Õppimine ja mälu

Braust, Margus

Õppimine ja mälu (2)

Keskkool - Psühholoogia - Psühholoogia

5 VÄGA HEA

Tallinna Gümnaasium
Õppimine ja mälu
Referaat
Kaarel Küla
11. klass
Tallinn 2008

Sisukord

Sisukord 2

SISSEJUHATUS 3

ÕPPIMINE 4

Õppimise mõiste 4

MÄLU OSA ÕPPIMISEL 4

Info salvestamine mälus 5

Salvestamine kui aktiivne protsess 6

KOKKUVÕTE 10

KASUTATUD KIRJANDUS 11

SISSEJUHATUS

Käesoleva referaat teemal „Õppimine ja mälu“ käsitleb õppimise mõistet, mälu osa õppimisel ja info salvestamist mälus. Antud teema on referaadi koostajale väga aktuaalne , kuna koostaja ise on hetkel aktiivses õppimise protsessis ja sügavamat huvi pakkus eelkõige mälu ja info talletamine mälus.
Referaadi „Õppimine ja mälu“ eesmärgiks on anda kirjanduse põhjal lühiülevaade õppimise mõistest, omandatu salvestusprotsessidest ja erinevatest mälu liikidest.
Käesoleva referaadi koostas autor tuginedes kirjandusele, mis on esitatud kasutatud kirjanduse loetelus.
Referaat „Õppimine ja mälu“ koosneb kahest peatükist, millest esimene käsitleb õppimise mõistet ja teine mälu osa õppimisel.

ÕPPIMINE

Õppimise mõiste

Õppimine on lai mõiste, sest õppimise tulemusena peavad inimese (ka looma) käitumises toimuma muutused. Seda on lihtne segamini ajada omandamisega, mille tähendus on tegelikult palju kitsam ja toetub tihti erinevalt õppimisest ainult mälule. ( Leppik 2006:2) Psühholoogilises tähendus sõnastatakse termin „õppimine” järgnevalt: õppimise all mõistetakse organismi käitumises toimuvaid suhteliselt püsivaid muutusi, mis tekivad mingi kogemuse tagajärjel. Sellised muutused võivad õpilase või vaatleja seisukohalt olla nii positiivsed kui negatiivsed, aga võivad jääda ka märkamatuks nii ühele kui teisele. Samuti ei tähenda õppimist igasugused muutused. Mõne oskuse jätkuv praktiseerimine võib tuua kaasa väsimuse, mille tagajärjel tegevuse kvaliteet langeb. Pärast puhkust aga väsimusilmingud kaovad, indiviid taastub ning tehtava tase võib saavutada oma endise taseme või paremagi veel. Selle näite puhul on tegemist muutustega käitumises, kuid me ei tohiks neid käsitada kui õppimise näiteid. Õppimiseks ei saa pidada ka neid muutusi, mis seostuvad füüsilise kasvu või küpsemisega. Näiteks on vanemad lapsed võimelised hüppama kõrgemale kui nooremad .
Õppimine on üks niisuguseid mõisteid, mida psühholoogid nimetavad ka järelduslikuks konstruktsiooniks. See tähendabki seda, et mõtestatakse oma tegevus ja selle tagajärg ning tehakse kogemusest omad järeldused, mille kaudu muudetakse edaspidist tegutsemist . Niisiis on muutused organismi tegevuse soorituses signaaliks, et õppimine on tõepoolest toimunud.
Õppimisvõime avab meile juurdepääsu oma kaasaja teadmisvaramule, aga ka inimsoo varasemaile kogemustele . Mis tahes sotsiaalse rolli, kutse või ameti õppija ammutab oma teadmised tegelikult inimsoo paljude põlvkondade vältel kogutud tarkustevarust. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurde õpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isiksust. (Kidron 2001:92) Omandatud ja õpitud teadmised küll ununevad pika peale, aga on tuntud ütlus, et pärast hariduse unustamist jääb alles haritus .

