aastal ja pärast piiramist linnus süüdati. Kolmandal korral hävis linnus lõplikult 1223. aastal suure orduvastase ülestõusu käigus. Lõhavere linnuse õuel oli palju väiksemaid hooneid ning üks suurem. Samuti oli ka seal kaks kaevu. Kasutusajal piiras linnuse õue kõrge liivavall, mille siseküljel oli 2,5 m kõrgune tugipostidega palksein. Liivavalli harjal olid tugevad palkkindlustused. Linnuse peavärav asus mäe kirdenurgas. Selle 1,5 m laiuse käigu varisemist takistasid paeplaatidest laotud tugimüürid. Linnuse piiramise puhul said kaitsjad vett linnuse õue kaguosas asunud 10 m sügavusest kaevust. Allikad: http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%B5havere_linnam%C3%A4gi http://et.wikipedia.org/wiki/Lembitu http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?id=127&op=body
asendusid tarandkalmetega. Ida-Virus leidub kivikirstkalmeid kitsa vööndina Soome lahe rannikul piki klindiserva, tarandkalmeid aga juba hoopis laiemalt, sh. ka Jõhvi kõrgustiku alalt - Türsamäe, Aa, Kohtla-Järve, Peeri, Edise, Toila, Sõtke, Utria. Kalmeid on leitud ka Purtse jõe piirkonas. Omapärane kalmerühm paiknes Vaivara lähedal, klindi all liivasel kaldaribal, kus 1880. aastatel kaevati läbi 18 kivivaret, millest ühes oli paeplaatidest kirst. Leiti nii põletus- kui ka laibamatuseid ning veidi keraamikat. I a. tuh. p.Kr. teisest poolest on kalmeid teada vähe. Võib-olla on põhjuseks mingid muudatused matmiskombestikus. Osaliselt maeti küll edasi juba eelmisel perioodil rajatud tarandkalmetesse (Jäbara, Toila, Purtse-Matka jt.). Surnuid põletati muinasaja lõpuni, kuid II a. tuh. alguses hakkas üha enam levima laibamatus. Esialgu maeti vanadesse kivikalmetesse, peagi ilmusid ka esimesed maa-alused kalmistud
Tulekivi loodi Lääne-Venemaalt, Leedust ja Valvgevenest.(ta tükid annavad lõhestamisel lõikamistöödeks hästi teravaid servi ) Noorem Kiviaeg e. Neoliitikum 5000 eKr Elati veekogude ääres. Juba paikselt külades kuni 50 inim. Jaht, kalastus, korilus. Kasvatada püüti otra ja nisu. Neoliitikumi teisel poolel e 9000a eKr, hakati kasvatama eestis veiseid, kitsi, lambaid ja sigu. Suurenes põlluharimine ja asutati elama rohkem sisemaal. Pronksiaeg Asulaid hakati ümbritsema paeplaatidest ja palkidest kaitseseintega. Vanem pronksiaeg 1800 1000 eKr. Noorem pronksiaeg. Pülispõldude tegemine, kivikirst, kalmed, Inimesed maeti põletatult. Otra kasvatati. Rauaaeg Surnud mattis iga pere oma põldude keskele kivikirstkalmetesse. Paralleelselt võeti kasutusele tarandkalmed,(ristkülikukujulised )mida jõukamad perekonnad või suguvõsad kasutatsid aastasadu. ( Laibad põletati, enne matmist ) Rauasulatuskeskused ( söeahi, lõõtsaga, soorauamaak) Rooma Rauaaeg 50 450 eKr
