Nahaseenhaigused (1)

Nahaseenhaigused

• Seened kui haigustekitajad avastati 19 sajandil.
  
• Griseofulviin (esimene efektiivne seenhaiguste ravim ) avastati 1958. aastal
  

Pindmised seenhaigused
Peamisteks naha- ja limaskesta seenhaiguste tekitajateks on: dermatofüüdid, Candida , Pityrosporum . Need tekitavad nn. pindmisi mükoose. See tähendab, et kahjustub ainult naha sarvkiht (+küüned ja juuksed). Tropilistes piirkondades esineb ka nn „sügavaid mükoose”.
Dermatofüüdid
... on kõige levinumad nahaseenhaiguste tekitajad . Pindmiseid mükoose põhjustavad dermatofüüdid kuuluvad 3 perekonda:

• Trichophyton
  
• Epidermophyton
  
• Microsporon
  

Dermatofüüdid ei kuulu inimese residentse floora hulka. Seevastu on aga Candida ja Pityrosporum saprofüüdid, mida leidub suurel prtsendil inimeste limaskestal või nahal.
Dermatofüütia korral on tähtsaks faktoriks nakkusliku materjali rohkus ja geneetiline eelsodumus. Candida ja Pityrosporum omandavad aga haigusttekitava võime alles siis kui organismi vastupanuvõime langeb.
Dermatofüüdid on aeroobsed seened. St, et nad vajavad elutegevuseks hapniku. Nad saavad kasvada ainult tugevalt sarvestunud struktuurides (naha sarvkiht, küüned ja juuksed). Nende kasv eelnimetatud struktuurides sõltub aga tingimustest. Kui pole piisavalt eluks vajalikke tingimuste puudumisel seene kasv lakkab, kuid sellele vaatamata säilitab seen nahas oma patogeensed omadused.
Dermatofüütia e. Tinea
Diagnoosi tähistatakse pindmiste seenhaiguste tähistamiseks. Kõige sagedamini haigestuvad labajalad, kuid nakatuda võivad ka kubemevoldid, silenahk mujal kehal ning küüned ja juuksed.
Jalgade nahaseenhaigused
Kõige enam levinud dermatofüütia vorm, mille tunnused leitakse Euroopas ja USAs vähemalt 15% inimestest. Selle seenhaiguse tekitajaks on Trichophyton’i perekonda kuuluvad seened. Arvatakse, et see haigusetekitaja jõudis meieni Kaug-Idast II Maailmasõja ajal. Siinne kliima polnud aga nii sodne ja peamiseks ründepunktiks said jalad.
NAKATUMINE:
Haigusttekitavad bakterid on pärit haige inimese küüntest ja taldadest eraldunud mikroskoopiliste osakeste kaudu. Need sisaldavad nii seeneniidistiku elemente kui ka haigelt jalalt eraldunud katte.
Soodustavad:

• Niiskus
  
• Naha mikrotraumad
  
• Tihedalt liibuvad ja niisked , kinnised jalanõud
  
• Teatud elukutsed (kus kasutatakse pika säärega jalanõusid)
  
• Jalgade liighigistamine
  
• Puudulik verevarustus jäsemetes
  

Patogenees :

• Nakatumine ei sõltu inimese sotsiaalsest seisundist ja oluliselt mitte ka hügieenist
  
• Suurt rolli mängib kudede vastupanuvõime. Võib sõltuda ka geneetilisest soodumusest
  

Kliiniline pilt:

• Algses staadiumis ei põhjusta mingeid vaevusi
  
• Esimesed sümptomid on neljandas ja viiendas varbavahes ( nahk on valkjas , niiske ja matsereerunud)
  
• Jalad hakkavad ülearu higistama ja tekib ebameeldiv lõhn. Lõhna põhjustavad bakterid, mis kajustunud nahal kiiresti paljunevad.
  
• Edasi levib haigus jalgade alumisele pinnale ja tallale.
  
• Taldadel tekib mõõdukas punetus ja ketendus. Ketud on valged ja peenehelbelised, eriti hästi märgatavad nahavagudes.
  
• Tallanahk pakseneb
  
• Taldade, kontsade ja taldade külgpindade kahjustumisel tekib nn. „mokassiini”- ehk „balletikinga” tüüpi dermatofüütia.
  

Nahk kätel haigestub harva. Nakkusallikaks on tavaliselt jalad ning klassikaliselt on kahjustatud ainult üks käsi.
Küünte seenhaigus

• Esinemissagedus 3-5% populatsioonist
  
• Esineb tavaliselt vanematel inimestel. Kuid pole harv nähtus ka 20-30 aastaste seal, kes on piemat aega põdenud jalaseenhaigust
  
• Küünte haigestumine võib järgneda jala seenhaigusele
  
• Vähetõenäoline on see, et küüs haigestub enne kui nahk tallal või varbavahedes
  
• Tavaliselt tungib seen küüneplaadile vaba serva ühest või mõlemast nurgast
  
• Lahtised kihid küünes on seeninfektsioonile soodsaks kohaks
  
• Haigestumist soodustavad jalanõude surve ja muud küünte traumad
  
• Küünte servadelt levib haigus küüneloozi ning seejärel küüneplaati. Kahjustunud küüneosa pakseneb, muutub kollakaks ja on raskesti lõigatav. Sageli põhjustab valu
  
• Kui haigus hakkab levima küüne poolkuu suunas võib küüneplaat täielikult hävida, tuues nähtavale ebanormaalse väljanägemisega paksenenud küüneloozi
  

