Nimetu (1)

MAINORI KÕRGKOOL
Disaini õppesuund
Graafilise disaini eriala
Enrico Järna

METROOKAART KUI GRAAFILISE DISAINI ŽANR

Ainetöö
Juhendaja : Tõnu Kaalep

Sisukord

METROOKAART KUI GRAAFILISE DISAINI ŽANR 1
Sissejuhatus 3
Metrookaardi ajaloost 3
Uut tüüpi kaart 3
George Dow 4
Harry Beck 4
Beck'i Metrookaardist 5
Kaardi mõjutused muudes disaini ja kunsti valdkondades. 6
New Yorki metroo diagramm 2008 a. Massimo Vignellilt meeste Vogue ’ile 9
Metrookaarti loomisest 10
Kuidas ta seda tegi 10
Tehtud muudatused 13
Kokkuvõte 16
Kasutatud marejal 17
Metrookaardi ajaloost 3
Uut tüüpi kaart 4
George Dow 4
Harry Beck 5
Beck'i Metrookaardist 5
Kaardi mõjutused muudes disaini ja kunsti valdkondades. 7
New Yorgi Metrookaart 9
New Yorki metroo diagramm 2008 a. Massimo Vignellilt meeste Vogue’ile 10
Merookaarti loomisest 11
Kuidas ta seda tegi 11
Tehtud muudatused 13
Kokkuvõte 16
Kasutatud marejal 17

Sissejuhatus

Ainetöö on kirjutatud teemal „Metrookaart kui graafilise disaini žanr“. Valisin eelnevalt nimetatud teema, kuna see tundus minu jaoks väga huvitav . Arvestades seda, et see ei ole väga aktuaalne , siis otsustasin ainetöös pigem keskenduda metroo kaardi tutvustamise ja anda kogu tekkimise ajaloost lühikese ülevaate. Töö eesmärgiks on tutvustada metrookaardi ajalugu, selle loomisega kaasnenud tagasilööke ning mehi, kes selle taga olid. Koostan ülevaate metrookaardi mõjutustest muudes kunsti või disaini valdkondades. Kirjutan lähemalt ka sellest, kuidas üks kaardi loomise protsess käib ning toon välja tänapäevase lahenduse metrookaardist.

Metrookaardi ajaloost

Metrookaart on skemaatiline diagramm, mis enamasti ei näita peatuste geograafilisi, vaid relatiivseid asukohti , jaamade omavahelisi ühendusi ning nende hinnatsoone. Kuid see polnud alti nii [1]. Esimesed kaardid tekkisid, kui mitmed erinevad metrooettevõted Inglismaal konstrueerisid uusi liine 19. saj. ning varajasel 20. sajandil. Iga metroo ettevõte avaldas oma liinide marsruudi ega suhelnud üldiselt omavahel ning oma teenuseid ei pakutud ühiselt.
Esimene ühendatud kaart avaldati 1908 . aastal UERL’i poolt ( Underground Railways Company of London) koostöös nelja teise maa-aluse raudtee firmaga , kasutades ’’maa-alune (underground)’’ brändi reklaami ühe osana .[2] Kaardil oli kaheksa liini- 4 tegutsesid UERL’i all ning ülejäänud liinid olid teiste maa-aluste raudtee-firmade omad. Nüüdseks on see ühtne liinide võrgustik, mida juhib üks organisatsioon.
Kaardil olid mitmed metroo liinid geograafiliselt laiali laotatud , tihtipeale maanteede kaardi peale joonistatuna ( joonis 1). Silmaga oli kaarte raske jälgida, kuna linna sisesed peatused olid väga tihedalt üksteise otsa märgitud. Rajad põimusid tihedalt ja visuaalsel vaatlusel ei olnud kohe võimalik aru saada milline rada kuhu viib.
(joonis 1)Metrookaart aastast 1908. Enne Becki [3]

Uut tüüpi kaart

1908. aasta paiku ilmus rongides uut tüüpi kaart. See oli mitte geograafiline lineaarne diagramm, enamikul juhtudel lihtne sirge horisontaalne joon, mis võrdsustas jaamadevahelised vahemaad . [1] Hilistel 1920’datel enamik Underground liinide ja osa pealiinide, eriti Londoni ja North Easter Railway jaamad avaldasid need kaardid, millest paljud olid joonistatud George Dow poolt.