suleti tugevate luukidega. Kui kaupmehed lasid oma maja alumise luugipoole alla, siis täitis see ka müügileti ülesannet ja tähendas, et pood on avatud. Soojematel maadel ei kaetud aknaava, põhjapoolsetel aladel kasutati selleks kas härjapõit, pärgamenti või õlipaberit. XIV sajandil ilmusid tinaliistudesse kinnitatud pudelipõhja meenutavad klaasitükid, millest kumas vaid vaevaliselt valgust läbi. Sellised väikeste akende, tambitud savist või paeplaatidest põrandatega eluruumid olid hämarad, külmad ja niisked. Seetõttu püüti soojal ajal elada võimalikult palju elamu taga olevas aias, kus oli nii õhku kui ka päikest. Mööblit oli vähe, sest eluruumid olid määratud inimestele, mitte aga uhkeldava mööbli näitamiseks. Mööbel oli raske ja kohmakas (jõukamates majades tammest või pähklipuust). Elutoa keskel seisis pukkidel massiivne söögilaud, mille otsas oli esinduslik tool peremehele ja külgedel pingid kodakondsetele
sajandi keskel. Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (nn. paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka paeplaatidest. Taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. 19. sajandi hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest. Järjest vähem tehti mööblit kodus,
asutama koole, ehitama ja parandama teid. 19. sajandi algul oli eesti talupoja eluhooneks palkidest ehitatud rehielamu. Selle katuse all oli rehealune ja rehetuba. Eluruumi ülesandeid täitis rehetuba, mille suurus sõltus pere jõukusest. Seal kuivatati ka vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli korstnata ahi. Ahjus küpsetati leiba ja ahju ees oleval leeasemel valmistati perele ja loomadele toitu. Suits lasti välja ukse või suitsuaugu kaudu. Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed. Ahjuesine osa täitis köögi ülesannet ja
3.Taluhooned,ruumid ja nende kasutamine. Üldiselt elati kõrge roo- või õlgkatusega suitsutares. Taluhoonete hulka kuulusid ka vilja- ja rõivaait, laut, suveköök, saun. Eluruumi ülesandeid täitis rehetuba, mille suurus sõltus pere jõukusest. Seal kuivatati ka vilja ja seega oli ruum rehealusest kõrgem. Vilja kuivatati lae all partel. Rehetoas olid savi-või muldpõrandad. Põhja- Eesti paealadel tehti rehetoa põrand sageli ka paeplaatidest. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Veel 19. sajandi algul ehitati rehetoad ilma akendeta. Valgust saadi avatud ukse või lauaga suletava ava kaudu. Küttekoldeks oli korstnata ahi. Ahjus küpsetati leiba ja ahju ees oleval leeasemel valmistati perele ja loomadele toitu. Suits lasti välja ukse või suitsuaugu kaudu. Rehetuba jagunes kindla korra kohaselt. Nii asusid rehealuse poolses seinas magamisasemed. Ahjuesine osa täitis köögi ülesannet ja kõige puhtam ja auväärsem paik
Linnuseasemeid on keskmise ja noorema rauaaja perioodist leitud ligikaudu 120. Enamik linnustest jäid pidevalt kasutusele kuni muinasaja lõpuni. Et linnust oleks võimalik paremini turvata, ehitati need looduslikku kaitset pakkuvatesse kohtadesse (mäed / künkad, jõekäärud jm). Kui loodus pakkus vähe kaitset tuli linnuse kaitseks ehitada kunstlik vall. Linnused olid peaasjalikult rajatud puidust kaitseehitistega. Üksikute linnuste juures Põ- ja Lä-Eestis on kasutatud ka paeplaatidest ilma sideaineta laotud kuivmüüre. Oma välisilmelt jagunevad Eesti linnused nelja rühma: Igast küljest looduslikult kaitstud mägilinnused, mida võib leida valdavalt Lõ-Eesti kuppelmaastikul. Neemiklinnused pikema mäeseljaku neemikuna lõppeval otsal, mille looduslikku kaitset kõige vähem pakkuvamale küljele rajati kunstlik vall. Kalevipoja sängi tüüpi linnused, mida rajati voortele. Kunstlikud vallid ja kraavid rajati sellistel linnustel vaid
