Muusika ajalugu barokk (0)

19. augustil Tartus ja 20. augustil Tallinnas jõuab oma esimese uusaegse ettekandeni Eestis tänavuse juubilari Johann Valentin Mederi ooper “ Kindlameelne Argenia” (Tal linn 1680), Põhja-Euroopa muusikaloo väga kaalukas meistriteos.
Hiljaaegu ilmus nostalgiahõngulisel plaa dil muusikat Hermanni lauleldusest “Uku ja Vanemuine ”, mida esitleti naljaga pooleks esimese eesti ooperina. Tõsimeelsemad otsivad seda algust hoopis hilisemast ajast, Evald Aava kandist, ja tõdemus annab taas toitu me kultuurilisele alaväärsustundele – läheb veel tükk aega, kuni me ooperilugu sajandipikkuseks saab.
Seda võib ju pidada pelgaks mänguks, ent sõnajärg võib palju muuta: jah, mitte “esimene eesti”, küll aga Eesti esimene ooper loodi Tallinnas enam kui 300 aasta eest, kõigest kaks aastat pärast esimese saksa ooperimaja avamist Hamburgis! Ühtaegu satub see teos olema ka üks kolmest esimesest säilinud ooperist kogu Põhja-Euroopa saksakeelses kultuuriruumis, ja neist ilmselt meisterlikem.
Jutt on Johann Valentin Mederi teosest “Kindlameelne Argenia” (“Die beständige Argenia”), mida tunneb ja hindab küll vana saksakeelse ooperi spetsialistide kitsas ring, mille olemasolu fakt puudub aga laiemas ajalooteadvuses; vähemalt eestikeelsed teatmeteosed on ta seni olematuks vaikinud.
Me hindame eesti professionaalse muusika ajalugu häbelikult umbes poolteise sajandi pikkuseks . Kummaline, aga samast vaate nurgast pole oluliselt pikem ka näiteks rootsi või taani oma, või lausa üllatav, isegi sak sa muusikalugu mitte. Mõtlen siin rahvuslikku vaatenurka. Enne Napoleoni sõdade lõppu liigendub Euroopa kultuurilugu lihtsalt teisiti – keelkondade või majandusgeo graafiliste piirkondade kaupa. Seetõttu ei kipu näiteks rootslased vaidlema, on see ikka rootsi muusika , mida saksa muusikud lõid veel XVIII sajandi lõpul ja muidugi ka palju varem nende kuningakojas.
Hansa-ajal, veelgi selgemalt aga XVII sa jandi lõpul kuulusid Eesti rannikulinnad teiste Läänemere sadamatega ühtsesse kultuuriruumi, milles koos ühtse keelega käi bi sid samad tsunftireeglid ja mille piires sageli tegevuspaika vahetavad muusikud levitasid sarnast repertuaari ja stiili. Johann Valentin Meder (1649 – 1719), kelle sünnist saab tänavu 350 aastat, oligi tüüpiline “hansa muusik ”.
Pärit Saksimaalt, saksa keelse barokkmuusika hällist, on ta läbi elu tegutsenud Läänemere-äärsetes kauba linnades. 1674. aastal on ta põgusalt viibi nud Lü beckis, selle piirkonna tähtsaimas muusika linnas, ja seepärast on teda julgetud pidada ka Dietrich Buxtehude õpilaseks. Ent Buxtehude on sel aastal loonud Mederile, 25aastasele imetletud bassilauljale, ühe pisikese , kuid väga aupakliku pühendusega kaanoni, millelaadseid õpilastele vaevalt kingi takse.
Oma esimese soliidsema ameti sai Meder Tallinnas, kus ta oli gümnaasiumi ja Oleviste kantoriks (1674 – 1683 ). Hiljem tegutses ta Riias (u. 1684 – 1686), oli Danzigi Maarja kiriku kapellmeister ( 1687 – 1698), lühikest aega Königsbergi toomkiriku kantor ja aastast 1700 surmani toomkantor Riias. Mederi ametikohad sidusid teda eelkõige kontsertlikus stiilis kirikumuusikaga, kuid ta on väga oluline figuur ka ooperiloos. Tema meisterlikkuses pole mingit põhjust kahelda, ent kuna ta ei kuulunud ajastu suurte eeskujude hulka (nagu Buxtehude), on ta loomingut võrd lemisi vähe säilinud. Nagu kõik kaas aegsed kirjutas ta kantaate ja muusikat pilliansamblitele. Väga sügava jälje on ta aga jätnud kahe suur anri luterliku passioon-oratooriumi ning saksakeelse ooperi kujunemisse.