George Dow

George Dow (1907 –1987) liitus Londoni ja North Easter Railway ’ga kui viienda klassi müüja Kings Cross’i raudteejaamas Londonis Inglismaal. Ta on tuntud oma skemaatiliste raudtee kaartide joonestajana Londoni ja North Easter Railway’i jaoks .[4] George Dow disainis ja joonistas raudtee ühenduste diagramme . Ta sirgendas keerulised geograafilised jooned, et kasutajad saaksid lasta pingutamata oma silmadel käia üle iga marsruudi, mis oli kaardil ning see oli miski, mida eelnevad Londoni Underground kaardi disainerid ei olnud veel suutnud teha.
(Joonis 2) George Dow Metroo diagramm 1929 a.
Palju on vaieldud, et kas George Dow oli inspiratsiooniks Henry Becki metrookaardi loomisel või mitte. Ühest vastust on raske leida, kuid kui vaadata George Dow kaarte on ilmselge sarnasus Beck’i kaardiga nähtav.
Ülevalpool on väljatoodud üks George Dow mitmetest diagrammidest (joonis 2), mis väidetavalt andis tõuke Beck’i Undergroundi versioonile. Siinne kaart ulatub tagasi 1929. aastasse ning seda kasutati vagunites, mis liikusid läbi East Finchley, kus elas Henry Beck [5].
Ta joonistas mitmeid selliseid diagramme järelikult vähemalt 4 aastat enne, kui H. Beck alustas oma vaidlusi Undergraund firma ja hiljem ka Londoni Transpordiga. Igal juhul viis lõpuks nende töö disainimis stiilini, mis on olnud revolutsiooniline maailma metrookaartide jaoks.

Harry Beck

H. Charles Beck (1902 – 1974) oli inglise tehnika insener , keda teatakse kui Londoni metrookaardi loojat aastal 1931 . Beck joonistas diagrammi oma vabal ajal töötades ise, nagu mainitud, tehnika insenerina London Underground Signal office’is.[6] London Underground, kes on tänapäevani Londoni metrood opereeriv ettevõte, oli esialgu skeptiline Becki radikaalse ettepaneku suhtes- see oli ju vabal ajal kokku joonistatud projekt, mida tutvustati esialgu publikule pisitrükis aastal 1933.[6] See muutus koheselt populaarseks ja London Underground on sellest ajast peale kasutanud skemaatilisi kaarte võrgustikku illustreerimiseks.