MÄLU OSA ÕPPIMISEL

Vaadeldes õppimist, ei saa kuidagi mööda minna mälust. Mälu on igasuguse intellektuaalse (vaimse) tegevuse alus. Mäletamine tähendab Donald A. Normani (1982) sõnade järgi edukat toimetulemist kolme ülesandega: omandamisega, säilitamisega ja info korduva väljatoomisega. Ta rõhutab veel, et õppimine on sihipärane protsess. Oluliseks peab ta nn esmase mälu perioodi, kus tutvutakse informatsiooniga. Sel perioodil otsustatakse, milline info on tähtis ning taoline sildistamine paneb paika info kättesaadavuse ja kasutusvõimaluse edaspidi. (Leppik 2006:37)
Samuti peab Norman inimese mälu imetlusväärseks, sest tema võimsus ja puudujäägid on vapustavad. Näiteks toob ta, et kui 30 sekundit mõelda mõnele emotsionaalsele juhtumile , siis segab see oluliselt igasuguse materjali omandamist sel ajal. Väga raske on õppimine erutatud või ärritatud olekus. Õppijad ei tohiks õppimise ajal „tabada” meeleorganite vahendusel saadavad erinevad aistingud. Omandamine on häiritud, kui meie vaateväljas on näha midagi põnevat, kui tunneme häirivaid lõhnu, kui kuuleme hääli jne. On inimesi, kes suudavad end kontsentreerida ja välja lülitada. Kui see ei õnnestu, siis tuleb leida õppimiseks häirimatu paik. See on omandamisprotsessi väga oluline eeltingimus. ( Ibid :38)
Koos taju ja mõtlemisega on mälu alustalaks arukale elule. Mälu tähendab elusa organismi võimet omandada ja säilitada kasulikke oskusi, harjumusi, infot ja teadmisi. Õppimine ning mälu on väga tihedas seoses, sest mõlema puhul on tegemist tegevuste ja info omandamise ning säilitamisega. (Ibid:37)
Mälu liigitatakse järgnevalt:

Protseduurmälu
See on vajalik teatavate harjumuste täitmiseks. Seal säilivad oskused (eelkõige tegevused) nagu näiteks palli põrgatamine, kirjutamine, jalgrattaga sõitmine jne. Protseduurmälu on väga püsiv.
Tajulise esinduse süsteem ehk praiming
Tähistab olukorda, kui mingi tegevus muutub hõlpsamaks seeläbi, et asi, millele see tegevus on suunatud, on korra juba varem esinenud. Praiming on teadvustamatu.
Lühimälu
Säilib lühiajaliselt vastuvõetud info juurdepääsetaval kujul.
Semantiline mälu
Semantiline ehk tähenduslik. Seal säilivad teadmised faktide, sümbolite, valemite jne kujul ümbritseva maailma kohta.
Episoodiline mälu
Säilitab info indiviidi enda elus asetleidnud sündmuste kohta. On ka abiks semantilisele mälule teatud faktide meenutamisel, kui meenub omandamise episoodiga seotu. Episoodiline mälu on iga inimese jaoks personaalse värvinguga ja kõige haprama iseloomuga . (Ibid:39)

Info salvestamine mälus

Õppimise seisukohalt on kasulik vaadelda mälu kolmeetapilisena:

ultralühiajaline mälu (nägemisel ka ikoonmälu, kuulmisel kõlamälu), saab alguse tajust.;

lühimälu (ka lühiajaline mälu);