paigaks ja seda ei tohtinud rikkuda ega reostada. Selliseks paigaks oli tavaliselt isoleeritud metsatukk, hiis või kivivared, kangrud. Rahva kiindumus oma pühadesse matmispaikadesse oli väga tugev ning ristikirikul kulus kaua aega selleks, et veenda inimesi surnuid surnuaedadesse matma. Ajaliselt vanimad on kivikirstkalmed. Nende kiviringiga piiratud ja kividega täidetud keskosas paikneb enamasti põhja-lõuna suunaline, paeplaatidest või suurtest raudkividest kokku seatud kirst. Kivikirstkalmeid hakati ehitama ajaarvamise eelse viimase aastatuhande esimesel poolel. Ajaarvamise vahetuse paiku kujunesid kivikirstkalmetest välja nn tarandkalmed. Need on sageli mitmesaja aasta vältel matmiseks kasutatud ühiskalmistud. Kirstude ja ringmüüri asemel tulevad kaevamisel mulla ja kivide alt nähtavale suurematest kividest laotud read või müürid, mis moodustavad ühe või mitu järjestikust kambrit-tarandit
toodangut samast töökojast. Eluruumid paiknesid teisel korrusel. Nende kohal, kolmandal ja mõnikord ka neljandal korrusel olid laod ja panipaigad. Aknad suleti väljast luukidega. Soojematel maadel ei kaetud aknaava, põhjapoolsetel aladel kasutati selleks kas härjapõit, pärgamenti või õlipaberit. XIV sajandil ilmusid tinaliistudesse kinnitatud pudelipõhja meenutavad klaasitükid, millest kumas vaid vaevaliselt valgust läbi. Sellised väikeste akende, tambitud savist või paeplaatidest põrandatega eluruumid olid hämarad, külmad ja niisked. Mööblit oli vähe, ta oli raske ja kohmakas. Elutoa keskel seisi pukkidel massiivne söögilaud, mille otsas oli esinduslik tool peremehele ja külgedel pingid kodakondsetele. Üleriided riputati nagidesse, milleks tavaliselt olid metsloomade sarved. Rõivaid ja kangaid hoiti hoolikalt kokkupanduina tugevates, väljaspoolt rautatud kirstudes. Kirstud ja muudki mööbliesemed kaeti värviküllaste vaipadega ja linikutega
võrdsus hoone elueaga. - Puidust tarindid (vahelaed, katusekandurid, vaheseinad), mis vajasid hoone eluea kestel 1-2 korda uuendamist. Eelmistel sajanditel ja enne 19.sajandi esimest poolt - Vundamendid paekivist lubimördil, massiivsed, paksusega 1-1,5 m, reeglina ilma hüdroisolatsioonita. - Seinad paekivist või põletatud tellistest lubimördil, massiivsed, paksusega 0.8-1,2m. - Keldrilaed paekividest võlvidena või puittaladele toetuvatest paeplaatidest - Korruste vahelaed puittaladel, sildadega 10-14m ja puitvahetäitega - Katused keraamilistest katusekividest, toetatud tahutud palkidest rippsarikatega. 19.sajandi esimesest poolest Teise maailmasõjani (puule ja kivile lisandusid teras ja betoon) - Vundamendid endiselt paekivist lubimördil, massiivsed, paksusega 1m, kuid ka monoliitbetoonist, paksusega 0,6-0,8m - Seinad paekivist ja tellistest lubi- või segamördil, paksusega 0,51-0,64 m.