Beck'i Metrookaardist

Beck’i pidid mõjutama George Dow diagrammid [5],s eega ta peaaegu, et kindlasti kasutas Dow ja teiste disainide printsiipe , et luua Londoni kaart- ning ta tegi seda väga edukalt. Sellegipoolest ei leiu- tanud ta ühtegi disaini printsiipi või kontseptsiooni . Samas oli Beck selgesti see, kellel oli idee luua täielik kaartide süsteem värvides. Ta uskus, et reisiad, kes rongides sõidavad ei süvenenud eriti geo- graafilisse täpsusesse, vaid olid rohkem huvitatud, kuidas saada ühest jaamast teise ning, kus ronge vahetada. Niisiis , ta joonistas oma kuulsa diagrammi, mis nägi välja rohkem küll nagu elektriskeem kui tõeline kaart, sest kõik jaamad asusid vähemal või rohkemal määral võrdsetel kaugustel. Aastal 1931 avaldas Beck esimesena oma idee Frank Pick ’ile London Underground’ist, kuid seda koheldi kui liiga radikaalset lahendust , sest see ei näidanud vahemaid relatiivselt [5]. Pärast edukat kohtu- menetlust prinditi aastal 1932 Beck’i kaardist 500 koopiat . Metrookaardi esimene suurem avalikus- tamine oli aastal 1933, mil prinditi 700 000 koopiat ning reisijate reaktsioon näitas, et disain on edukas [5]. Juba pärast esimest kuud tuli nõudlus uuele väljalaskele. Beck jätkas metrookaardi uuendamist vaba - kutselisna, kuid tuleviku Victoria Line, uus metrooliin, lisati 1960. aastal Harldon Hutchisoni poolt. Kaardile tehti palju teisigi muudatusi ilma Beck’i nõusolekuta. Beck nägi kõvasti vaeva ning püüdis taastada kontrolli kaardi üle,kuid selle eest vastutamine anti lõpuks kolmanda disaineri - Paul Garbutt’i kätte. Garbutt muutis kaardi stiili, et see näeks välja rohkem nagu Beck’i kaart 1930 aastatel ning tutvustas ka ’’vaakumpudeli’’ kuju Circle Line’il. [5] Kuigi Beck eelistas seda versiooni Hutchison’i omale, ei olnud ta siiski täielikult rahul. Ta alustas uue kaardi tegemist, mis põhinesid mõlemal tema eelneval ideel ning Garbutt’i ideel. Kuid ka see versioon lükati tagasi, vaatamata selle lihtsusele ning kergele lugemisvõimele, sai Beck aru, et London Trasport ei avalda kunagi ühtegi tema käe all valminud kaarti .[5] Sellest hoolimata jätkas ta kaardi kavandite ja joonistuste tegemist kuni surmani. Tänapäevane Londoni metrookaart on väga sarnane Becki aegse kaardiga(joonis 4). Nüüdisaegset kaarti on täiustatud ja paremaks muudetud, kuid algse disaini põhimõtteid on jälgitud kuni tänapäevani välja (joonis 5).
(Joonis 4) 1933. a. avalikustatud Londoni metrookaart Autor: H. Beck [3]
(joonis 5) Praegu kasutuses olev Londoni metrookaart. [2]

Kaardi mõjutused muudes disaini ja kunsti valdkondades.