püsimälu (ka pikaajaline mälu);
Nende etappide üle on kogu maailmas toimunud palju vaidlusi, kui kasutan neid etappe salvestusprotsessi selgitamiseks.
Ultralühiajalise mälu puhul on tegemist välisärritaja või stiimuli registreerimisega vastava meeleorgani (sensoorse registri) poolt. Näiteks nägemismälus säilib nn toores „pilt” 0,2-0,4 sekundit. Ikoonmälu peetakse automaatseks, subjektist sõltumatuks ja tema mahuks on 4-5 sümbolit. (Ibid:40)
Lühiajaline mälu. Nägemisinfo säilitamise aja suhtes lühimälus lähevad arvamused lahku – mõnekümnest sekundist paari tunnini. On arvatud, et lühimälus toimub sensoorsete andmete ümbertöötamine „kiire” ja „ aeglase ” protsessina. Igal juhul on palju erinevaid seisukohti, kuidas info jõuab lühimällu ja sealt edasi püsimällu. Tavaliselt jõuab sinna oluline ja õppija poolt tähtsustatud ning huvitav info.
Ollakse siiski seisukohal, et välisinfo kodeeritakse enne, kui ta jõuab püsimällu. Kanada psühholoog A. Paivio tuli välja nn kahekordse kodeerimise teooriaga. Tema ja paljude teiste psühholoogide arvates säilitatakse info püsimälus mitteverbaalselt ja terviklikus vormis; verbaalselt abstraktsete ühikute näol (ka semantiliselt-mõtteliselt). (Ibid:41)
Püsimälus säilib info aastakümneid – ei sügav narkoos , terav hapnikunälg ega elektrišokk suuda avaldada mõju püsimälule. Juba 1960. aastate keskel tegi H. Hydén kindlaks, et närvirakkude ja gliia (tugikoe) rakkude vahel toimib intensiivne keemiline vahetus, mille käigus ribonukleiinhappe molekulid lähevad pidevalt ühtedelt teistele. Tehti järeldus, et nimetatud kaht liiki rakkude „ partnerlus ” on hädavajalik nende valkude moodustamiseks, mis on vastutavad õppimise või info kogumise eest.
Püsimälus võib õpitu säilida äratundmise ja taastamise tasandil. Oletatakse, et äratundmine kujutab endast üht taastamise osa, mis ise koosneb kahest protsessist: otsing püsimälus ja otsustamine. Äratundmise juurde kuulub vaid otsuse vastvõtmine (jah või ei).
Maht on püsimälul hiiglaslik . Paljud teadlased on seisukohal, et püsimälu on nagu võrk, mis on moodustunud infosidemete kimpudest ja põhineb assotsiatsioonidel. Info paiknemise korrastatus lubab meil mõne sekundiga leida sealt üles vajaliku fakti. Huupi otsides kuluks selleks aastaid. (Ibid:42)
Vene teadlane A. Leontjev rõhutab, et kõik meie mälus salvestatav on erilisel viisil seotud antud indiviidi meelelise (sensuaalse) kangaga.
Kõik eelnev viib meid järeldusteni:

omandamine on aktiivne protsess, mis nõuab meilt tõsiseid vaimseid jõupingutusi, et saavutaksime soovitud tulemused;
tuupimine, mehaaniline õppimine ei saa olla kunagi eriti suure efektiivsusega ei meeldejätmise ega arendamise seisukohalt;
õppimisel tekkivad seosed aitavad meil omandatud materjali püsimälust kiiremini üles leida.

