Eesti muinasasulad (0)

Eesti muinasasulad
Vaevalt õnnestub kunagi päris täpselt kindlaks teha, millal astus inimene esmakordselt Eesti pinnale. Võib-olla toimus see juba enne jääaega, ehk rändas üksikuid küttide salku siin ka jäätumiste vahelistel perioodidel. Isegi kui see nii oli, on mandriliustikud nende jäljed tänaseks minema pühkinud. Pideva inimasustuse kujunemine Eesti alal sai võimalikuks pärast maa vabanemist jääkattest umbes 11 000 aastat tagasi.
Kõige vanem praegu teadolev inimeste elupaik Eestis on Pulli , mis pärineb IX aastatuhande algusest e.Kr. Enne Pulli avastamist teati vanima muistisena Kunda Lammasmägi, kuhu elama astusid natuke hiljem. Vanimad asulad paiknesid Soome lahe, Narva jõe ning Peipsi kaldal . Tuntum leiukoht on Narva Joaorg, mille vanim kiht kuulub vähemalt VI a.tuh. e.Kr. Joaoru asulakohal peatusid kütid- kalastajad , kelle tegevusest annavad aimu lähedasest Siivertsi leiukohast koos luuesemetega avastatud niinest nöörijäänustega võrgukivi ning männikoorest võrgukäba. Sarnaseid luuriistu on leitud ka jõe idakaldalt Tõrvalast.
Noorema kiviaja algust seostatakse tavaliselt viljelusmajanduse, kiviriistade lihvimise ja savinõude valmistamisega. Sellesse perioodi kuulub mitu asulakohta Narva jõe ääres - Kroodi ja Vihasoo III asulad, kust on leitud Eesti vanimat Narva tüüpi keraamikat. Kuna varaneoliitilised asulad on tihti seotud varasema asustusega, võiks arvata, et vana mesoliitiline rahvastik püsis vähemalt osaliselt edasi.
III ja II aastatuhandetel e.Kr. levis Eestis nn. venekirveste kultuur, mida iseloomustavad kaunilt lihvitud vene(paadi)kujulised, silmaga kirved ning väikesed nöörijälgedega savinõud. See rahvas mattis oma surnuid madalatesse maahaudadesse. Üks tuntumaid on Sope kalmistu, kust on ühtekokku leitud 9 luustikku. Teine sarnane matmiskoht paiknes Koogu mõisa lähedal. Venekirveste kultuuri asulatest on leitud suhteliselt nõrku jälgi: nöörkeraamikat esineb mõnede varem tekkinud asulate (Narva, Riigiküla) kultuurkihis, aga ka Jäbara kivikalme all ning Jõuga kääbaskalmistu alal.
Kiviaja üliminek pronksiajale on väga pikaajaline. Eestis veel pika aja kasutatakse kivist tehtud tööristu. Pronksiaja asulaid on praegu vähe teada. Ida-Virumaal on pronksiaja algusesse kuuluvat keraamikat leitud Riigikülast ja Narvast. Viimasest pärineb ka üks pronksvõru valmistamiseks kasutatud savist valamisvormi katke . Nõrku asulajälgi on ka avastatud Jäbara, Toila ja Kohtla-Järve kivikalmete all. Need vähesed paigad ei kajasta siiski pronksiaja asustuse levikut Ida-Virumaal. Küllap liikus siin tollal inimesi laiemaltki. Sellele võiksid osutada arvukad juhuleidudena saadud hilised kivikirved endiste Vaivara , Lüganuse, Jõhvi ja Iisaku kihelkondade piirest. Haruldane on reljeefsete kaunistustega pronkskirves Pimestikult, mis kuulub I a. tuh. esimesse poolde e.Kr.
Rauaaja alguses saavutasid laialdase leviku kivikirstkalmed, mis vanemal rauaajal asendusid tarandkalmetega. Ida- Virus leidub kivikirstkalmeid kitsa vööndina Soome lahe rannikul piki klindiserva, tarandkalmeid aga juba hoopis laiemalt, sh. ka Jõhvi kõrgustiku alalt - Türsamäe, Aa, Kohtla-Järve, Peeri, Edise, Toila, Sõtke, Utria. Kalmeid on leitud ka Purtse jõe piirkonas. Omapärane kalmerühm paiknes Vaivara lähedal, klindi all liivasel kaldaribal, kus 1880. aastatel kaevati läbi 18 kivivaret, millest ühes oli paeplaatidest kirst. Leiti nii põletus- kui ka laibamatuseid ning veidi keraamikat.
I a. tuh. p.Kr. teisest poolest on kalmeid teada vähe. Võib-olla on põhjuseks mingid muudatused matmiskombestikus. Osaliselt maeti küll edasi juba eelmisel perioodil rajatud tarandkalmetesse (Jäbara, Toila, Purtse- Matka jt.). Surnuid põletati muinasaja lõpuni, kuid II a. tuh. alguses hakkas üha enam levima laibamatus. Esialgu maeti vanadesse kivikalmetesse, peagi ilmusid ka esimesed maa-alused kalmistud. Ida-Virumaal Mäetaguselt leiti üks 11. saj. meheluustik koos mõõga, odaotste, suitsete, nugade ja pannaldega. Mõnevõrra hilisem on luustik Kohtla-Järvelt, mille juures oli pika kaitseraua ja ümmarguse pidemenupuga mõõk.