Antud disain on saanud nii laialdaselt tuntuks , ning on koheselt äratuntavaks, esindades Londonit[7]. Seda on kujutatud väga palju T-särkidel, postkaartidel ja muudel esemetel. Aastal 2006 tuli see disain teisele kohale televisoonisaates, kus otsiti kõige tuntumat briti disaini ikooni. Seda on laialdaselt tsiteeritud akadeemikute ja disainerite poolt kui ’’ disaini klassikut’’ ning tänu nendele kultuurilistele assotsatsioonidele ei luba London Underground tavaliselt antud disaini ühelgi teisel eesmärgil kasutada. See on lubatud ainult mõningatel juhtudel nagu näiteks David Booth ’i teoses “ The Tate Gallery by Tube “ aastal 1989 mis on üks seeria reklaampostreid Undergroundist (jooins 6) . Tema töö näitas kaardi liine, mis olid värvituubidest pigistatud ning seda on sellest ajast saadik kasutatud kaardi enda esikaanel.[8]
(joonis 6) D. Booth’i teoses “ The Tate Gallery by Tube“ aastal 1989.[8-1]
Aastal 1987 Paul Middlewick ’’avastas’’, et metrookaardil saab luua loomi, kui ühendada liinid, jaamad ja vahetused. Tema töö, tuntud kui ’’Loomad Undergroundis’’, on kollektsioon rohkem kui 20 looma karakterist, kes on loodud kasutades ainult liinide, jaamade ja vahetuste sümboleid London Underground’i kaardil (joonis 7) [9]. Aastal 2003 kasutati neid kontseptsioone postritel reklaa- mimaks Londoni loomaaeda. Need on ilmunud ka Londoni Televisioonis, pressi artiklites üle maailma kaasaaravtud ’’The Daily Mail’’ ja ’’The Guardian’’ .
(joonis 7) 1987 a. Paul Middlewicki ’’Loomad Undergroundis’’[9]
Tate Modern’is ripub „ The Great Bear“ (Suur Karu) Simon Pattersonilt, mis on peen paroodia ajutisest kaardi disainist , mis avaldati esmakordselt aastal 1992 (joonis 8) [10]. Sellel kaardil on jaamade nimetused asendatud kuulsate kujudega. Esmapilgul tundub töö nagu London Underground’i kaart, kuid Patterson kasutab iga liini esindamaks erinevat gruppi inimesi alates teadlastest, pühakutest ja filosoofidest kuni koomikute, maadeavastajate ja jalgpalluriteni. Näiteks Metropoli Liini kutsutakse Muusikute liiniks. Bakerloo liini märgitakse kui Inseneride liini jne.
(Joonis 8) Simon Pattersonilt „ The Great Bear“ 1992 a. [11]
Aastal 2003, kokkusattumusena metrookaartide raamatu avaldamisega,kus olid metrookaardid üle terve maailma, avaldas ka Londoni Transpordi Muuseum ’’Maailma Metroo Kaardi’’( World metro map)postri, mis põhines Londoni diagrammil [7].
Kuulus disain on ka mõjutanud muusikamaailma näiteks „The Guardian“ avaldas disaini aastal 2006, mis põhines metrookaardil, et näidata suhteid muusikute ja muusika žanrite vahel 20 sajandil[7].
11. Jaanuar 2007, Lord Adonis avaldas kirjeldused kaardist, mis tõstis esile edukate koolid ja õpilased GCSE ehk inglisekeeles pikemalt General Certificate of Secondary Education levelil, kui ühe osa Londoni Õpilaste auhindadest 2007[7].
The Royal Shakespeare Company avaldas kaardi aastal 2007, ühendades Shakespeare’i tegelasi nende iseloomujoontega diagrammil, mis kujutab komplektsuse kaarti[7]. Nende mitmete näidete puhul julgen väita, et kaardi disain on levinud paljudesse valdkondadesse ning heaks inspiratsiooniallikaks. Becki disaini edukust tõestab jõudmine ka üle ookeani Ameerikasse, täpsemalt New Yorki.
New Yorgi Metrookaart
Aastal 1972 Itaalia disainer Massimo Vignelli disainis uuesti George Salmon’i New Yorgi metrookaardi, mis püsis kuni 1979 aastani, mil see asendati Michael Hertz ’i disainiga [12].
See oli suurepärase kontseptsiooniga kaart ning seda oli kerge lugeda. See oli metrood kasutades hea navigeerimise tööriist, kuigi mitte see tööriist, millega navigeerida linnatänavail. Kaardil ei olnud mingeid segaseid nurki enam. Selle asemel jooksid rongiliinid ainult 45 ja 90 kraadise nurga all. Iga liini esindas värv (joonis 9). Iga peatust esindas punkt.Metrookaardil oli ilmselgeid mõjutusi London Undergroundi kaardilt mis oli Henry Becki poolt leiutatud, kuigi Vignelli viis selle ühe sammu võrra kaugemale, luues nüüdseks kuulsa „ kirjutus -diagrammi“ kaardi(writing diagram map) New York ’i tohutult keerulistest metrooliinidest [12].
Tulemuseks oli disainilahendus üllatavast ilust . Massimo Vignelli jõudis abstraktsiooni levelini, mis tõi kiiresti endaga kaasa ka mõningaid probleeme. Kaardi graafiliselt kujundamine tähendas seda, et kasutusele tuli võtta geograafilised lihtsustused. Näiteks, Vignelli kaart esindas Central Park’i kui ringi, kuigi tegelikult oli see kolm korda sama pikk ja sama lai [12]. Räägitakse, et Vignelli plaanis ka teist, täiuslikumat kaarti, mis oleks olnud rohkem seotud maapealse geograafiaga, kuid linn ei lubanud tal seda kunagi teha. See aga ei takistanud teda oma uue kaardi tegemise plaane elluviimast. See sai teoks küll palju aastaid hiljem, kuid siiski .
(joonis 9) Massimo Vignelli 1972 a. New York City metrookaart [13]