Salvestamine kui aktiivne protsess

Uue info vastuvõtt algab eelkõige tajust, mis tugineb inimese meeleorganite komplekssele tegevusele. Taju on põlvnemiselt erakordselt ürgse päritoluga ja seetõttu on välismaailm seal toimuvaga inimesele (meeleorganitega) väga lihtsalt vastvõetav (ka tunnis).
Tähtis on seejuures teada, et viimastel aastakümnetel vaatlevad psühholoogid uue materjali taju kahes astmes (faasis):
Esmataju – Uut materjali võetakse vastu esmakordselt ja hinnatakse vastuvõtja poolt emotsionaalselt. Just seda on õppimisel väga tähtis teadvustada. Kui osutub, et uus materjal pole mingil põhjusel õppijale tähtis, ei meelde või ei paku huvi, siis selle materjaliga ei tehta ka edasi tööd – seda ei salvestata.
Korduvtajumine on ratsionaalsema iseloomuga, mis viib uue materjali tundmaõppimisele sügavuti ja mitmekülgselt. See viib uue materjali mõistmise ja teadvustamiseni, mis on vajalik selle materjali salvestamisel inimese püsimällu. Rõhutame taas – ainult mõistetud materjal võib pikaks ajaks püsimällu jääda. (Ibid:44)
Info saatust võib selgitada toodud skeemi abil (R. Atkinsoni järgi).
Joonis 1
Info säilib lühimälus mehhaanilise kordamise ja/või skaneerimise teel, mil infot hoitakse õppija vaateväljas. Sel perioodil algab ka info kodeerimine, et vormistada ta püsimälu jaoks sobivasse vormi. Kodeerimisküsimustega on põhjalikult tegelenud Endel Tulving (Tulving 1994:224), kelle kodeerimise spetsiifilisuse printsiip on maailmakuulus – mällu salvestunu määratakse sellega, mis oli tajutud ja kuidas ta oli kodeeritud, aga see, mis asub mälus, määrab efektiivsed tunnused mälus esindatud infole juurdepääsuks. Siin ilmnevad ka inimeste sünnipärased erinevused – esimese signaalsüsteemi ülekaaluga inimestel (parema ajupoolkera eelisarenguga) kodeerub info kujundlikus ja semantilises (mõistelises) vormis, aga teise signaalsüsteemi ülekaaluga inimestel põhiliselt semantilises (ka verbaalses) vormis. Nii ilmneb ka veel kord, kuivõrd tähtis on õppijal uut materjali mitmel tasandil (lisaks verbaalsele kindlasti kujundlikul viisil) vastu võtta. (Ibid:45)
See info, mis lühimälu perioodil unustatakse, on igavesti kadunud, mis tähendab, et infot tuleb uuesti vastu võtta ja hakata lühimälus uuesti „töötlema”.
Lühimällu jõudnud infost läheb signaal ka püsimällu, mis samuti hakkab mõjutama protsesse lühimälus. Osa uurijaid peabki inimese lühimälu püsimälu aktiveeritud osaks (R.C. Atkinson , 1980). (Ibid:45)
Lühimälu perioodil algab ka assotsiatiivsete seoste loomine, mis õpetajatöös on tunnis erakordse tähtsusega. Just sel perioodil tuleb uus materjal (õpilase abiga) väga mitmekülgselt läbi töötada. Nii luuakse erinevaid seoseid , arvestatakse õpilaste isikupäraga ja tehakse materjal kõikidele õpilastele arusaadavaks. Nii ongi loodud eeltingimused omandatud materjali salvestamiseks püsimälus. Seetõttu paikneb salvestatu seal korrastatud kujul. (Ibid:46)
Assotsiatiivse mälu põhireegel nõuab omandatava sidumist millegagi. Nii on väidetud, et õpitava üle diskuteerimine võib tõsta omandamist 70%-ni ja konkreetsete situatsioonide lahtimängimine isegi 90%-ni. Kas pole mitte imetlusväärne? Need protsessid on ka väga tähtsad arendamise seisukohalt. Ka slovaki uurija D. Hapala (1983) väidab, et meelde jääb 90% materjali, mida on kuulatud, nähtud, läbi arutatud ja meie endi poolt aktiivselt rakendatud; 80% materjali jääb meelde siis, kui seda kuulata, vaadata ja läbi arutada (Leppik 1992:116). Ainult materjali lugemine või kuulamine on omandamise ja arendamise seisukohalt väheefektiivne. Hea oleks, kui loetu üle saaks kellegagi mõtteid vahetada ja vaielda. Nii suureneks oluliselt püsimällu jääva materjali hulk. Ja mis veel suurepärasem – areneb ka õppija. (Ibid:46)

KOKKUVÕTE

Käesolevas referaadis on käsitletud õppimist kui mõistet ning mälu osa õppeprotsessis. Mälu osa hõlmab nii erinevaid mälu liike kui ka etappe ja salvestusprotsesse.
Olulised järeldused, mis on seotud õppimisega ja mälu kasutamisega õppimise protsessis on järgnevad:

õppimine on aktiivne protsess, mis nõuab õppijalt tõsiseid vaimseid jõupingutusi, et saavutada soovitud tulemused;
tuupimine, mehaaniline õppimine ei ole kunagi suure efektiivsusega ei meeldejätmise ega arendamise seisukohalt;
õppimisel tekkivad seosed aitavad omandatud materjali püsimälust kiiremini üles leida.

