Virtuoosid. Paganini ja Liszt (0)

Virtuoosid 19. sajandil – Niccoló Paganini ja Ferenc Liszti tegevuse näitel
Virtuoosiks (virtus – lad. k voorus, vaprus, täiuslikkus) nimetati 19. sajandil erakordsete tehniliste võimetega muusikut . Virtuoossuse kõrgaeg oli u 1820-ndate lõpust – Paganini suur Euroopa turnee ! – kuni 1847. aastani, mil Liszt katkestas oma virtuoosikarjääri ja pühendus komponeerimisele.
Virtuooside esilekerkimine 19. sajandi I poolel oli seotud avaliku kontserdielu tekkimisega. Virtuoos esines sel ajal enamasti segakavaga kontsertidel, kus oli ka teisi esinejaid. Esimesed sooloõhtute korraldajad olid Clara Wieck-Schumann ja Ferenc Liszt 1830. aastate lõpus. Tavaliseks nähtuseks muutusid sooloõhtud 19. sajandi teisel poolel.
Virtuooside kavavalik:

• Virtuoosi tegevuse keskpunktiks 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algupoolel ei olnud teos, vaid interpreet ise – pillimängija või laulja.
  
• Oma oskuste näitamisel oli olulisel kohal improvisatsioon – sageli improviseeriti publiku antud teemadel.
  
• 19. sajandil oli virtuooside hulgas ääretult populaarne transkriptsioonide ehk virtuoossete seadete kirjutamine oma pillile mõnest populaarsest või interpreeti muidu huvitavast orkestri-, ansambli- või soolopilli teosest. Vokaalnumbritest tehtud seadeid nimetatakse parafraasideks.
  
• Eelnevast tulenevalt eelistasid 19. sajandi virtuoosid vormidena fantaasiat, variatsioone ja rondot, sest need olid ka kirjapanduna lähedased improvisatsioonile. Neis kõigis oli oluline virtuoossuse näitamine.
  

Niccoló Paganini ( 1782 Genova – 1840 Nizza )
Itaalia viiuldaja , kitarrist ja mandoliinimängija, helilooja . Mõjutas oma virtuoossusega nii teisi mängijaid kui heliloojaid. Paganini sai pillimängu algõpetust oma isalt, hiljem Parma õukonnateatri juhi Alessandro Rolla juures, kus õppis ka kompositsiooni (Rollast sai hiljem kuulsa La Scala teatri dirigent ). Kuna itaalia esimene konservatoorium1 avati Milanos 1807. aastal (praegune Verdi nim. kons.), jäi Paganini sellest kõrvale.
Sajandi alguses tegutses Paganini Luccas orkestri kontsertmeistrina, seejärel vabakutselise muusikuna, reisides mööda Itaaliat ja andes palju kontserte (nn. Itaalia ringreis 1810-1827). Kohtus ja sõbrunes sel ajal Rossiniga. 1828 esines Austrias , 1829-30 andis kontserte Saksamaal (põikas ka Poola), 1831-1834 Prantsusmaal ja Suurbritannias – kellega ta võis nendes riikides kohtuda ? Mõtlemiseks: Paganini andis kahe aasta jooksul 100 kontserdi 40 erinevas linnas. Elu viimased aastad (1835-1840) veetis Paganini kodumaal, osalt nõrgenenud tervise tõttu.
Looming:12 sonaati viiulile ja kitarrile (op. 2 ja op. 3), 15 kvartetti koosseisule viiul , vioola, kitarr ja tšello
24 Kapriisi sooloviiulile (1820) – üks väheseid helilooja eluajal trükis avaldatud teoseid;
iga kapriis kirjutatud erinevale mängutehnikale; ehkki tänapäeval on need kuulsad kontsertpalad, pidas helilooja neid harjutuste kogumikuks ega pidanud sobivaks esitada neid avalikult. Viimast kapriisi on kasutanud oma loomingus Brahms, Rahmaninov , Balcher ja Lutoslawski
Palju muusikat soolokitarrile,
5 viiulikontserti (II kontserdi viimane osa La Campanella , it. k – kelluke)
Uuenduslikud võtted viiulil: Hüplev või põrkav poogen ehk ricochet
Topelttrillerid ehk kahe noodiga triller
Topeltnoodid
Poognamäng ja pizzicato üheaegselt
Väga suured hüpped
Flažoletid (keelte õrna puudutamise tulemusel tekivad ülemhelid)
Ebatavaline häälestus ehk scordatura
Mängimine ühel keelel
Ferenc Liszti (1811- 1886 ) tegevus pianistina – NB! See konspekt puudutab üksnes Liszti kujunemist ja tegutsemist pianistina, muu tegevuse ja loomingu kohta on eraldi konspekt.
Õppis klaverit Viinis Carl Czerny ja Pariisis Antonin Reicha juures, konservatooriumi sisse ei võetud. Kompositsiooni õppis Antonio Salieri juures.
1830. alguses kohtus Liszt Chopini ja Paganiniga ning vaimustus neist nii muusiku kui heililoojana.
Liszti kontsertturneed ( pikemalt 1839-1847) ulatusid Püreneedest Uuraliteni. Lisaks esinemistele nn Lääne-Euroopa maades, andis kontserte ka Rumeenias, Türgis, Moldovas. Eestis esines 1842. aastal Tartu Ülikooli aulas. Muide, raudteed sel ajal veel ei kasutatud – reisiti ikka veel vankrite ja hobustega (Piltlikult öeldes, veetis ju Mozart kolmandiku oma elust reisitõllas). 1847. aastal loobus kontsertturneedest ja pühendus heliloomingule.
Iseloomulik tema kontserditegevusele:

• Oli esimene, kes andis täismahus kontserdi ihuüksi ehk rajas soolokontserdi traditsiooni; olevat öelnud: “Le concert, c’est moi!” ehk „ Kontsert , see olen mina!“; mängis sageli kogu pika programmi peast .
  
• Repertuaar väga mitmekülgne: klaviirimuusika algusest kuni kaasajani, väga sageli esitas Bachi ja Beethovenit, loomulikult ka enda teoseid; klaveriteoste kõrval esitas palju transkriptsioone nii enda kui ka nt Berliozi, Beethoveni jt orkestriteostest.
  
• Asetas klaveri publiku suunas küljega, et avatud klaverikaane alt jõuaks publikuni maksimaalselt võimas kõla; tänu sellele võis klaverit nüüd mängida ka suurtes kontserdisaalides, mitte ainult salongides.
  
• Tema pianismi suurimad mõjud pärinevad Ungari mustlaste mängustiilist ja Paganini mängust.
  
• Tema pianism arenes paralleelselt klaveri enda arenguga – 1850. tel tulid müügile uudsed 7 oktavi ja metallist raamiga pillid . Algul armastas Erard’i klavereid , aga kui turule tulid Steinway ja Bechstein, mängis peamiselt nendel.
  
• Võttis kasutusele palju uudseid võtteid, mis on tänapäevalgi klaverimängutehnikas väga olulised; eriti huvitasid teda klaveri dünaamilised efektid ja orkestrikõla imiteerimine klaveril ; kasutas küllaltki ebaharilikku sõrmestust, kuna tal endal oli väga suur ja n-ö eriline käsi.
  

Liszti virtuoosne klaverilooming:
20-aastane Liszt oli täiesti hämmastunud, kui nägi, et virtuoossus ja tehnika võivad olla vahendiks uute muusikaliste ideede väljendamisel. Pianistina oli ta „briljantse stiili“ kütkes, heliloojana soovis aga luua hoopis teistsugust muusikat. Paganinist ajendatuna süüvis Liszt klaveri tehnilistesse võimalustesse ning püüdis Paganini viiulimängu tehnikat kanda üle oma instrumendile.
Kui Chopini mäng oli rohkem peenekõlaline ja poeetiline, siis Liszti mängustiili ja tema teoseid klaverile iseloomustab orkestraalne kõla – jõuline, sädelev, efektne . Liszt tõstab klaverimängu tehnikas esile neli võtet:

Oktavid ja akordid

Tremolod

Topeltnoodid

Heliredelid ja arpedžod
Valik klaveriteoseid: Suured etüüdid Paganini teemale (6 etüüdi, „Kapriiside“ järgi)
„12 transtsendentset etüüdi“, lõplik variant 1852. Kasvas välja „Nooruspõlve etüüdidest“; transtsendentne ehk üleloomulik, teispoolne; kogemuse piire ületav.
Ulatuslik klaveripalade kogumik „Rännuaastad“ (Annes de Pelerinage)
19 ungari rapsoodiat
Sonaat h- moll
2 klaverikontserti ja „ Surmatants “ jpm
1 Konservatoorium (conservatorio – it. k. varjupaik , kloostrikool ), kõrgharidust andev muusikaõppeasutus. Muusikakõrgkoole nimetatakse ka akadeemiaks, instituudiks, ülikooliks või kolledžiks – sõltub traditsioonist. Mõnel pool tähistab see aga hoopis keskastme muusikaõppeasutust. Nimetus konservatoorium tuleneb Itaalias 16. sajandil tegutsenud vaeslaste varjupaikadest, kuhu hiljem viidi sisse ka muusikaõpetus. Alles 18. sajandil kujunesid konservatooriumitest muusikaõppeasutused. Juba 16. sajandil oli Napolis mitu konservatooriumi nimelist asutust, kuid nad olid kaugel selle õppeasutuse hilisemast olemusest.