New Yorki metroo diagramm 2008 a. Massimo Vignellilt meeste Vogue’ile

Massimo Vignelli uuendas oma 1972 aasta New York City metrookaarti meeste Vogue’i 2008. aasta mai väljalaske jaoks. 500 allkirjastatud koopiat tehti kättesaadavaks meeste Vogue’i koduleheküljel edendamaks NY põhinevat heategevuslikku projekti ’’greenworker cooperatives’’.Samal ajal kui allkirjastatud kaardid müüdi välja, jagati tasuta ka mitte allkirjastatud kaarte üle terve Ameerika.[14]
(Joonis 10) New York city metrookaart, 2008 a. Autoriks : Vignelli associates [14]
Selle projektiga prooviti saavutada seda, et metroo diagramm oleks disaini element ning selle asemel, et teha sellest raha teenimise projekt otsustati suund võtta hoopis New Yorgi ajaloo edendamise ja edendada selle linna suhteid disainis.
(joonis 11) new york city metrookaart 2008 Autor: vignelli associates [14]
Peamised erinevused vana kaardi ja täiustatud versiooni juures olid need, et uuel Vignelli kaardil Massimo teadvustas kõike originaalkaardi kriitikat- seda, et New Yorgi geograafiline pool oli muudetud pea-aegu, et tundmatuseni ning osa sõitjaid ajas see segadusse . Ta muutis Central Park’i ringist ristkülikuks ja märgistas vee sinisega [14]. Kuigi lõpus läks Missimo vastupdises suunas, ta muutis uuel kaardil geograafilist poolt veel rohkem tundmatuseni, saades aru, et probleem, mis 1972 aasta kaardiga kaasnes oli see, et inimesed arvasid vaatavat linna kaarti mitte metrookaarti. Uuem versioon on selgem, kuna metroode värviskaala on aastate jooksul lihtsustunud. Vignelli kaardil on kõrvale heidetud endine ’’ neoon vikerkaare’’ õhkkond, värve on vähem ning nad on selgemad. Uus kaart on küll lihtsamates toonides ja paremini mõistetav kuid arvan just see, et värvid olid „ neoon vikerkaare“ toonides ja kaardi tegemisel muudeti geograafilisi aspekte niipalju, et kaart näeks pigem ilus välja, kui vastaks tegelikkusele, tegigi 1972. aasta kaardi nii huvitavaks ja suurepäraseks tööks, graafilise disaini seisukohalt.

Metrookaarti loomisest

Kickmap’i disainer on Eddie Jabbour, kes sündis ise Queensis ja kasvas üles Brooklynis. Tema isa oli George Salomon , kelle metroo kaart oli kasutuses New Yorgi metroodes. Järgnevas osas selgitan Eddie raskusi millega tuli tal silmitsi seista, püüdes uuesti luua ühte kõige ikoonilisemat kaarti maailmas.
Kaart on üks põhilisemaid info visualiseerimise viise, mis meil olemas on. Me oleme neid tuhandeid aastataid teinud . Endiselt ei ole veel inimkond suutnud muuta neid täiuslikuks tööristaks saamaks aru keerulistest süsteemidest – ja oma 26 liini , 468 peatustega New yorgi metroo teeb selle süsteemi mõistagi väga keeruliseks. Kick map ongi tulemus soovist disainida effektiivsem metrookaart ning laimeas perspektiivis suurendada metroo kasutajate hulka.

