Noodikirja areng 8.-13. saj. 8. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid
samaaegsest kõlamisest homofoonia - mitmehäälsus, kus üks (harilikult ülemine) hääl kannab iseseisvat meloodiat ja teised hääled moodustavad talle harmoonilise saate polüfoonia - mitmehäälsus, mis koosneb võrdse tähtsusega häältest Gregoriuse laul - laulmisviis roomakatoliku jumalateenistusel : ühehäälne, saateta, vaba meetrumiga, lähtub loomuliku kõne rütmist, levis suuliselt Neima - Noodimärk, mis tähistas 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Guido Arezzost Muusikateoreetik 11.saj-l. Võttis kasutusele kompaktse joonte süsteemi, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed. Joonte arv sõltus otstarbest. Muusikaline tsükkel MISSA - on üks lääne kirikumuusika põhivorme. Koosneb missa ordinaariumi osadest
Credo in unum Deum (Mina usun ainsasse Jumalasse)- lauldakse pärast jutlust sõnaliturgia lõpulauluna. Sanctus/Benedictus (Püha/ Kiidetud olgu)- lauldakse altarirituaali ajal. Agnus Dei (Jumala Tall)- lauldakse enne armulaua jagamist. 10. Noodikirja kujunemine: 1) Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. 2) Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA- noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. 3) 11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid
Igal laadil on 2 tugiheli: 1. Finalis alati lõpuheliks Põhi-ja kõrvallaadil ühine. 2. Tenor domineeriv heli. See on mõneti võrreldav dominandiga. Põhi-ja kõrvallaadil erinev. Keskaegsete helilaadide hulgas pole mazoori ja minoori. Nad ei tunne ka kõrgendusi ega madaldusi. Ainus muutuv heli on b, mis esineb ka madaldusega. Varaseimad noodikirja näited on meieni jõudnud 8.- 9.sajandil. Noodimärkidena kasutati neumasid, mis ei tähista mitte üksikut heli, vaid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Neumad tähistavad peamiselt esituse rütmilisi peensusi. 10.saj prooviti täpsemalt märkida ka helikõrgusi. Selleks kirjutati neidsamu neumasid eri kõrgustele, kasutades helikõrguse määramiseks noodijooni. Algul oli 2 noodijoont. Prooviti ka kuni 10 joone süsteemi. 11.saj. juurutas Guio Arezzost kompaktse joontesüsteemi - helikõrgusi tähistavad nii jooned kui ka nende vahed. Jooni oli 4-6. Guido
Missa üles ehitatud rangetele reeglitele ja põhimõtetele katoliku kirikus. Helilaad: Kaheksa, pärineb kreeka omadest, helilaade loetakse ülevalt alla, tänapäevasem. Noodikirja kasutuselevõtt 8ndal sajandil. Kaasaegne noodikijra eelkäija on neuma. Vajalik gregooriuse koraalide üles kirjutamiseks. Sarnaneb raagaga, omamoodi mudel, koosneb 1-4 noodist, näitab rütmilisi peensusi, ei näita meloodiat. Näitab helide liikumise suunda. (Jaan Heik Tulve desifreerib neumasid) Neumasid: 1. kirjutati tekstide kohale 2. kaks noodijoont, üks punane teine roheline. Helikõrguste mängimisel 6,8,10 noodijoont 3. Guido Arezzo'st viimane varakeskaja teoreetik. Võttis kasutusele neli noodijoont kompaktne noodijoonte süsteem: neli noodjoont+vahed, silp-ja tähtnimetused nootidel lauljate kaitsepühaku Johannesele kirjutatud hümni värsiridade alguse järgi. Troop: Traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine
8. sajandil hakkas tekkima vajadus ühtse noodikirja järele, et säilitada laule ja ka laulja mälu hakkas vajama kirjalikku abi. 8.-9. Sajandist n pärit vanim noodikiri. Noodikiri tekkis kloostrites, et vaimulikus saaksid kirja panna liturgilisi tekste ja laule. Noodimärkideks olid neumad, mis algselt tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. 10. Sajandil märgiti ülesse ka täpsemalt helikõrgusi, kasutati neumasid eri kõrgustel. Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost. 12. Sajandil ilmusid neumadele noodipead- kvadraatneumad- ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 13. Sajandil jäi kaunistusi vähemaks. 9.-12. Sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop.