kelle hulka eestlased kuulusid - Eesti jagunes 3 suuremaks kultuuripiirkonnaks: Lääne-eesti, Põhja- ja Kesk-Eesti ja Lõuna-Eesti (muistsed hõimupiirkonnad) 4.Rahutud aastasajad Linnuste rajamine - Keskmisel rauaajal muutusid olud rahutuks linnused - Rajati järskude nõlvade ja sobiva suurusega küngastele, looduslikult vähekaitstud mäekülgede poole kuhjati kunstlik vall (liiv + palkidest sein; paeplaatidest kuivmüür ilma sideaineta), vallist väljapoole kaevati kraav - 120 muinaslinnust - mägilinnused 8-11 saj rajati üksikutele igas küljest looduslikult kaitstud küngastele nt. Otepääl - neemiklinnused 8-11 saj - püstitati mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale, 2 küljest ja 1 otsast olid nad looduslikult kaitstud, teisele otsale rajati kunstlik vall, nt Rõuge linnamägi
Peitleidude ajastu *Enamik talusid asusid põldude keskel.On tõenäöline, et põllu ja kesa vaheldumine muutus regulaarseks, mis tähendas, et oli üle mindud kaheväljasüsteemile. Raudader võeti kasutusele alles nüüd, 7-8 saj. *Tolleaegne elamu kujutas endast väikest(nt 4x5 m) üheruumilist rõhtpalkidest, ehitist, mille seined olid tihendatud saviga ja nurgas asus kerisahi, selle ees leekauk,kuhu tõmmatud sütel valmistati süüa. Mõnel juhul olid hooned tambitud savist või paeplaatidest põrand. *Suure rahvasterändamise ja viikingiaja segastele oludele viitavad rohked peitleiud. Leitud on rauast relvi, pronksist ja hõbedast ehteid jm.Leitud on ka viikingiaegseid hõbeaardeid mis sisaldavad araabia hõbemünte, dirhemeid. *Rooma rauaaja lõppedes(u 450a) oli hakanud kaduma ttarandkalmetesse matmise komme, selle asemele tulid ebakorrapärased kivikuhelikud ja panustesse ilmusid relvad, peamiselt odad,mida varem haudades peaaegu ei leitud. *Viikingiajastul relvastus täienes
keksaja lõpul alguse saanud teraviljaeksport, mis varauusajal kahekordistus . 2. Linnuse tüübid muinaseestlastel. Juba keskmise rauaaja algul kerkisid Eestimaal mitmed linnused, aga nende kasutusiga polnud pikk. Tunduvalt rohkem hakati linnuseid ehitama 8. sajandi paiku. Linnuste rajamiseks valiti järskude nõlvade ja sobiva suurusega künkad. Looduslikult vähem kaitsud mäekülgede poole kuhjati kunstlik vall. Lõuna- Eestis tehti vallid liivast ja palkidest aga Põhja- ja Lääne-Eestis paeplaatidest kivimüürina. Eristatakse mägilinnuseid, mis on rajatud üksikutele igast küljest looduslikult kaitstud küngastele. Neemiklinnusteks nimetatakse mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale püstitatud linnuseid. Eemalt vaadates meenutavad need suurt kõrgete äärtega voodit. Siit said linnused oma rahvapärase nimetuse – Kalevipoja säng. Pilet nr. 11 1. Luteri kirik Rootsi ajal ja Vene ajal Vene ajal: luterikirik Põhjasõja järel- jäi vaimuelu kandjaks ka peale sõda.
Väärtuseks olid ka pronksesemed. Oletus on, et neis elasid pealikud, kes kontrollisid ka laiemal alal toimunud käsitööd ja kaubandust. Kuna neid asulaid on Eesti aladelt leitud väga vähe, siis enamik inimesi elas neist väljapool. Teine oluline kinnismuistis aastast u 1100 eKr on kivikirstkalmed. Kui varem oli haud kaevatud maa sisse, siis kivikirstkalmed on maapealsed hauad. Haud saadi, kui kõigepealt laoti kividest ring läbimõõduga 3-8m, kõrgus kuni meeter. Ringi keskele oli paeplaatidest omakorda laotud kirst, kuhu oli maetud inimene. Kirstuele omakorda pandi peale paeplaadid. Kirstu ja ringi vahele on omakorda laotud kivid. Ka kirstu ja ringi vahele maeti inimesi. Keskel kirstus olev inimene on mees ja oletatakse et need kivikirstkalmed võisid olla ühed perkonna matmispaik, perepea keskel kirstus ja pereliikmed ümberringi. Kaasajal meenutavad need hauad väikseid künkaid, sest peale tekkinud muld. Neid pole Eesti aladelt väga palju