Kuidas ta seda tegi

Kõigepealt võttis ta paberist versiooni MTA (Metropolian Transit Authority ) kaardist, mille versioon on kujutatud joonisel 11. Eddie lõikas selle kääridega katki ja pani uuesti tavalist teipi kasutades paremini kokku, lihtsalt sellepärast, et näha mis võimalused on olemas. Teda julgustas , et tal õnnestus kaardi ala vähendada enam kui poole võrra. Läinud oli 56 infokastikest ja muu mitte metrooga seotud informatsioon. Seejärel tuli töömahukas ülesanne koostada ka päriselt uus kaart. Eddie sisestas kõik jaamade nimed ja liinid Illustraatori dokumenti ning umbes kahe kuuga oli see tehtud, ta päris enda väiksem metrookaart. Ta voltis selle kokku ja pani rahakotivahele, et näidata ka sõpradele. Neile meeldis selle suurus, aga muidugi ei tahtnud nad seda päriselt kasutada, sest selles oli veel palju disaini vigu, mis muutsid MTA kaardi kasutamise küllaltki raskeks.
(Joonis 11) 2004 aasta versioon MTA New York’i metrookaardist, mis põhineb Michael Hertzi kaardil.
Muidugi lisaks George Salomoni disainile, mis oli tema isa tehtud metrookaardiksn ja mis võeti kasutusele 1960. aastal ning oli kasutuses kuni 1972. aastani , uuris Eddie hoolikalt ka Massimo Vignelli diainitud kaarti ( joonis 12), mida MTA kasutas aastast 1972 kuni aastani 1979. Seejärel asendati see Tauranac-Hertz MTA kaardiga, mis on valdav ka täna, 30 aastat hiljem.Vignelli kaart jäi talle kohe silma,sest vaatamata oma suurusele, oli see ilmselgelt inspireeritud Beck’i metrookaardist oma 90 ja 45 kraadiste nurkadega, konkreetsete ühendustega jaamade vahel ning värvikasutuse poolest, mis rõhutab individuaalseid liine. Oli ka mõningaid aspekte, mida ta soovis säilitada praeguse MTA kaardi juures, kuigi Eddie leidis, et see kaart sisaldab endas liiga palju informatsiooni.[15]

(Joonis 12). 1972 aasta MTA New York’i kaart, mille disainis Massimo Vignelli.[14]
Oma uurimuse käigus sai ta aru, et New Yorgil kui linnal on oma unikaalsed katsumused, mis teevad metroosüsteemi paigutamise kaardile tavalist diagrammi meetodi abil, mida on rakendatud nii Londoni, Pariisi kui ka Tokio metrookaardil, pea-aegu et võimatuks. Selge oli ka see, et puhast topograafilist kaardistamist ei saaks samuti teha, sest tuleb arvestada nii New Yorgi unikaalset geograafiat kui ka tänavate paigutust. Seega tuli tal kasutada nii ühte kui teist ja neid omavahel kombineerida. KickMap, näidatud joonisel 13, on kombinatsioon mitmetest ideedest, mida on laenatud selektiivselt varasematelt kaartidelt kus mõni neist ulatub tagasi 19 sajandisse ja milles on ka tema enda innovatsiooni.
.
(Joonis 13) „The KickMap“ aastal 2007 [15]

Tehtud muudatused

Mõned näited, mida ta tegi teisiti ja minu meelest paremini kui varasematel kaartidel. Toon välja osa probleemidest ja aspektid, mis Eddie leidis, et tuli parandada. Näiteks L liin Brooklinis. Vignelli kaardil on osa L liinist kujutatud sirge joonena ( joonist 14[a]). Hertzi kaardil näitab nii Metropolitani kui Bushwick’i avenüüd, kuid joon ei kujuta midagi muud kui märga nuudlit, mis tahab olla tee(Joonis 14[c]). Eddie otsustas hoolikalt joonistada stiliseeritud, aga täpse joone, mis kujutab radasid,mis jooksevad mööda iga suuremat avenüüd, uskudes, et see on parim lähenemine, sest see on lugejatele kõige lihtsamini arusaadav (Joonis 14[b]).[15]