Liturgilised laulud jagunevad: 1)Missa ordinarium (korduvad muutumatud) 2)Missa proprium (muutuvate tähtpäevadega seotud , erinevad laulud) Ordinariumi osad Kyrie eleison ; Gloria in excelsis deo ; Credo in unum deum ; sonetos/benedictus ; Agnus dei Noodikiri Gregoriuse koraal on levinud sajandeid suuliselt, vajamata noodikirja. Frangi riigi tekkega tuli hakata muusikat kirja panema (8-9 saj). Noodimärkidena kasutati neumasid (kreeka keeles viibe) konksud, kriipsud ja punktid. Üks neuma tähistas 1-4 helist koosnevat meloodia elementi ja rütmilise ettekandenüansse. Neumad kirjutati teksti kohale, alguses ühekõrgusele. Et helikõrgusi täpsemalt määrata, võeti kasutusele 10saj. noodijoon (nende arv võis olla 2-10) Guido Arezzost võttis kasutusele kompaktse joonte süsteemi ja silpnimetuse. Tal oli 4 joont.
Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, neumasid, millest ajapikku hakkas arenema noodikiri Gregooriuse laulu alla mahub palju esitusviise, zanre ja lauluvorme: Retsiteerimine palvete ja pühakirjalõikude esitamine ühel noodil lauldes; Psalmoodia psalmtekstide laulmine Antifoon refrääniliselt korduv vastulaul psalmi tsiteerimisele: esitasid kaks koori või koor ja solist Hümn stroofilise värsstekstiga laul; Sekvents üks enam levinud vaimuliku luule vorm, eeskujuks rahvalikud
V Agnus dei - Jumala tall Missa viiendas osas loetakse "Meie Isa palve" (Pater noster) Noodikirja kujunemine 8. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid
mitmehäälne rahvamuusika. Oreliga on seotud ka mitmehäälsete vaimulike laulude nimetus. 8. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid
(ilma saateta). Motett oli mõeldud laulmiseks mitte kuulamiseks (polnud võimalik aru saada mitmest tekstist korraga). 13. saj. keelatakse moteti laulmine kirikus (ei täitnud sõnumit) Noodikiri varase keskaja noodikirja aluseks olid erilised märgid neumad (kriipsud, komad, punktid), mis märgiti sõna kohala, näidates mel.liikumise suunda. Nendega kirj. üles ainult laulmiseks mõeldud muusikat. Alates 10.saj. hakkab arenema tänapäeval tuntud noodikiri. Neumasid hakati ühendama noodijoontega. Esialgu oli jooni 1(f-joon), siis lisati 3=kokku 4 joont. Kujunevad ka nootide pikkused, taktimõõt, pausid. 5 joont võeti kasutusele 14. sajandil Ilmalik muusika Levis väljaspool kirikut ja kloostrit (suuliselt) Siia kuuluvad kangelaslaulud, mille meloodia oli lihtne. Neid esitasid rändmuusikud Rändlaulikud. = zonglöörid = menestrelid Nad olid paigast paika rändavad madalast seisusest muusikud, kelle
vältel ühehäälne. rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt) · Kogu viis oli algusest lõpuni ühesuguse tugevusega · Meloodiad olid puudusid dünaamilised varjundid. kristlaste seas · Lauldi ladina keeles. levima hakanud · Tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused juba Vana-Roomas Jumalale. ning pärinesid · Meloodiate märkimiseks kasutati neumasid, mis Palestiinast. kirjutati teksti kohale. Sellest arenes välja noodikiri. Mitmehäälne vaimulik muusika keskajal · Pole täpselt teada, millal võeti kasutusele polüfoonia vaimulikus muusikas. · Vihjeid mitmehäälsuse kasutusele annavad 7. sajandi ürikud, kuid esimesed noodinäited on säilinud 9. sajandist. · Oletatakse, et tõuke andis oreli levik ja briti saarte mitmehäälne rahvamuusika.