Tehti käsitööd puuseppad, kangurud, ja valati pronksi paekivist varuvormidesse - peamiselt ehted, sõed, nõelad, ripatsid. Asvaasula oli ümbritsetud paekivist tara(müüri) ja palkidest kaitse ehitusega. Samatüübilisi pronksi leiuga asulakohti on avastatud Saaremal veel Ridalast ja Kaali järve äärest, Irust ja Narvast. Pronksiajal hakati rajama ,,maapealseid hauakambreid" Kivikirs kalmeid. Põhielemendiks oli suurtest kividest laotud ring d=3-10m, ringi keskel oli paeplaatidest laetud kirst, kuhu asutati surnu, karmu kohale kuhjati kivist ja mullast küngas. Pronksiajal ilmuvad väikese lohulise kultuskivid. Leitud on u 1500 kultuskivi Põhja ja Lääne Eestist. Rauaaeg 600eKr-1saj pKr Eesti rauaajas eristatakse: varast, vanemat, keskmist ja nooremat rauaaega. Varane rauaaeg 600eKr 1saj pKr Leiud: vanimad raudesemed 600a on leitud Virumaalt Jäbala kivikirst kalmest, esemed raudmõõk, suur nuga ja naaskel. Pole kohalik toodang on
Nende torni ilmet rikkuvate ümberehituste kõrvaldamiseks tehti 1958. a. osalisi remontrekonstrueerimistöid ja tornis avati 20. juulil Tallinna Linnamuuseumi filiaal. 1966. a. Algasid uued suureulatuslikud restaureerimistööd, mis kestsid 1968. a. Sügiseni. Restaureerimistööde käigus püüti luua kompromiss 15. -16. saj. Arhitektuuri, 17. saj. Ümberehituste ja tänapäeva muuseumi vajadusteks loodud konstruktsioonide vahel. Torni korrustele tehti uued põrandad poolpuhtalt tahutud paeplaatidest. Rajati kütte- ja veesüsteem, korrastati trepistik. Kiek in de Köki välisküljel kaevati madalamaks bastioni muldkeha lõuna ja lääne poole. Lõunapoolsesse ossa piki Komandandi Tänavat jäi tugimüüriga piiratud süvend juurdepääsuks, kuna lääne poole rajati maa-alune juurdeehitus sissepääsu, vestibüüli ja abiruumide paigutamiseks. 6
ümmargused ning kogu konstruktsioon tervikuna erines lausa silmatorkavalt rooma rauaaegsetest tarandkalmetest. Erinevused tarandkalmete ja väikeste tarandikega kalmete vahel avaldusid ka siseehituses ning teatud määral matmiskombestikus. Nii Saaremaa kivikirstkalmed kui ka ebakorrapäraste tarandikega kalmed olid üsna madalad rajatised, milles eri matuste või matusekogumike luud olid üksteisest eraldatud paeplaatidest sillutisega. Samas, luude vahel, esinesid ka kaasa pandud leiud ning purunenud savipotid. Tõnija Tuulingumäe eelrooma rauaaegses kalmes võis eristada neli-viis taolist üksteisest eraldatud matusekihti. Näib, et iga matusekihiga oli mõnevõrra muudetud ka tarandike kuju. Eeltoodud asjaolusid arvestades oleks õigem käsitleda ebakorrapäraste tarandikega kalmeid
