte väli ning varjata nähtavat ja kuuldavat keskkonda. Nägemise tundemeele isoleerimine saavutatakse tavaliselt maheda punase kumaga, mis on ajutatud katsealuse silmade külge seotud polikute ping -pongi pallide abil. Kuulmise tundemeele blokeerimiseks mängitakse katsealusele vaikset ühetoonilist või selle sarnaseid helisid. Inimene pannakse mugavalt istuma, keha nõjatatud tahapoole, millega vähendatakse puudutamise tunnetamist.
Kaugvaatluse katsetused testivad võimet koguda informatsiooni ülesseatud eesmärkidele, mis on varjatud vaatlejate psüühilise tajumus eest ja on vaatlejast tüüpiliselt eraldatud mõningase distantsiga. Kaugvaatluse eksperiment seisneb selles, et võetaks ülesseatud eesmärgiks üks kogum fotosid, mis koosneb seitsmest fotost ja seitsmest vastusest, mis on omavahel segamini aetud ja siis palutakse erapooletul otsustajal reastada või paari panna õiged fotod osavõtjate tegelike vastustega. See meetod eeldab, et kui seal on erapooletu informatsiooni edastaja, siis vastused peaksid täpsemini vastama õigetele ülesseatud eesmärkidele.
Võimsate ja odavate elektroonikaseadmete ja arvutite tehnoloogiate arendamine on võimaldanud täielikult automatiseeritud eksperimentide arengu mõistuseja mateeria võimaliku vastastikkuse mõjutamise uurimisel . Seda tüüpi kõige tavalisemates eksperimentides põhineb juhuslike numbrite tekitamine elektroonilisel või radioaktiivsel helil, mis tekitab andmete voolu, mis salvestatakse ja analüüsitakse siis arvuti tarkvara abil. Uurimisobjekt püüab vaimujõul ümber muuta seda juhuslikku numbrite jaotamist, seda tavaliselt eksperimentaalsel katsetusel, mis on mõistastuslikult võrdväärne sellele, et saada rohkem „kulle” või „kirju” metallmüntide viskamisel.
Surmaeelne läbielamus on peaaegu surnud inimese teavitatud läbielamus või kliinilise surma üle elanud ja siis uuesti ellu ärganud inimese läbielamus. See sisaldab kas ühe või enama järgnevatest läbielamustest: tunne olla sutnud, keast väljasolemise läbielamus, keha kohal hõljumise ja ümbritseva ala nägemise tunne, purunenud armastuse ja rahu tunne, läbi tunneli või kitsas läbikäigus ülespoole liikumise tunne, surnud sugulaste või spirituaalsete inimeste kujuiste kohtamine, kokkupõrge kergete olevuste või valgusega , kogu elu taasläbielamine, mingile piirile või servale jõudmine ja oma kehasse tagasitulemise tunne, millega sageli kaasneb vastumeelsus.
Hulk uuringuid, mida on läbiviidud Ameerika, Euroopa ja Austraalia kontinentidel, avastasid, et enamik neid inimesi, keda vaadeldud, teadustasid, et nad olid kogenud selliseid läbielamusi nagu telepaatia, etteennustamine või teisi sarnaseid nähtusi. Ehkki psi-ga seotud kogemused võivad toimuda kontaktis selliste psühhopatoloogiatega nagu skisotüpaalne isikupära, dissotsieerumine ja teised häired, kinnitavad enamuses usku psi-sse sellised inimesed, kes on hästi kohanevad, kellel puuduvad tadmised tõsistest haigusnähtustest, kes ei ole intellektuaalselt puudulikud ega ilma kriitilise võimuta.
Parapsühholoogia suhtes kriitilised teadlased toovad esile seisukoha, et erakorralised väited nõuavad erakorralisi tõendusmaterjale. Need hüpnoosi pooldajad , kes on vastuolus sajandeid kestnud teadusliku uurimusega, peavad hankima rakorralised tõendusmaterjalid selleks, et nende hüpoteesid oleks tõsiselt võetavad. Paljud parapsühholoogia analüütikudarvavad, et kogu keha kui tõendusmaterjal ei oma suurt väärtust ja i ole adekvaatselt kontrollitav. Nende vaatenurgast ei ole kogu parapsühholoogia tegevusväli üldse andnud kindlaid tulemusi. Nad tsiteerivad parapsühholoogiliste tulemuste selgitamise abinõuana pettuste juhtumeid, puudustega õpetust, psühholoogilist vajadust müstitsismile ja tunnetuslikku eelarvamust. Skeptikud väidavad, et inimeste soov uskuda paranormaalseid nähtusi, on sageli tugevam kui tõendusmaterjal selle kohta, et need ei eksisteeri.