Greogooriuse laul on üldnimetus, mille alla mahub mitmeid esitusviise ja vorme. Greogooriuse laulu loomuliku kõne rütmist ja tekstist. Laulus kõige olulisem tekst ja sõnum. NOODIKIRI Greogooriuse koraan on sajandeid levinud ja kujunenud suulise kujuna. Tõsisem vajadus noodikirja järele tekkis 8.sajand. Oli seotud Frangi suur riigi kujunemisega ja Karl Suurega. Frangi riigi võimalus ühtlustada liturgilist laulu. Noodikirja näited pärinevad 8-9.sajandist, kui noodimärkidena kasutati neumasid Nõumad - märki,... Helide kogumik 1-4 helist koosnev meloodiaelement 10.sajand võeti kasutusele noodijooned ühest kuni kümne jooneni. 11.sajandil võeti kasutusele kompakne joonesüsteem Guido Arirrost Helikõrgusi kasutavad nii jooned, joonepead, joonevahed. Tänapäeval 5-jooneline 12.sajand ilmusid neumadele neljakandilised noodipead. Silpnimeussed-Guida.a..... Ut,Re,Mi,Fa,Sol,La ILMALIK MUUSIKA Laulmine ja pillimäng väljaspool kirikuid ei vajanud kirja pandud
Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirja järele. Algul märgiti rütmi ja viisi liikumissuundi teksti kohale. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont (üksteisest tertsi kaugusel) ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrguste silpnimetusi (ut, re, mi, na, sol, la). Helilaadidest kujunes 8 laadi süsteem (4 põhi- ja 4 kõrvallaadi). Põhi- ja kõrvallaadil oli põhiheli sama, kuid kõrvallaadi ulatus oli kvart madalam. KIRIK, USK KATOLIKU KIRIK ÕIGEUSUKIRIK Kiriku kõrgeim juht on Paavst Kiriku kõrgeim juht on Patriaaht
Kirjutama hakati 8.-9. sajandil. Noodimärkidena olid kasutusel neumad tähistasid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Noodikirja areng 1. Millal tekkis vajadus ühtse noodikirja järele ja miks? 8. sajandil, kui olid kujunenud suurriigid ning tekste ja meloodiaid oli nii määratult palju, et inimestel ei olnud võimalik neid ilma kõrvalise abita mäletada. 2. Koosta noodikirja arengust lühiülevaade. 8.-9. sajand noodimärkidena kasutati neumasid. 10. sajand prooviti märkida üles helikõrgusi. 11. sajand noodijoontele kirjutati ikka neumasid. Kompaktne noodistsüsteem. 12. sajand neumadele ilmusid kandilised noodipead. 13. sajand rütmika: iga noot ja paus sai kindla vältuse. Liturgiline drama liturgiline draama keskaegne draamazanr. Gregoriuse koraali laiendustest kujunenud piibliteemalised dialoogid, mis olid poeetilised ja mida lauldi ettekandes.
