Muld (0)

Muld on maakoore ülemises osas asuv õhuke pude mineraalidest , orgaanilistest ainetest ja mikroorganismidest koosnev keskkond, kust taimed hangivad kasvuks vajalikke toitaineid.
Pedosfäär on Maa sfäär, mis hõlmab maakoore pindmist kihti, kus toimuvad mullatekkeprotsessid.
Mulla tähtsus
Muld on elukohaks paljudele organismidele.
Tänu mullaviljakusele saavad kasvada taimed, mis on omakorda toiduks nii loomadele kui inimesele.
Taimed saavad mulda kinnituda, sügav juurestik hoiab kõrgemakasvulisi taimi püsti.
Muld talitleb ökosüsteemis filtrina, puhastab vett ja ka õhku.
Muld on asendamatu loodusvara , põllumajanduses peamine tootmisvahend.
Füüsikaline murenemine e rabenemine toimub temperatuurist tingitud kivimiosakeste mineraalide) soojuspaisumise ja kokkutõmbumiste toimel. Päeval, kui t° on kõrgem, kivimite koostises olevad mineraalid soojenevad ja paisuvad , kuid öösel jahtuvad ja tõmbuvad kokku. Kivimid koosnevad erinevatest mineraalidest, mis oma ruumala erinevalt muudavad ja nii tekivad aja jooksul kivimisse imepisikesed praod. Aja jooksul need laienevad , kuni kivist mõni kild eraldub. Füüsikaline murenemine toimub eriti kiiresti seal, kus ööpäevased temperatuuri kõikumised on kõrged, näiteks kõrbes. Külmas kliimas, kus temperatuuri ööpäevane kõikumine ei ole kõrge ( tundra ), kiirendab murenemist vee külmumine. Kivimi pragudes oleva vee jäätumise tõttu selle ruumala suureneb ning lõhe aina laieneb. Mida väiksemateks tükikesteks kivim mureneb, seda väiksemaks muutub füüsikalise murenemise osakaal ja suureneb porsumise tähtsus.
Keemilise murenemise e. porsumise käigus muutub kivimi keemiline koostis. Keemiline murenemine toimub intensiivselt palavas ja niiskes kliimas, sest kõrgem temperatuur kiirendab keemilisi protsesse, sademeid on aga eelduseks lahuse tekkele. Hästi lahustuvateks mineraalideks on naatriumi, kaaliumi ja kaltsiumi soolad (NaCl – keedusool, CaSO4 – kips kui ka CaCO3), halvasti lahustuvad kvartsi (SiO2), raua ning alumiiniumi ühendid. Lahustunud soolade ärakandumist lahustumise tekkekohast nimetatakse leostumiseks, mille tüüpiliseks näiteks on ka Eestis levinud karstumine . Lahustuvus kiireneb , kui omavahel reageerivad vastandliku reaktsiooniga keemilised ühendid, näiteks aluselised lubjakivid ja dolomiidid ning happelised sademed.
Ühe keemilise murenemise alaliigina võib eristada ka bioloogilist murenemist, mis kaasneb elusorganismide – vetikate ja samblike asumisega kivimipinnale. Nende mõju on eelkõige biokeemiline (ainevahetuse jääkained ja juureeritised). Mida suuremad on taimed seda rohkem eritavad nad keskkonda aktiivseid aineid (orgaanilisi happed jt.) ja seda tugevam on ka nende juurte mehhaaniline mõju.
Mulla lõimis e mulla mehaaniline koostis näitab liiva ja saviosakeste protsentuaalset esinemist mullas. Lõimise alusel jaotatakse mullad :
liivmullad saviliivmullad liivsavimullad savimullad
Mulla lõimise abil iseloomustatakse mulla omadusi. Näiteks liivmullad on väikese veemahutavusega, hästi õhustatud ja soojenevad kiiresti. Savimullad on aga halvasti õhustatavad, soojenevad halvasti (külmad) ja raskesti haritavad. Põllumajanduse seisukohalt peetakse parimaks kergeid ja keskmiseid liivsavimuldi.