juurdeehituse seest. Veel mõni aastakümme tagasi jäi allikas tol ajal ait-keldrina kasutusel olnud hoone põranda alla. Kolga mõisa hooneid põhjalikult uurinud Lembit Odres pööras suurt tähelepanu hästi töödeldud kividele, pidades neid munkade käsitööks. Mõisa tiikide kandis oli neid palju, ülemise tiigi kõrval asuv kaev on ääristatud ühesuuruste tahutud raudkiviplokkidega, tõllapesukanalilt allalaskuv trepp on suurepärast paelõikamistehnikat näitavatest paeplaatidest. Seega on igati põhjendatud oletada, et see üle 2 meetri paksune müür pargiservas kuulus just munkade kindlustornile. Kui mungad või esimesena ehk ilmikvennad Kolka saabusid, siis võis veel päevakorral olla siia kloostri rajamine. Esialgu aga elati puuhoonetes nagu ka Padise kloostri puhul oli. Esimeste kivihoonetena rajati Padisel kabel ja elutorn. /Raam, lk 5/ Tõenäoline on, et nii võiks olla see ka Kolga puhul
Kohtbetoonist lagi on hästi konstrueeritud, kui betooni kulu ei ületa 0,12 m3 põrandapinna ruutmeetri kohta. Sarrusterast kulub iga kantmeetri betooni kohta ligikaudu 100 kg. Puittaladel vahelaed Puittalad kannavad vahelagesid kõigis puumajades. Enne raudbetooni ulatuslikku kasutuselevõttu 1950. aastate paiku ehitati ka kivimajade vahelaed enamasti puittaladel. Vanaaegsetes linnamajades võime näha jämedaid kümnemeetrise sildega, kirvega tahutud prussidest laetalasid, mis kannavad paeplaatidest lage. Ka talumajade laed, mille taladeks olid enamasti ümarpalgid, olid tihti kümnemeetrise sildega. Puittaladele tehti vahelaed ka paljudes nägusates sõjaeelsetes kivimajades. Puittaladel vahelae traditsiooniline konstruktsioon oli järgmine: - talad ristlõikega 10...12 x 20...25 cm paiknesid sammuga 90...100 cm, talade otsad toetati 25 cm pikkuselt tellisseintesse jäetud pesadesse või siis puidust kandeseina vööprussile - talade alumise ääre mõlemale küljele naelutati nn
Siit nimetus-nöörkeraamika ehk venekirveste kultuur. Selle kultuuri asutajateks loetakse lätlaste ja leedulaste eelkäijaid. Nooremal kiviajal hakati tegelema algelise maaviljelusega, karjakasvatusega. Asustus kaugeneb veekogudest. 3. Pronksiaeg (1800-500 e. Kr). Eestise toodi esimesed pronksesemed. Eestis pronksi ei toodetud kuna puudusid tina ja vask. Tekivad kindlustatud asulad, üksiktalud, põllumaa eraomand. Pronksiaja lõpupoole hakati asulaid ümbritsema paeplaatidest ja palkidest kiviseintega. Oli kogunenud vara, mida vaenlastel põhjust himustada ja endal kaitsta. Ühe asukoha järgi Saaremaal kutsutakse kogu seda kultuuri Aslakultuuriks. 4. Rauaaeg (500 e. Kr-1200 p. Kr. ) Süveneb varanduslik ebavõrdsus. Tekib kohalik rauatootmine, arenevad kaubandus ja käsitöö, üleminek kolmeväljasüsteemile. Ehitatakse linnuseid. Kihelkonnad liituvad maakondadeks. Eestis tuntakse kokku umbes 120et muinaslinnust, mis jagunevad nelja rühma: 1. Mägilinnused
See tähendab, et Eesti aladel olid olud muutunud rahututeks ja inimesed pidid oma elu ning varanduse hoidmiseks rajama hästi- kindlustatud punkte. Kokku on Eestis ligi 120 muinaslinnust. Linnuse rajamisel oli tähtsaim õige asupaiga valik. Eelistatuim oli järskude nõlvadega ning paraja suurusega looduslik küngas. Vähemkaitstud mäekülgede poole kuhjati vall, mis Lõuna-Eestis tehti liivast ja seda koos hoidvatest palkidest, Põhja-Eestis aga laoti paeplaatidest. Muinaslinnuseid on 4 tüüpi: · Mägilinnused (nt Otepää) olid igast küljest looduslikult kaitstud. · Neemiklinnused (nt Rõuge) rajati mäeseljaku neemikuna lõppevale otsale. 4 · Kalevipoja-sängi tüüpi linnused (nt Alatskivi) ehitati voore kõrgemale keskosale, nii et kaugemalt vaadates meenutas linnus voodit.
annaabi.ee 
