Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt.. (2)

„Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt...“ ( Hermann Hesse )
Aastal 1766 hakkas Põltsamaal ilmuma Peter Ernst Wilde väljaandel Eesti esimene lehekene „Lühhike öppetus“. Järjepideva ajakirjanduse ja lugemisharjumuse lõi Johann Voldemar Jannseni asutatud „ Perno Postimees “. Sellest ajast saati on inimesed muutunud meedia poolt järjest rohkem mõjutatavaks. Eriti iseloomustab avatud tänapäeva noori. Mis on domineeriv tänapäeva meedias ning mida see inimestele õpetab?
Mittedemokraatlikes ühiskondades läbib ajakirjandus riikliku kontrolli- see tähendab, et juhtiv valitsus otsustab, mida inimesed peaksid arvama ja mõtlema. Demokraatlikus riigis, nagu Eesti, meedia tsensuuri ei läbi, ent kui mittedemokraatlikes ühiskondades rahastab nii ajakirjandust, televisiooni kui raadiot riik, siis nii-öelda vabades riikides peab meediaettevõte end ise ülal pidama . See tähendab omakorda, et iga päev lehte lugedes või oma lemmiksarja vaadates ei sa üle ega ümber reklaamist.
Ostmist, müümist, vahetamist ning päev-päevalt järjest jõulisemalt pühamuteks muutunud ostukeskusi propageeritakse iga päev ja see ei saa jääda märkamatuks. Kui piibel käsib inimesel elada ennastsalgavalt ja ligimest armastavalt, siis nüüd lubatakse naudingut ja rahulolu kohe. Ka kirjandik Jaan Kaplinski on öelnud, et ostukeskused on nagu koolis, mis õpetavad rasikama ja olema usin mutrike kulutamiskultuuri masinavärgis. Seega ei saa imestada, kui noored teavad pigem uusimat riidepoodi kaubamajas kui Suurbritannia peaministrit. Sellise suuna jätkumise tagajärjeks võib olla materiaalsete väärtuste tähtsuse suurenemine, jättes vaimsed tagaplaanile.
Meedia võib inimesi mõjutada ka teistmoodi ning seda just ühe kindla teema laialdasel ning igapäevasel kajastamisel. Viimane näide on suur seagripipandeemia. Vandenõuteoreetikud väidavad, et kogu gripipandeemia oli ravimifirmade enda tekitatud, et vaktsiinide müügiga suurt kasumit teenida ning samuti läks meedia kas teadlikult või mitte sellega kaasa, tekitades ühiskonnas paanikat. Ka TV3 reporter Sven Soiver on öelnud, et uudistes pannakse esikohale negatiivse alatooniga ning inimeste tunnetele rõhuvad sündmused. Peaaegu et iga inimene võib tunnistada, et loeb või vaatab uudiseid rohkem siis, kui on toimunud mõni negatiivne sündmus. „Seagripipandeemia“ muutis aga inimesed ettevaatlikumaks ning ehk on nii mõnigi inimene mõistnud, et kõike, mida meedia propageerib, ei tasu tõsiselt võtta.
Inimeste tunnetele rõhuvad ka niinimetaud kollased uudised, mis praegusel hetkel moodustavad kas kahjuks või õnneks arvestatava osa meediaväljaannete sisust, kuna vahe kollase ja valge, kvaliteet- ja kõmuajakirjanduse vahel on lootusetult kahanenud. Rohkem „klikke“ saab Postimehe interneti-väljaandes arvatavasti uudis, et Madonnal on uus kuum poiss-sõber kui see, mida NATO kohutmisel arutati. Põhjuseid, miks see nii on, võib leiduda palju, ent üks arvatavaid põhjuseid võiks olla see, et inimesed on juba loomu poolest uudishimulikud . Samuti võimaldab „kümuuudis“ lugeja mõistusel puhata ning argielust korraks mitte mõelda. „Kõmureportaaži“ on inimestel samavõrra vaja kui globaalse kaaluga uudiseid.
Samas ei tohiks lugusid staaride elust väga tõsiselt võtta. Ent just noori iseloomustab avatus , mõjutatavus ning sageli ka naiivsus ja enamasti on just teismelised ja noored täiskasvanud need, kes „tähtede“ elust loevad ning endale sama hakkavad soovima . Trimmis ja päecitunud keha, palju raha ning luksuslik villa- just need elemendid on ihaldusväärsed, eriti aga esimene, mille täideviimisel mõned äärmustesse langevad, hakates anoreksikuks või buliimikuks. Võib jääda mulje, et haridus pole oluline, kuna kuulsad ja rikkas staarid nagu Britney Spears ja Paris Hilton koolipingi nühkimisele aega ei paista kulutavat. Sellise elu kujutamist ei tohiks võtta tõsiselt, kuna särast ja glamuurist kirjutatakse rohkem kui sellest, et ka meediastaaris on inimesed- koos kõikide oma probleemide ja muredega.
Tänapäeva meedias domineerib pealiskaudsus. Pressil ei jää enam aega arutluseks ja süüvimiseks. Olulised on imidžid ja sensatsioonid, meelde jäävad pseudosündmused. Hugh Auden on öelnud, et see, mida massimeedia pakub on mõeldud tarbimiseks nagu toit, unustamiseks ning uue roaga asendamiseks. ELU24s loetakse, et staar on rase , ning seejärel minnakse oma eluga edasi ja järgmine päev ei mäletatagi loetud uudist. Info kiire leviku tõttu iseloomustavad artikleid nii keelelised kui ka faktilised vead, ehk ei ole tähtis, kes kellele täpselt mida ütles ning kuna varsti on juba uus uudis esilehe vallutanud, ei peeta täpsustamist ka oluliseks.
Ent hoolimata sellest on meedia ühiskonnas tõstatanud nii arutelusid erinevate probleemide lahendamiseks kui ka näiteks rahakogumisi heategevuseks. Kuigi eestlasi loetakse suhteliselt kinniseks ja kokkuhoidlikuks rahvaks, on algatatud rahakogumised olnud edukad , viimane näiteks ühele Varvara-nimelise türdukule Narvas. Samuti on rahakogumistel rahvast teadvustav roll, kuna laiemale avalikkusele võivad teatavaks saada erinevate inimeste tervisemured. Kodanikuühiskonnas on oluline, et väärtustataks erinevaid inimesi sellistena, nagu nad on ning antaks oma panus ühiskonna indiviidide elude paremaks muutmisel.
Olenemata sajandist ja aastatuhandest võib kõigile anda ühe soovituse:“ Olge targad ning mõelge oma peaga!“. Pole vaja tõsiselt võtta kõike, mida kirjutatakse või räägitakse ning eriti oluline on seda meeles pidada praegusel ajal, mil iga nurga taga varitsevad erinevad peibutised, mis kohest õnne ja rahulolu lubavad ja inimese kergeuslikkusele panustavad. Tuleks järgiga Hermann Hesse nõuannet ning õppida tõsiselt võtma seda, mis on tõsiselt võtmist väärt.