TARTU ÜLIKOOL
Usuteaduskond



Kätlin Liimets
Kognitiiv-informatsiooniliste õppimisteooriate üldiseloomustus. Informatsiooni töötlemine ja säilitamine erinevates mälustruktuurides. Metakognitsioon ja selle roll mõtlemises.
Referaat
Juhendaja: Ingrid Raudsepp




Tartu 2012
Sisukord
1. Kognitiiv-informatsiooniliste õppimisteooriate üldiseloomustus 4
2. Informatsiooni töötlemine ja säilitamine erinevates mälustruktuurides. 5







Sissejuhatus
Õppimise puhul on tegemist keerulise ja mitmekülgse psühholoogilise nähtusega. Siit on üsna kerge jõuda ka lähenemiseni, mis pole ühene ehk tänapäeval puudub ühtne õppimisteooria. On erinevad teed. Ometi on eesmärk sama. Selleks on õppimise mõistmine. Psühholoogid mõistavad õppimise all üldiselt protsessi, „kus praktilise kogemuse vahendusel kujunevad õppuri tegevusvõimes või käitumises suhteliselt püsivad muutused.1“ Erinevus õppimisteooriates tuleneb erinevatest kujutlustest õppimist ajendavatest teguritest. Eristatakse biheivioristlikke ja kognitiivseid õppimisteooriad. Esimeste lähenemine keskendub inimese võimele vältida sündmusi, mis toovad kaasa ebameeldivusi. Õppimine toimub vastusena väliskeskkonna mõjudele, kusjuures mõtlemine on tagaplaanil. Teise lähenemise puhul on õppimise ajendiks sisemine huvi ümbritseva maailma vastu toetudes Piaget’i tunnetusprotsesside mudelile. Käesoleva referaadi teema asetub kognitiivsete teooriate hulka ja konkreetsemalt on uurimisüleandeks: kognitiiv-informatsioonilise õppimisteooria olemus, lisaks informatsiooni töötlemine ja säilitamine erinevates mälustruktuurides ning metakognitsioon ja selle roll mõtlemises.
Töö jaguneb kaheks peatükiks. Esimese sisu on kognitiiv-informatsiooniliste õppimisteooriate üldiseloomustus. Teine peatükk käsitleb informatsiooni töötlemist ja säilitamist erinevates mälustruktuurides ja metakognitsiooni.
Töö põhiseks allikaks on Edgar Krulli õpik „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat“. Lisaks on kasutatud materjale, mis toetavad teema psühholoogilist aspekti.

1. Kognitiiv-informatsiooniliste õppimisteooriate üldiseloomustus

Edgar Krulli õpiku „Pedagoogiline psühholoogia“ järgi on kognitiivsete õppimisteooriate põhiliseks tõukejõuks õppija sisemine huvi. Laias laastus võib kognitiivsetes teooriates eristada kahte äärmuslikku suunda:

õppimine kui info vastuvõtmine,

õppimine kui info rekonstrueerimine e konstruktsionism .
Käesoleva referaadi teemaks on esimene suund. Kognitiiv-informatsioonilise õppimisteooria järgi toimubki õppimine eelkõige info vastuvõtmisena. Seega „eeldatakse, et õpetajad edastaksid õpilastele kindlapiirilist informatsiooni ja õpilased toimiksid selle vastuvõtjatena. Selle suuna esindajad pööravad õppetöö korraldamisele tavaliselt palju tähelepanu õppe-eesmärkidele, õpetatava sisule ja selle edastamise meetoditele, kuid kipuvad ära unustama õpilased, eeldades, et õige õpetamise tulemusena konstrueerivad kõik õpilased samalaadsed teadmisstruktuurid. Õpetamise meetodina domineerivad loeng ja ühesuguste tööülesannete täitmine kõigi õpilaste poolt.“2
Krull rõhutab, et sellise õppimise suurimaks hüveks on, et õppijatel kujunevad ainest süstemaatilised teadmised. Puudustena võib aga välja tuua, et õppimise tulemusena moodustavad inertsed teadmised, mida suudetakse kasutada reeglina situatsioonides , mis on õpiolukorrale sarnased, ent kahjuks uutes praktilistes situatsioonides ei suudeta neid sageli kasutada, sest puudub kogemus. Omast kogemusest võin väita, et sellist õpetamisviisi olen nii kooli kui ülikoolis enda nahal palju kogenud. Reeglina ei tunta sellisest õppimisest suurt rõõmu aga kuna see mudel on nii levinud ja tuntud, siis ka ise õpetajaks õppides kiputakse minema kergemat vastupanu teed ja eelistama loengut ja töölehti nagu ka meie seminaride kogemus on seda näidanud. Kindlasti on sellisel õppimise viisil oluline roll kui soovitakse palju infot edastada paljudele õpilastele aga see ei tohiks jääda ainukeseks meetodiks . Veel tahaksin rõhutada, et ka loengu pidamiseks on erinevaid võimalusi.
Ingmar Lindqvisti uuringu alusel on kindlaks tehtud, et kui avalikus esinemises on olemas üksnes tekst, see tähendab, et rõhku ei panda ka sellele, et see tekst kohale jõuaks, ehk pole näiteks täielikult kuuldav, siis jõuab tekstist kuulajani 10%, kui on tagatud teksti olemasolu ja see on ka täielikult kuuldav, siis info edastumine 25%, kui tekstile ja kuuldavusele lisatakse võimalus ka lisaks visuaalselt teksti jälgida või antakse selle pidepunktid (nt powerpoint esitlus, tahvel jne), siis jõuab sõnum kohale 85%, ja kõige efektiivsem on kui kõigele eelnevale lisada veel teisi meeli kõnetavad tegurid, nt lõhn, maitse ning emotsionaalne laeng.3

2. Informatsiooni töötlemine ja säilitamine erinevates mälustruktuurides.

Mõtlemis – ja õppimisprotsesse vaadeldakse informatsioonivooluna inimese teadvuses tänu Ulrich Neisserile (1967). Just tema lõi esimesena „mudelid inimese meeltega tajutava informatsiooni vastuvõtmisest sensoorse registri poolt ja selle informatsiooni edasisest transformeerimisest, kontsentreerimisest, arendamisest, säilitamisest ja reprodutseerimisest närvisüsteemis.“4 Vastavalt sellele mudelile toimub