mittekuuldav Musica humana – inimmuusika, mis otsib kooskõla keha ja vaimu vahel Musica instrumentalis – kõlav muusika, mida toovad kuuldavale inimhääl ja pillid, järgides eelmiste tasandite harmooniareegleid Keskaegne muusikateooria ja noodikiri Algul tähistati greg k teksti kohal viisi liikumissuundi. See ei olnud täpne. Tänapäevasele noodikirjale pani aluse munk Guido Arezzost (11.saj). Võttis kasutusele noodijooned, üksteisest tertsi-kaugusel. Guido kasutas veel ebatäpseid neumasid (märk), mis tähistasid mitte üht heli, vaid helide gruppi. 12.saj võeti kasutusele kvadraatneumad, mis märkisid kõiki helikõrgusi üksikult, täpselt. Algul oli joonte arv erinev – enamasti 3-6, hiljem jäädi 4 joone juurde ning tänaseni kirjutatakse gregogriuse koraalid 4 joonele (kuna viisi ulatus ei ole suur) kvadraatkirjas. Suhteliste helikõrguste silpnimetused võttis Guido Püha Johannese hümni (ilmselt lõi
Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks. Algul märgiti teksti kohale rütmi ja viisi liikumissuundi. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrguste silpnimetusi. Umbes 12. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl. Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. 13. sajandi prantsuse muusikas ilmus organumi kõrvale
viise. Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, neumasid, millest ajapikku hakkas arenema noodikiri. Pole täpselt teada millal vaimulikus muusikas võeti kasutusele polüfooniline mitmehäälsus. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Esimesi mitmehäälseid vaimulikke laule nimetati organum'iteks. Kuni 12. sajandini
Introitus esimene avalaul Ite, Missa Est Minge, missa on lõppenud Noodikirja kujunemine: Neuma- on noodikirja märgid, mida kasutati keskajal gregooriuse koraali meloodia märkimiseks, kirjutati teksti kohale, hiljem noodijoonele 8.saj Esimene noodijoon tuli kasutusele 10.saj., see oli punane. 11.sajandil jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus kompakne noodijoonte süsteem, millele pani aluse Guido Arezzo-> neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed 12.saj ilmusid neumanootidele kandilised noodipead e vandraatneumad; täpsed helikõrgused 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest
Kuna puudus vajadus viiside üles märkimiseks (kõik olid peas), polnud vajadust ka noodikirja järele. Kuna laule anti edasi suuliselt, siis meloodiad muutusid pidevalt. Vajadus muusikat kirja panna tekkis 8-9. saj., sellest ajast pärit ka vanim säilinud noodikiri. Liturgilistesse käsikirjadesse hakati kirjutama märke, mis aitasid meloodiat meenutada. Selliseid märke nimetatakse neumadeks, kus iga märk võis tähendada 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Neumasid nimetati ka hironoomilisteks, s.t., et dirigent juhtis meloodia kulgu käemärkide abil. Algsed neumad kirjutati teksti kohale ning ei anna mingit ettekujutust helikõrgustest, üles märgiti vaid viisi liikumise suund. Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi muusikakultuuri algust, laguneb muusika ja teksti algne ühtsus, algab muusika kui kunsti iseseisvumine. 10.saj. Hakati katsetama helikõrguste täpsemat üleskirjutamist. Selleks kirjutati neumasid noodijoontele, esialgu kõikus
saj. loodi isegi selliseid motette, mille hääli oli üle poolesaja. Motetist kujunes keskaja muusika lemmikzanr. Noodikirja areng 8. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid
See riik lõi esimesena võimaluse ja vajaduse ühtlustada liturgilist laulu tohutul territooriumil. Kui arvestada tekstide ja meloodiate määratut hulka, mis näiteks kloostrite jumalateenistustel ühe aastajooksul läbi lauldi, siis võib mõista, et muutuste protsessis vajas laulja mälu mingitki kirjalikku abi. Varaseimad noodikirja näited, mis on meieni jõudnud 8.-9. sajandist. paistavad meile õige primitiivsed. Noodimärkidena kasutati neumasid., mis ei tähista mitte üksikut heli. vaid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. On arvatud, et neumad matkisid graafiliselt meloodia liikumise suunda. Seda teevad teksti kohale ühele kõrguselejoonistatud neumad tõesti algeliselt ja viisi meenutamisel näib neist vähe abi olevat. Uusimad uuringud veenavad aga, et helikõrguste tähistamine pole sugugi nende märkide esmane ülesanne: neumad, mille