Koos taju ja mõtlemisega on mälu alustalaks arukale elule. Mälu tähendab elusa organismi võimet omandada ja säilitada kasulikke oskusi, harjumusi, infot ja teadmisi.

KASUTATUD KIRJANDUS

Leppik, P. 2006. Õppimine on tõesti huvitav. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Kidron, A. 2001 Ärijuhtimise psühholoogia. Tallinn: Mondo.
Tulving, E. 1994. Mälu. Tallinn: Kupar .
Leppik, P. 1992. Nägemismälust, näitlikustamisest ja tehnovahenditest tundides. Tallinn: TÜ Kirjastus.
11

.DOC Laadi alla originaalfail 9 lk · .doc · 74 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-02-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

74 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Margus Braust Õppematerjali autor

Üksikasjalik referaat mälust ning õppimisest.

mälu õppimine

Sarnased õppematerjalid

doc

Õppimine - Referaat

Õppimine 1 Sisukord Mis on õppimine? lk 3 Õppimise mehhanismid lk 4 Mälu osa õppimisel lk 7 Mälu liigid lk 7 Mälu protsessid lk 8 Kasutatud kirjandus lk 10 2 Mis on õppimine? Õppimine on lai mõiste, sest õppimise tulemusena peavad inimese (ka looma) käitumises toimuma muutused. Seda on lihtne segamini ajada omandamisega, mille tähendus on tegelikult palju kitsam ja toetub tihti erinevalt õppimisest ainult mälule. Psühholoogilises tähendus sõnastatakse termin ,,õppimine" järgnevalt: õppimise all mõistetakse organismi käitumises toimuvaid suhteliselt püsivaid muutusi, mis tekivad mingi kogemuse tagajärjel. Sellised muutused

Psühholoogia

doc

Pedagoogilise psühhologia referaat

Töö põhiseks allikaks on Edgar Krulli õpik ,,Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat". Lisaks on kasutatud materjale, mis toetavad teema psühholoogilist aspekti. 1. Kognitiiv-informatsiooniliste õppimisteooriate üldiseloomustus Edgar Krulli õpiku ,,Pedagoogiline psühholoogia" järgi on kognitiivsete õppimisteooriate põhiliseks tõukejõuks õppija sisemine huvi. Laias laastus võib kognitiivsetes teooriates eristada kahte äärmuslikku suunda: 1. õppimine kui info vastuvõtmine, 2. õppimine kui info rekonstrueerimine e konstruktsionism. Käesoleva referaadi teemaks on esimene suund. Kognitiiv-informatsioonilise õppimisteooria järgi toimubki õppimine eelkõige info vastuvõtmisena. Seega ,,eeldatakse, et õpetajad edastaksid õpilastele kindlapiirilist informatsiooni ja õpilased toimiksid selle vastuvõtjatena. Selle suuna esindajad pööravad õppetöö korraldamisele tavaliselt palju tähelepanu õppe-

Pedagoogiline psuhholoogia

docx

Õppimine ja mälu, referaat

Kadrioru Saksa Gümnaasium Õppimine ja mälu Referaat Malle Lattik 10B Tallinn 2010 Õppimine Õppimine seisneb selles, et aju saab teavet, mida meelde jätta. Teavet saab aju meelte kaudu. Seejuures ei kasutata kõiki meeli võrdses mahus. Erinevatel inimestel on ülekaalus erinevad

Psühholoogia

doc

Mälu

pärast tunde, teadmised, kuidas arvutada ringi pindala või koonuse ruumala, mitu sentimeetrit on ühes meetris, kuidas lõhnab kohv, kes on Charles Darwin ja kes on Madonna, kas fotol on Lennart Meri või Erki Nool, samuti oskused sõlmida kinni kingapaelu või lusikaga süüa. Nimetatud teadmised ja oskused näivad olevat küllalt erineva päritolu ja loomuga, kuid nõuavad kõik ühel või teisel viisil mälu kasutamist. Mälu on elusa organismi võime omandada ja säilitada kasulikke omadusi, teadmisi ja harjumusi. On olemas mitu mälusüsteemi, mis on seotud aju eri osadega. See tähendab, et mingi ajupiirkonna kahjustuse korral võib inimesel häiruda või täielikult puududa üks mälu liik, samal ajal kui teised mäluvormid on võrdlemisi terved. Ülal toodud näidetes nimetatud teadmised paiknevad erinevates mälusüsteemides. See, kuidas mälu on organiseeritud,