Muld tekib väga pika aja jooksul mitmete tegurite koostoimel. Füüsikalise murenemise käigus tekib poorne murendmaterjal, mis võimaldab kinni hoida vett ja õhku. Keemilise murenemise käigus vabanevad vajalikud toiteelemendid, mida saavad hakata kasutama oma elutegevuseks taimed ja mikroorganismid . Mullas peab lisaks mineraalainetele olema ka orgaanilist ainet, mis tekib ja koguneb orgaanilise aine (peamiselt taimede) lagunemisel.
korkorkorkor
Lähtekivim annab mullale mineraalse aluse ja määrab mulla füüsikalised ja keemilised omadused: mulla lõimise, õhu- ja niiskusesisalduse, soojenemiskiiruse ja toitaineterikkuse.
Kliima tingib (määrab) mullatüüpide erineva leviku Maakeral. Kliimaga on seotud taimede ja
mikroorganismide koostis ja elutegevus, millest sõltub orgaanilise aine hulk mullas. Kliima
avaldab mõju kivimite murenemisele. Kui sademete hulk on küllaldane toimub mullast
läbinõrguva veega kergesti lahustavate ainete välja viimine ning väikeste mullaosakeste
ärakanne. Kui aga auramine ületab sademete hulga ning kapillaarvööde ulatub mulla pinnale
toimub pideva auramise tingimustes lahustuvate soolade pindmistesse kihtidesse ning
muldade sooldumine.
Reljeef on oluline muldade leviku atsonaalsuse kujunemisel mäestike piirkonnas. Kõrguse
kasvades muutub nii temperatuuri käik, sademete hulk ja lüheneb taimekasvu periood, mis
tingib ka muldade kõrgusvööndilisuse. Oluline on veel pinnavormide ekspositsioon . Näiteks
toimub lõunapoolsetel nõlvadel kiiremine lume sulamine , maapinna kuivamine ning algab
varem vegetatsiooniperiood . Tähtsad on ka pinnavormide suhtelised kõrgused ja
nõlvakalded, mis etendavad olulist osa mullaosakeste ümberpaigutamises pinnalt voolava
veega. Liigestatud reljeefil tuleb selgelt esile mulla lõimisest, veerežiimist, nõlvakaldest ja ka
nõlva iseloomust (profiilist) muldade rida mida nimetatakse kateenaks
Biota. Taimed, mikroorganismid etendavad olulist osa aineringes mullas (joonis). Taimed on
eelkõige orgaanilise aine akumuleerijaks mulla ülemistes kihtides, mis lagundatakse
mikroorganismide poolt. Elusorganismid eritavad mulda ka mitmeid orgaanilisi happeid , mis
on võimelised lahustama mineraalainet. Loomadest võtavad mullatekkeprotsessist aktiivselt
selgrootud ( ussid , putukad jm.), kes uuristavad mulda käike, parandades vee- ja õhurežiimi,
ning peenendavad mulla orgaanilist ainet. Erinevad taime- ja loomakooslused mõjutavad
erinevalt muldi. Tinglikult kuulub siia ka inimtegevusega kaasnevad muutused, mis on
suuresti häirinud muldade looduslikku kulgu ning muutnud muldade omadusi.
Mulla vanus. Muld on pika aja jooksul ja pidevalt arenev loodusvara. 10 mm mulla
kujunemiseks võib kuluda kuni 400 aastat, ekstreemsetes tingimustes 1 mm jaoks aga tervelt
1000 aastat. Noored mullad on tihedasti seotud mulla lähtekivimiga. Ajaga lisanduvad
muldadele iseloomujooni, mis on seotud orgaanilise aine akumulatsiooniga ja organismide
elutegevusega. Kujunevad välja mullatüübile iseloomulikud tunnused, mis väljenduvad
eelkõige selgelt eristuvate mulla horisontide ilmumisega mullaprofiili.