(Joonis 14). Osa L liinist Brooklinis a) Vignelli kaardil, b) Kickmapil c) Tauranac-Hertz’i kaardil. [15]
Mõnikord tegi ta jällegi vastupidi geograafiliselt stilistilisi lihtsustusi, et aidata sõitjaid. Näiteks, Queens Boulevard, suur maantee Queensis. Hiljutised kaardid ei kajastanud selle suhteid metrooga, sest nad kas ignoreerisid seda täiesti nagu Vignelli kaardil, näidatud joonisel 15[a] või jätsid selle tahaplaanile nagu praegusel MTA kaardil näidatud joonisel 15[c]. [15]
Oma kaardil stiliseeris ta Queensi Boulevardi sirge joonena ( joonis 15 [b]). „Ma otsustasin nii teha, et kasutajad märkaksid kergesti seda rada ja saaksid kindlaks teha ’’rada vahetavad’’ metroo liinid, mis mööda seda liiguvad“.[15] Tema stiliseeritud lähenemine püüab paremini edasi anda metroo suhteid Queensi tänavate vahel, mida ei ole näha ei Vignelli ega MTA kaardil.
(Joonis 15). Raja-vahetus Queens Boulevardil a) Vignelli kaardil, b) Kicmapil c) praegusel MTA kaardil [15]
Eddiel võttis kaardi tegemine pikalt aega. Nüüdseks on tema kaarti võimalik alla laadida internetist i- phone `i või mõne muu taolise telefoni tarbeks. Alla laetaval kaardil on igasugust informatsiooni ja kui kaarti suurendada või vähendada muutub ka vastavalt kaartil kuvatava info hulk. Uuel kaardil on nii metroo kui ka tänava nimetused, peale on märgitud muuseumid , vaatamisväärsused ja palju muud. Kaardiga saab kergelt orienteeruda metroos kui ka linna peal. Muidugi ei ole see linna ametlik versioon kaardist, kuid on metrookaartide seas üks uus ja innovatiivne lahendus, kuigi tuleb tõdeda, et suur osa mõtteid on pärit teistel disaineritelt ning oma töös on ta need lihtsalt kokku kogunud ja ühte kaarti rakendanud.

Kokkuvõte

Esimesed kaardid tekkisid 19. saj. ning varajasel 20. sajandil. Tolle aja kaardid olid aha segased ning ei olnud silmale kergesti loetavad. Tänu esimese tänapäevase kaardi tekkimise eest võlgneme eelkõige kahele mehele- George Dow’le ja Herry Beck’ile. Nüüdseks on Beck’i kaarti põhimõtted levinud laialdaselt ning inspireerinud mitmeid kunstnike. Inglismaal on metrookaart üks nende tuntumaid disaine. Vignelli metrookaardil oli ilmselgeid mõjutusi Henry Becki poolt leiutatud metrookaardilt, kuigi Vignelli viis selle ühe sammu võrra kaugemale, luues nüüdseks kuulsa „kirjutus-diagrammi“. Lood on samasugused ka Kickmap’i disaineri Eddie Jabbour’iga, kes lõi täiesti uue ja suurepärase kaardi.Ka tema ideed põhinevad Becki ja teiste disainerite loomingul ehk ta kasutas samu vanu prinsiipe, kuid sealjuures värskedades neid oma uute ideedega.

Kasutatud marejal

http://en.wikipedia.org/wiki/Tube_map

http://en.wikipedia.org/wiki/London_Underground

http://sinaviscom.wordpress.com/2009/12/18/becks-tube-map

http://en.wikipedia.org/wiki/George_Dow

http://en.wikipedia.org/wiki/Harry_Beck

http://www.tfl.gov.uk/corporate/projectsandschemes/2443.aspx

http://en.wikipedia.org/wiki/Tube_map#Cultural_references

http://metroartwork.com/david-booth-biography-artwork-m-35.html

http://en.wikipedia.org/wiki/Animals_on_the_Underground http://web.archive.org/web/20041111062328/http://www.dareonline.org/artwork/patterson/patterson3.html

http://www.tate.org.uk/servlet/ViewWork?cgroupid=999999961&workid=21700&tabview=text&texttype=10

http://www.visualcomplexity.com/vc/project_details.cfm?index=266&id=266&domain

http://www.nycsubway.org/perl/caption.pl?/img/maps/system_1972.jpg http://www.designboom.com/weblog/cat/8/view/2891/nyc-subway-diagram-2008-by-massimo-vignelli-for-mens-vogue.html

http://radar.oreilly.com/2010/07/redesigning-the-new-york-city.html
Tartu 2010