laulmisstiili alla: silbiline stiil, rühmaline stiil ja kaunistatud stiil. Keskaegse muusika helilaadid kujunesid mitme sajandi jooksul 8-laadisüsteemiks, kus laadide nimed langevad küll ühte vanakreeka omadega, kuid nende vastavad heliread on täiesti erinevad.4 põhilaadi ja igal laadil on kaks tugiheli: finalis ja tenor. Pole loomulikku mazoori ja minoori, ei tunne ka helide kõrgendusi ja madaldusi. Vajadus noodikirja järele tekkis alles 8 sajandil. Noodimärkidena kasutati neumasid, mis ei tähista mitte üksikut heli, vaid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Troop-traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine. Liturgiline draama -teatraalne stseen jumalateenistuses, kus kanti lauldes ette selle püha juurde kuuluv ja poeetiliselt töödeldud piiblilõik. 1 Esimeste ilmalike laulude kirjapanijaks olid goljaarid ehk vagandid-rändavad üliõpilased
Tekstid ladinakeelsed Vahetult tekstist lähtuv rütm, vabalt kulgev Retsiteerimine proosateksti laulmine peamiselt ühel noodil, kõrvalekalded vaid mõnetoonilised: laused algavad tõusva algusvormaliga ja lõpevad laskuva lõpuvormeliga. Psalmoodia psalmitekstide laulmine, teksti lõigud lühemad neumad 8.saj tekkis vajadus noodikirja järele taheti ühtlustada liturgilist laulu tohutul territooriumil (Frangi suurriigi tekkimine). Noodimärkidena kasutati neumasid. Guido Arezzost arendas välja õpetuse kergemaks noodilugemiseks ning helide kõrgusi tähistavad tähtnimetused: c,d,e... Liturgiline draama Liturgiline draama teatraalne stseen jumalateenistuses, kanti ette lauldes selle püha juurde kuuluv ja poeetiliselt töödeldud piiblilõik Keskaegne ilmalik laul Pikka aega suuline traditsioon. Esimesed ilmalike laulude kirjapanijad olid goljaarid ehk vagandid rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud
Paavsti käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks. Algul märgiti teksti kohale rütmi ja viisi liikumissuundi. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Samuti hakkas ta kasutama suhteliste helikõrguste silpnimetusi. Pole teada, millal vaimulikus muusikas võeti kasutusele polüfooniline mitmehäälsus. Kuid vihjeid sellele leidub juba 7. sajandist pärit ürikutes ning esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis oreli levik ja briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Varased lihtsa mitmehäälsuse tüübid olid burdoon,
puhul võivad need olla jagatud väiksemateks osadeks. Missa tekst on alati ühesugune. · Noodikirja kujunemine 8. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid
Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, neumasid, millest ajapikku hakkas arenema noodikiri. Pole täpselt teada millal vaimulikus muusikas võeti kasutusele polüfooniline mitmehäälsus. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Esimesi mitmehäälseid vaimulikke laule nimetati organum'iteks. Kuni 12
meloodiaelementi. On arvatud ,et neumad matkisid graafiliselt meloodia liikumise suunda, seda teevad teksti kohale ühele kõrgusele joonistatud neumad algeliselt ja viisi meenutamisel on sellest vähe abi. Uusimad uuringud näitavad aga ,et neumad tähistavad esituse rütmilisi peensusi ja teevad seda täpsemalt kui ükski hilisem noodikiri. 10.sajandil tehti katseid märkida täpsemalt üles ka helikõrgusi. Kõige otstarbekam oli aga kirjutada neidsamu neumasid eri kõrgustele,kasutades selleks noodijooni.(algselt oli neid 2, hiljem kuni 10) 11. sajandil leiutas Guido Arezzost kompaktse joonesüsteemi ,helikõrgusi tähistavad nii jooned kui joontevahed-see süsteem on siiani kasutusel. Lk.3 II ÜHEHÄÄLSE KIRIKUMUUSIKA EDASINE ARENG 1.Zanrid: troop ja sekvents 9.-12.sajandil, ajal mil kirikulaulu suuline traditsioon muutus valdavalt kirjalikuks,
Siiski, kui kuninga vasall kutsuti sõtta, liitusid temaga ka vasalli vasallid.Ilmalik muusika keskajal oli levinud peamiselt suuliselt, rahvalaulu kujul. Esimesed, kes rahvalule kirja hakkasid panema, olid vagandid - rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Muusika oli tollal üsna siivutu ja lõbusa sisuga, parodeerides igavaid vaimulikke laule. Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda. Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid
annaabi.ee 