4 vormi küüneseenhaigusel:

Distaalne (kaugmine) ja lateraalne (külgmine) subungvaalne onühhomükoos – Tüüpiline T. Rubrum-infektsioonile. Esmalt infitseerub hüponüühiumi keratiin, kas siis ühes või mõlemas küüne nurgas. Protsess levib edasi küüneloozi ja seejärel küüneplaati, põhjustades küüneplaadi hüperkeratiniseerumise, onühholüüsi (küüneplaat hakkab nahast eralduma) ja küüneplaadi paksenemine

Superfitsiaalne (pindleviv) valge onühhomükoos – Tekib nakatumisel T. Mentagrophytes’ega. Kahjustab ainult varbaküüsi, kuid muudab küünt palju aktiivsemalt kui T.rubrum. Esmalt kahjustub küüne pinnal väike ala, millele järgneb küüna ulatuslik haaratus.

Proksimaalne (keha keskteljele lähim) subungvaalne onühhomükoos – Esineb harva, tavaliselt HIV-viirusega nakatunud isikutel, infitseerumisel T.Rubrumiga.

Totaalne düstroofiline onühhomükoos – võib kujuneda kõigi eelmiste baasil. Haigus algab ühel küünel, edasi levib märkamatult ka teistele. Iseloomulikuks nähuks on see, et 1-2 küünt mõlemal jalal jäävad terveks.
Sõrmeküünte dermatofüütia
Esineb 4-5 korda harvemini kui varbaküüntel järgneb tavaliselt varbaküünte dermatofüütiale. Haigustunnused on varbaküüntel, kubemevoltides ja ühel käel. Sõrmeküünte kahjustustega patsiendid pöörduvad kiiresti arsti poole, kuna tekkinud kosmeetiline defekt häirib nende igapäevaelu.
Kubeme seenhaigus
Reite sisepinnale ilmuvad väikesed teravalt piirdunud naastud , mis kiiresti laienevad . Kolded on põletikulise valliga ümbritsevast nahast teravalt piirdunud ja tihti sümmeetrilised. Sagedasemad haigestujad n noored mehed ja nakkusallikaks võivad olla hügieenitarbed.
Dermatofütiidid
Dermatofütiidid on teised nahalööbed, mis tekivad seenallergeeni levikul. Li-reaktsiooni tekkimise korral võib haigel leida kliiniliselt ilmseid seenhaiguse tunnuseid ning seenekolletest saab välja selgitada ka haigustekitaja. Sekundaarsetest kolletest patogeeni ei leita. Sagedasemad tekkekohad on sõrmedel ja labakätel, harvemini ka säärtel, labajalgadel ja mujal.
Pityrosporum ovale
... on lipofiilne (rasvlahustuv) organism ja asustab nahapiirkondi, mis on rasunäärmetega rohkesti asustatud. See on pärmseenetaoline organism, mis kuulub inimese residentse floora hulka. Seent on väimalik täiskasvanutel peaaegu 100% juhtudest isoleerida . Teda võib leida juba väikelapse nahalt, kuid eriti kiiresti hakkab ta paljunema puberteedieas ja see kestab kuni 40 eluaastani. Peale seda hakkab selle seene hulk vähenema, tõenäoliselt seetõttu, et väheneb naha rasusus.
P.ovale on nahas väga pindmiselt, ainult sarvkestas. Isegi, et ta on võimeline tungima karvanääpsudesse, ei kahjusta ta karva. Normaalsel tervel inimesel tekib seene tungimisel karvanääpsu põletik. See on eriti intensiivne AIDS-i haigetel. P.ovale ei tekita küünekahjustusi ega haigussümptomeid limaskestal. See näitab, et see seen ei käitu alati nagu saprofüüt. P.ovale võib põhjustada: kliiketendustõbi, Pityrosporum-follikuliit, võib vallandada sebörreadermatiiti.
Värviline kliiketendustõbi
... on krooniline pindmine seenhaigus. Levinud kogu maailmas. Eriti suur nakatumisprotsent on suure niiskusega troopilistes piirkondades. Haige keskmine vanus ja sooline jaotuvus on piirkonniti erinev. Kliiketendustõbe peetakse noorte täiskasvanute haiguseks.
Haigestumist soodustab:

• Sobivad keskkonnatingimused
  
• Endogeensed tegurid ( rasune nahk, liighigistamine, kaasasündinud eelsoodumus, ravi süsteemsete kortikosteroidide ja immunsupressantidega)
  
• Pärilik eelsoodumus
  

Iseloomulikud tunnused:

• Hüpo- või hüperpigmenteerunud laigud rinnal ja seljal, raskemal juhul ka kaelal , kõhul ninga vahel ka jäsemete proksimaalsed osad.
  
• Tavaliselt ei levi näole, käsivartele ja säärtele.
  
• Tavaliselt on kolletel õrn kliitaoline ketendus. Alguses paiknevad kolded üksikult, seejärel aga suurenevad pikkamööda.
  
• Mõned haiged kaebavad sügeluse üle, kuid tavaliselt on sügelus harv nähtus. Seega on kliiketendustõbi vaid kosmeetiliseks probleemiks
  

Ravi: lokaalsed vahendid, esikohal asoolid. Lokaalse ravi korral tuleks määrida ravimit kogu kehatüvele, samuti kaelale, ülajäsemete ja reite nahale. Retsidiivi tekkimisel tuleb ravi korrata .