"Paganini needus" - retsensioon (0)

Tallinna 32. Keskkool
Raamatu retsensioon
„ Paganini needus“
2004
„…Kaasaegsete silmis oli Paganini deemonlik kuju, mõrtsukas ja galeeriori, koguni saatana poeg- „ kuradi viiuldaja“. Werner Fuld näitab originaaldokumentidele tuginedes, kuidas niisugune legend kujunes.
Paganini oli muusikaajaloo esimene superstaar . Ringreisidel läbi Euroopa viis ta publiku hullumiseni. Edu haripunktil oli ta oma aja kõige kõrgemini tasustatud esineja . Keegi ei tundnud meest, kes kunagi ei naernud. See mehhanism toimib tänini- mida vähem ühest staarist teatakse , seda elavamalt sünnitab publiku ja ajakirjanike fantaasia kuuldusi ja legende. Tema allakäik algas siis, kui ajakirjandus häälestus tema vastu. Ta oli pidevalt vaheldust nõudva uusaja staarikultuse esimene produkt ja ohver…“
ELUKÄIK
Paganinid elasid Genova linnas kitsa maja kolmes toas all-linna ühes pimedamas ja räpasemas tänavas. Niccolo Paganini sündis 27. oktoobril 1782 . 4 aastaselt kuulutati ta surnuks . Leetrite epideemia oli viinud Niccolo seljaaju põletikuni ning ta oli juba surilinadesse mässitud, ent ometigi ta ärkas ning paranes . Niccolo muusikalised anded avastas ema kelle ettelaulmise järgi poeg kodus leiduvatel muusikainstrumentidel mängima õppis. Isa aga lähenes asjale pragmaatilisemalt- ta õpetas poega ja nõudis talt päevas viis kuni kuus tundi harjutamist. Iga vea pärast sai poeg rasket nuhtlust. See valjus oli liig ja võttis Niccolo lapsepõlve rõõmu ja õnne täitsa ära. Teiselt poolt aga peab tunnistama, et noor Paganini selle läbi palju õppis ja juba lapsepõlves koguni suureks mängijaks sai. Kuus aastat vana võis ta juba kirikus viiuli- soolod mängida. Niccolo ainsaks rõõmuks lapsepõlves oli tema armastav ema Teresa , kelle hoolekandmise läbi tuli ka see, et Paganini oma tervist suure õppekoormuse tõttu täielikult ei kaotanud. Üheksaaastasena , mängis ta juba Genova teatris oma esimese avaliku soolo . Muidu oli ta ikka oma üksikus toas kinni ja õppis isa valjul juhatusel väsimata edasi. Tundmata seetõttu välisilma, sai viiul tema truuks seltsimeheks ja trööstijaks rõõmutus lapsepõlves. Saades 12 viis isa noore muusiku kuulsa viiuldaja Rolla juurde Parma linna õpingutele, ent kuulmas Paganinit mängimas, ütles Rolla talle: "Armas väike mees, mina ei oska sulle enam ühtigi õpetada, sa oskad isegi, juba nii palju. Mine ja otsi muusikameister Baér üles. Selle käest võta õpetust." Seda Paganini tegigi. Aasta pärast toimus juba mitmeid kontserte ning tema kuulsus tungis üle Itaalia piiride. Paganinile valmistas suurt rõõmu saada Guardinerilt ja Amatilt kingituseks kaks suurepärast viiulit . Neiu Bianchi kinkis talle suurima elurõõmu, Paganini armastatud poja Achillese. Bianchi tegi umbusaldusega Paganini elu põrguks ja piinas teda ühte puhku. Viimaks lahkus Paganini temast, aga jättis poja endale. Välismaale läks Paganini alles 1828 aastal. Suurel muusika -kangelasel oli palav igatsus tutvuda Viinis kõrgeks peetud komponisti Beethoveniga, ent jäi hiljaks . Beethoven oli juba surnud. Viinis oodati Paganinit suure põnevusega. Tema viiulimängust räägiti legende, ent need ei jõudnud ligilähedalegi selle milleks Paganini võimeline oli ning milliseid emotsioone tema muusika tekitas. Viini linn oli esimese kontserdi järel nagu arust ära. Inimesi tabas üleüldine vaimustus, lisaks väljamüüdud kontsertidele anti ka asjadel tema nime, jäljendati teda, valati tema auks rahasid ning ükskõik kas teda kiideti või laideti, oli ta alati teemaks