Mitte-eestlased Eesti kultuuris ja ühiskonnas (0)

TARTU ÜLIKOOLI NARVA KOLLEDŽ
PEDAGOOGIKA JA PSÜHHOLOOGIA LEKTORAAT
DARJA SMOLJAK
KELA1
EESTI KULTUURILUGU
P2NC.00.264
Essee
“Mitte-eestlased Eesti kultuuris ja ühiskonnas”
Lektor : Ivo Posti
NARVA 2017
See nimi – Igor Severjanin , on lapsepõlvest minule tuttav. Tema nägu, karmide sügavate kortsudega, meenutab minule India liidrit . Puudu jäi ainult sulg mustade juuste vahel.
Igor Severjanin ( Igor Lotarev- kodanikunimi) sündis 1887 aastal Peterburis. Umbes kaheksa aastaselt hakkas Severjanin luuletama. Unustamatu mulje jättis temale Põhja- Venemaa Suda jõgi ja Andola. Nende kohtade mälestuseks valis luuletaja endale pseudonüümi Igor Severjanin.
Side Eestimaa ja Lotarevide perekonna vahel pärineb eelmise sajandi seitsmekümnendatest. Tulevase luuletaja isa – Vassili Lotarev , tema vend Mihhail ja õde Elisaveta õppisid Revali ( Tallinna) internaatkoolis. Luuletaja ema, Natalja Lotareva veetis koos Igoriga suved Eesti suurepärasel kuurordil Gungerburg.
Esimest korda külastas luuletaja Toila mereranda, mis asus Estlandi provintsis kirdeosas 1912. aastal. 1921 aasta novembris suri Toilas luuletaja ema. Sealsamas Toilas kohtus Severjanin oma tulevase abikaasaga. Tollel õhtul, puusepa tütar Felissa Kruut esines Eesti luuletaja Fridebert Tuglase luuletusega „ Meri“:
Ju lapsena ihkasin merd ääretult mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuguvat viirese varju
ja valu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje …
Nõiutud noore lugeja talendiga, osalev tolles õhtus Severjanin läks teda õnnitlema, aga mõne aja pärast kohtasid Toila elanikud oma kaasmaalast Felissi Oru pargis tuntud luuletaja saatel. 21 detsembril 1921 aastal, Igor Lotarev ja Felissa Kruut abiellusid Tartu kirikus.
Suvehooajal muutus Toila lausa Eesti kultuuri pealinnaks. Siin elas sageli ka tuntud kirjanik Fridebert Tuglas , kes jättis sinna mälestusi Severjaniniga kohtumisest. Oru pargis käis kuulus kirjanik kohtumas Eesti suurepärase luuletajaga Marie Underi ja tema mhega – näitekirjanik Artur Adsoniga. Severjaninite kodus käis külas kirjanik Henrik Visnapuu, kelle luuletuste kogumik ilmus aastal 1922 Moskvas, Igor Severjanini tõlkes. Samuti Igor Severjanini külalisteks olid sellised kirjanikud nagu August Alle, Valmar Adams , B.V. Pravdin.
Igor Severjanin rääkis, et just nendes paikades tekkis temal mõte poeemi „ Solnetšnõi dikarj“ loomiseks. Selle poeemi, mis siin sündis lõpetas ta hiljem vaikse ja looduserikka Uljaste järve ääres, kus elas 1924 aastal.
Ta kirjutas paradiisist ilusate autodega, lossidega ja suvilatega, armastuse stseenidega rannas, glamuurse muusikaga, parfüümi ja sigari lõhnaga, veiniga, puuviljade ja austritega.
Sellised luuled ei mahtunud ametlikku kirjanduse raamidesse. Kuid aga lugeja sai seda, mida tahtis. Severjanini luuletused on muusikalised ja lüürilised.