Psühholoogia

doc

Mälu

MÄLU Organismi võime omandada ja säilitada kasulikke oskusi, teadmisi ja harjumusi. Mälu liigid Mälu on mitmene süsteem, kus on võimalik eristada alasüsteeme ehk eri mäluliike. 1. Info salvestumine erinevate meelte kaudu Nägemismälu Kuulmismälu Lõhnamälu Liigutusmälu 2. Ajaline kestvus Lühimälu (töömälu, working memory) Pikaajaline mälu (püsimälu) Lühimälu Hetkel aktiveerunud pikaajalise mälu osa, mis võimaldab tegevust koordineerida. Näiteks tekstist arusaamiseks on vaja meeles pidada kogu eelnevalt loetut. Info püsimine sõltub tähelepanust ja materjali organiseeritusest, keskmine aeg on mõni sekund pool minutit. Maht - 7 + - 2 järjestikust elementi (ühikut). Et seda suurendada, pakitakse info kokku suuremateks mõtestatud ühikuteks känkideks. Too näide! Seega saab suurendada mäluühiku mahtu, kuid mitte ühikute arvu. Pikaajaline mälu - ajaline kestvus

Psühholoogia

docx

Mnestilised tunnetusprotsessid: mälupsühholoogia

2.3. Mnestilised tunnetusprotsessid: mälupsühholoogia Mälu Mälu kujuneb aistingute ja tajuinformatsiooni vastuvõtmises ja omandamises, õppimises, omandatu ja õpitu viimises sellisesse vormi, mis on psüühikas kasutatav ka esialgse vahetu sensoorse/pertseptiivse mõju puudumisel ometi seda puuduvat kaudselt vahendades. Lühiajaliselt säilib eelnenud mõjutuste toime ("jälg") tänu ärritustele järgnevate peaaju närviprotsesside edasikestmisele pärast neid põhjustanud ärrituse otsese mõju lõppemist

Sissejuhatus psühholoogiasse

doc

Mälu

........................................................................ 1 SISSEJUHATUS....................................................................................................................3 1. MÄLU................................................................................................................................ 4 2. MÄLU LIIGID...................................................................................................................5 2.1 Ultralühiajaline mälu....................................................................................................5 2.2 Lühi- või lühiajaline mälu............................................................................................ 6 2.3 Püsimälu....................................................................................................................... 7 3.MÄLUHÄIRED.................................................................................................................

Psühholoogia

doc

MÄLU STRUKTUUR

TARTU ÜLIKOOL ÕIGUSTEADUSKOND AVALIKE ÕIGUSE INSTITUUTA KRIMINAALÕIGUSE, KRIMINOLOOGIA JA KOGNITIIVSE PSÜHHOLOOGIA ÕPPETOOL MÄLU STRUKTUUR Referaat õppeaines Sissejuhatus psühhologiasse Juhendaja: Iiris Luiga, PhD Tartu 2009 a Sissukord Sissejuhatus 1. Mälu liigid 2. Sissejuhatus Mälu on üks kolmest alustalast, mille tugineb arukas elu; taju ja mõtlemine on kaks ülejäänud. Mälu kui endise kogemuse peegeldus teadvuses on võime omandada, säilitada ja reprodutseerida kogemusi. Mälu on organismi võime omandada, säilitada ja väljastada informatsiooni. Kui poleks mälu, tuleks iga kord otsast alustada. Mälu uuringutes osalesid palju uurijad. Kõige tuntav uurija, kes 1972 a. eristas oma artiklis

Psühholoogia

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (2)

Gertrud Kaupmees: Suur suur töö sai kohe 10 min tehtud =D

17:30 20-01-2013

Margus Braust: väga hea

14:01 27-11-2010

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 9 lk