millest lõputult räägiti, ajalehtedes kirjutati ning kõikjal kuhu ta sattus andis kõneainet kuudeks. Paganinist loodi muusikaajaloo esimene superstaar. Niisuguse vaimustuse kõrval oli tal aga ka kadedust küllalt kannatada. Sellest tulenevalt sai ta endale külge kuradiviiuldaja ja nõiameistri kuulsuse. Kõikjal kus ta mängis oli kontsertisaal puupüsti täis, kuigi piletihinnad tõusid mitmekordselt. Külmakartuse pärast oli Paganinil ka 20 kraadi sooja juures kasukas seljas ja vankri uksed kinni. Toas istus ta selle vasta sagedasti lahtiste akende ja uste vahele, mis ta rinnahaigust suurendas. Reisides oli tal kaasas viiulikast, pesu ja mõningad riided. Ka rehnuti raamat, kust keegi peale ta enese ei võinud aru saada. Paganini ei võtnud viiulit muidu kastist välja, kui natuke enne kontserti, sest kauaaegne aheldatud viiulikülge oli suutnud temas tekitada kohati ka põlgust selle instrumendi suhtes. Paganini oli kurva loomuga, nagu enamasti kõik haiglased inimesed. Ta ei armastanud suuri seltskondi ja hoidis rahvast eemale. Esinedes muutus Niccolo alati imelikult tõsiseks ja pidulikuks. Juba lapsepõlvest saadik kannatas suur maestro närvihaigust, mis tema õrna ja üleliiga ärksat loomust ussi kombel näris. Ta käis kõik Euroopa kliimad läbi, ent ei suutnud haigusest vabaneda . Tiisikus, mis teda ju ammust saadik vaevas, läks Nizzas väga ägedaks. Viimasel õhtul näis ta rahulikum olevat kui muidu, ta tõmbas vaevaga viiuli kätte ja saatis selle viimsete toonidega oma viimse hingetõmbuse taeva poole- Paganini suri 27. mail 1840. a.
MUUSIKA
Eesriie avanes ning lavale astus kuivetunud pikk mees, riietatud musta vanamoodi saterkuube, maani ulatuvasse mustadesse pükstesse mis liikmete ümber lohakil, nagu mõne skeleti ümber seisivad. Pikad ja käharas mustad juuksed ning põskhabe, nägu pikergune, kõhn ja kahvatanud, nina kongis ja suur. Käevarred pikad, käed kuivetunud ja lumivalged. Viiul kaenlas. Seisatab hetkeks. Ta tõstab viiuli ning juba esimeste nootide kõlades haarab muusika sinu meeli. Sel hetkel ei mõtle sa millelegi muule, oled muusika lummuses ning saad osa enneolematust ja kordumatust muusikast, mis on vaid Paganinile omane. Tema mäng on imevääriline- suurus ühes kõige puhtama puhtusega, octave- ja decime- jooksud välgukiirusel alla ja üles, kahekordsed jooksud kuueteistkümnendik-nootides- üks näppudega tõmmatud ja teine poognaga ,- käivad nii selgesti ja akurat, et ka kõige vähem heli ega kõige lühem noodike valekohta ei juhtu, vaid kõrvu kõlab; kõige keerulisemad ja rängemad mängukohad on kergesti, nagu neid maast nopitaks, mängitud. Ta mängib mitmed käigud, hüpped ja keerutused, mis veel ühegi viiulimängija muusikast ei oldud kuuldud , kõige raskemad kahe-, kolme- ja nelja-häälelisi tükid, ta annab kõige kõrgemates toonides päris roobi ligidal veel pooltooni-redeli selgesti kuulda. Sonate militaire's laseb ta ühe ainsa G- keele peal terve nelja keele toonid flageolettis kuulda. Ilma orkestrita muretseb ta ise kaasmängu ees. Paganini oli tolle aja kõige suurem viiulimängija ja peale teda ei ole veel ühtegi tulnud, kes tema vääriliselt mängida oleks mõistnud. Küll on mitmed suured kunstnikud tema mängu järel aimata püüdnud ja ka mõnest kohast seda selgekski saanud, aga kõik need kunstnikud on ainult üksikud tükid Paganinist muud midagi.
LUGEJA ARVAMUS
Huvitav ja kaasakiskuv raamat. Kirjutatud lihtsalt. Paganini elulugu on huvitav minu jaoks eelkõige just seetõttu, et sageli temast räägitakse kõiksugu legende. Meeldiv lugemiselamus .