Mederi 1700. aastal Riias loodud Matteuse passioon on Bachi suurteoste oluline eelkäija. Varaste saksa passioonide pseudo liturgilise melodeklamatsiooni asemele tõi Meder kogenud ooperiloojana esmakordselt värvikalt teksti kujutava retsitatiivi ning varsti pärast seda kodunes julge ooperistiil ka Hamburgi passioonides. Sellest näitest võiks otsida ka seletust Mederi fenomenile. Ta lõi ajastu kõige modernsemas stiilis, mille eest kultuuriliselt kapseldunud Saksamaa end üldiselt kaitses. Läbi lüüa võis selles laadis kas kõige avatumas suurlinnas, nagu Hamburg, või siis ääremaal.
Sama lugu on Saksamaal ooperiga: anroli pärit katoliiklikust Euroopast ja XVII sajandil lisaks veel eriliselt seotud jesuiitide haridus süsteemiga. Seepärast olid pärast Kolme kümne aastast sõda Saksamaa protestantlikes linnades seda laadi etendused tihti lausa seadusega keelatud. Vahemikus 1660 – 1675 tõendavad arhiividokumendid küll mitme saksakeelse ooperi ettekandeid õukondades, ent päriselt sündis saksakeelne ooper koos esimese ooperimajaga alles 1678. aastal Hamburgis. Ning 1680. aastal Tallinnas, kuigi ka siin kohtas Mederi teos algul piiskop Jakob Helwigi vastuseisu .
Meder on oopereid loonud ka hiljem Danzigis, ent säilinud on ainult “Kindlameelne Argenia”. Teos oli mõeldud kooliooperiks ning ilmselt esitati peamiselt Tallinna gümnaasiumi tudengitega. Ette kanne toimus 1680. aasta lõpul, me ei tea aga kahjuks, kas Suurgildi saalis, nagu teatrietendused tavaliselt, või gümnaasiumis. Muusikaliselt on ooperis üpris nõudlikke osi ning paljud repliigid partituuris lasevad arvata, et etenduses oli rohkelt ka toredat vaatemängu ja barokkteatrile iseloomulikku lavatehnikat.
Juba noorusest oli Meder tuttav itaalia muusikaga, eriti Cesti ja Carissimi loominguga. Ta laenas neilt mõndagi, nagu ka prant suse teatrimuusikast, ometi ei püüdnud ta päriselt jäljendada itaalia ooperi stiili. “Argeniat” on ta ise nimetanud laulumänguks (Singspiel) ning paljude salmilaulude ja suhteliselt lihtsa helikeelega sarnaneb see mõnevõrra tõesti hilisemate Singspielidega. Ent samalaadne oli algselt ka saksa “päris” ooper Hamburgis ning Mederi viie vaatusega “Argenia” ei vaja anriliselt mingeid hinnaalandusi.
“Argenia” lugu on omaaegne poliitiline allegooria . Väljamõeldud riigid Tracia ja Licia kujutavad täpselt Rootsi ja Taani kuningriigi situatsiooni, kus rahu ja poliitilise liidu nimel sõlmiti Karl XI ja Taani printsessi Ulrika Eleonora abielu. See sündis vaid aasta enne ooperi loomist ning seega olid mitte ainult sündmused, vaid ka paljud poliitilised figuurid selgelt äratuntavad. Ooper on säilinud tänu Mederi auahnele soovile viia see Rootsi kuningakotta ning küllap ka teha selle toel karjääri. Stockholmi Mederit siiski ei kutsutud ja ka ooperit pole seal ette kantud . Kahtlusi ei tekita ilmselt aga mitte teose väärtus, vaid pigem tselle liialt varjamata poliitilised seosed. Nii jäi kuningapaarile pühendatud partituur Stockholmi kuninglikku raamatukokku oma aega ootama.
Eesti muusikaloos on Mederi ooper suur tundmatu. Raamatus “Muusikaelust vanas Tallinnas” (Tallinn 1972) on Hillar Saha tekitanud väikese segaduse: ta teab küll ooperietendusest Tallinnas 1680. aastal, kuid oletab, et teoseks oli Mederi kaduma läinud “Nero”, mis õigupoolest pärineb alles Danzigist. Hiljem pole isegi eesti muusika biograafiline leksikon (1990) suutnud õigust jalule seada, ehkki “Argenia” partituur trükiti Saksamaal juba 1973. aastal ning saksa suurim muusikaentsüklopeedia MGG tunneb teost samuti. Tuues nüüd autori juubelit meeles pidades selle haruldase barokkooperi pooleldi lavastatud kujul avalikkuse ette, loodame esitleda Tallinnas sündinud ajaloolist meistriteost, millesarnast pole ühelgi selle piirkonna linnal, Turust Lübeckini välja.
Toomas Siitan