Tallinna külastades käis Severjanin noo Pjukhtitski kloostris kui ka Simeonovskaya kirikus ( see oli purustatud aastal 1950), kus oli palju mälestusmärke, mis rääkisid meremeeste saavutustest. Luuletaja oli kiindunud Vene laevastiku ajaloost. Surnud vene meremeeste „ Merineitsi “ mälestusmärgi juures, mis asub mere ääres, midagi sundis teda pöörduma tagasi teema juurde, mis arvatavasti tekitas temale muret.
Inimeste keskel oli Igor Severjanin täiesti teistsugune. Tartu ja Tallinna kohvikutes , uhketes restoranides, eriti „ patronite“ keskel, kes püüdsid kuulsat poeeti kostitada, Severjanin selgelt mängis „ geeniuse“ rolli, hoidis ennast ülirõõmsana, pidas enda vastu austust enesemõistetavaks.
Õigem oleks öelda, et kogu Igor Severjanini poeetiline maailm oli algselt kahekordne. Poeet nagu kaaluks kaalu peal head ja halba: „ Ja kurjuses- hea, ja headuses- kurjus“. Poeet ri kiitnud kriitikutele, ta kirjutas neile tapvaid epigramme.
Igor Vassiljevitš, elanud paljud aastad Eestis, ei teadnud eesti keelt ja tõlkis Vabariigi luuletajaid oma naise Felissa Kruuti sõnadega. Tema, esimene Eesti poeesia tõlkija vene keelde, avaldas omal kulul mitmeid selliste luuletajate luulekogumikke kui Henrik Visnapuu, Marie Under, Aleksis Rannit. Aastal 1929 avaldati antoloogia „ Eesti luuletajad“ – valik tema tõlkest.
Eesti liitumine Nõukogude Liiduga äratas luuletaja südames lootust ja võimalusi avaldada Moskvas luulekogumikku väljavalitud luuletustega, tekkis unistus kirjandusreisist läbi Venemaa linnade. Kuid haigus segas Igor Severjaninil mitte ainult plaanide elluviimises, kuid ka evakueerimises Eestist kui algas sõda.
Eestis elamine oli kirjaniku jaoks raske. Kuid mitte sellepärast, et ta ei saanud tööd. Lihtsalt aeg vähe võimaldas luuletamast. Valitsus aitas Severjaninil määrata toetust. Kuid ta ei kirjutanud Eestist ega Venemaast, kirjutas inimesest, tema tunnetest. „ Inimesed elavad ilma luuleta ja ei tunne nende vastu vajadust. Inimene muutub orjaks, sest keegi ei vaja kunstnikku“ – kirjutas Severjanin.
Igor Severjanin suri 1941. aasta detsembris, ta on maetud Tallinnas Aleksander Nevski kalmistul . Tagasihoidlikul hauakivil on luuletaja nimi ja tema luuletus „ Klassikalised roosid “.
Igor Severjanin on Eesti esimene tuntud tõlkija vene keelde. Tema sulepliiatsile kuulub esimene vene keelne Eesti luule antoloogia.
Ligi viisteist aastat elanud Toilas Vene poeedi mälestus jäädvustati 2015. aastal viie tänavapingiga, millest igaüks kannab ühte salmi tema luuletusest „ Toila“.
Siit Petrogradi on kakssada
Ja jaama seitse versta maad,
siin on nii kerge luuletada,
siin kuusemetsad kohavad!
Siin pleegib eha põhjamaine,
kui pärlitoone merre kaob,
Ja helistades lauge laine
siin kõrge kalda juurde vaob.
Kui võlujooma peekril huuled,
kui merineitsi nõidust joon,-
mind ära teinud Toila tuuled,
siin laulavad mets, merevood.
Teil’tere, spott ja lõhekala,
teokarbid kirjud rannal maas
ja hääled, eemalt kostvad ala,
ja sina, minu kallis laas !
Mul ammu meeles Toila väike,
näen unes tihti Eestimaad !
Oo süda! Meri! Mai! Ja päike!
Ja Toila kuused kohavad!