Olemuslugu oma koerast (2)

Kuninglikud uinakud ja kodujuust - üks päev minu elust
Hommik
Ärkan selle peale, kui peremees mind õue kutsub. Ma ei viitsi ennast liigutada, kuna see armsaks saanud diivan tundub täna kuidagi eriti pehme ja soe. Olen ise tavaliselt äratajarollis hommikuti olnud, aga õues on talv ja minu karvkate on nii õhuke, et kardan ära külmuda. Ma saan oma peremehe toonist aru, et tal on tööle minekuga kiire ja mina hoian teda kinni. Tõusen vaikselt ja sirutan oma pikad koivad välja ja teen ühe suure ringutuse ja lippan ukse juurde. Jälle see piinav kaelarihm, mille sinine värv mulle kohe üldse ei istu. Kui peremees vähemalt korrakski silma minu pealt laseb , siis meelega seda närides loodan, et see katki läheb ja mulle uus ostetakse. Oma esimesed käpad uksest välja tõstes tunnen ma külma, mis mind kramplikult kokku tõmbab ja värisema sunnib. Jään seisma ja tahaksin tuppa tagasi joosta , aga piinav põis vajab tühjendamist ja hambaid väristades jooksen ruttuga esimese lumehange juurde ja tõstan käppa. Õues on piinav külmus ja talvel üritan võimalikult kiiresti oma jalutuskäigud ära teha. Tuppa jõudes visatakse mulle paar kopsikutäit kuivtoitu ette, mille söömisest ma olen ära tüdinenud, aga tean, et peale lõunat saan kodujuustu, mida ma ülekõige siin maailmas armastan . Oma täitmatu maoga sööksin terve päeva ja kauem veelgi.
Kuninglik voodi ja kuninglik nuhtlus
Oma kõhu täitmise lõpetades limpsan vett peale ja kui teised on ära läinud, siis hiilin vaikselt teisele korrusele ja teen oma uinaku suures voodis , millel on mul au magada ainult päeval, kui pererahvast kodus ei ole. Olen kade selle voodi omaniku peale, kuna siia pikali visates võibki ennast magama unustada. Lösutan oma kolm tundi siin ja tunnen, et kõht on tühi ja lippan alla korrusele toitu nuruma. Mind ei usaldata ikka veel omapead koju jääma ja pean olema vanaema ja tema tüütu krantsiga. Oma toidunõu ees tiirutades mõistetakse, et ma tahan süüa ja nüüd on minu lemmik söömakord ja kodujuust ajab mind lihtsalt hulluks. See on toit, mille nimel ma teeksin kõik. Teen paar jooksuringi ümber ahju rõõmust ja alustan mugimist. Söön isuga ja lakun viimasegi toiduraasu kausist ära. Jälle joon vett ja mõtlen, et see teine väike olevus siin majas ei tohi minu kohta üle võtta ja meelega joon tema kausist. Ma tunnen ennast siin majas peremehena ja minust väiksem koer on minu silmis lihtsalt ei keegi, keda ma võin siin kiusata siis, millal mul tuju tuleb. Hiljem voodis lösutades kuulen, et keegi tuleb uksest sisse ja lähen rõõmuga talle vastu. Mul on alati heameel, kui keegi koju tuleb ja mind paitab . Ma tean, et olen ärahellitatud koer ja mulle on alati kõik lubatud.
Leedi
Õhtul peremehega jalutades näen ma Leedit, teistel on muidugi hea mind norima, et olen jälle oma pruudi juures, aga ta suudab mind alati pöördesse ajada ja kelle nägemine valmistab mulle alati rõõmu. Unustamatult ilus koer, kes alati mind nähes mulle vastu jookseb ja saba liputab, kuid täna tema nägemine jääb mulle lühikeseks, sest mind viiakse metsa jooksma . Olen küll piisavalt laisk ja mugav, kuid jooksmine on üks minu armastus. Peale suurte koguste söömise tuleb ka trenni teha ja ma naudin metsas jooksmist, muidugi ainult siis, kui päike paistab ja ilm on soe. Muul juhul ma lihtsalt keeldun õue minemast ja magan oma kuningliku und, mida keegi ei tohi segada. Segamise eest näksan teda.
Ulakus
Kui pererahvas hakkab õhtust sööma ja minagi olen oma toidu kätte saanud, ei suuda ma jätta märkamata võileiba, mis laua peal asetseb. See lõhn, see kõik on nii hea, et ma ei suuda enam seda lihtsalt silmitseda, vaid hiilin vaikselt ja söön selle ära. Ei lähe kaua aega, kui avastatakse „vargus” ja ma saan selle eest ühe suur laksu vastu kintsu. Ma ei tee teist nägugi, vaid heidan oma asemele ja teen ühe suure uinaku.
Kadriliis Rääsk
10a