Mis on rahvakunst, kultuur, rahvakultuur, rahvuskultuur, mida nad hõlmavad ja kas tänapäeval tehakse rahvakunsti? (0)

Mis on rahvakunst , kultuur, rahvakultuur , rahvuskultuur, mida nad hõlmavad ja kas tänapäeval tehakse rahvakunsti ?
Essee
Lugenud erinevaid selgitusi ja termineid arvan, et õige oleks esmalt lahti kirjutada mõiste kultuur. Samas on kultuur üsna laia tähendusega, mida on püütud väga einevalt defineerida. 1919.aastal teati ainult 7 erinevat kultuurimõistet, 1920-1950 oli 157 erinevat määratlust, 1960-ndaks aastaks oli neid 400 ja tänapäeval arvatakse olevat ligi 1000 (Käär. 08.06.2011).
Kultuur hõlmab väga paljusid valdkondi nagu keel, traditsioonid, uskumused, moraal , väärtushoiakud, teadmised, kombed jne.
Inimene omandab kultuurilised väärtused ühiskonnas kasvades ja arenedes ja vastupidiselt ühiskonnast isoleeritud inimesel ei ole võimalik kultuuri omandada.
Ühiskonna kaudu edasi antavat kultuurilist informatsiooni nimetatakse aimekirjanduses terminiga „ meem “. Meeme mõiste võttis 1976 aastal kasutusele Briti etoloog ja teduskirjanik Clinton Richard Dawkins raamatus „ Isekas geen“, oletades, et meem on kultuuris samasugune põhielement nagu geen bioloogilses pärilikkuses.
Erinevate piirkondade ja ajastute rahvastel on kultuuril erinev sisu ning seetõttu räägitakse ka kultuuride erinevusest. Enamasti on erinevused määratletavad keele kaudu. Reeglina kultuurid tekivad, siis arenevad ja ka kaovad. Mõned kultuurid on kestnud vaid sajandi ja teised jällegi aastatuhandeid.
Varasematel aegadel on kultuure jagatud „madalamateks“ ja „kõrgemateks“. Tänapäeval aga püütakse hoiduda selliset „rassismile“ viitavatest värtushinnangutest ning lähtutakse võrdsuse printsiibist.
Veel eristatakse kõrgkultuuri, massikultuuri ja rahvakultuuri . Kõrgkultuur on enamasti ikkagi elukutseliste looming, mis eeldab neilt ka erilisi teadmisi ja rohkem pingutust. Kõrgkultuur on rohkem väärtustatud ja saab majanduslikku tuge. Massikultuur on jällegi laiatarbekaup mida luuakse kommertslikel alustel ja mida tehes püütakse vastu tulla enamuse maitsele ja ootustele. Rahvakultuur tähendab aga erinevate ühiskonnakihtide koos osalemist loomingus, kas siis eneseteostuse või meelelahutuse eesmärgil, kus ei ole kasu saamine pioriteediks. Rahvakultuur saab ka ainest pärimuskultuurist.
Rakvakultuur on ainult ühele rahvale omane tradidsiooniline kultuur. Kitsamas tähenduses koosneb see vaid ühele rahvale omastest erilistest kultuurielementidest. Laiemas tähenduses aga võidakse rahvakultuuri all mõista kogu rahva kultuuri, mis koosneb teiste kultuuride mõjutustest ja –laenudest, mis koos iseloomuliku kultuuriga moodustabki ainulise kogumi. Minu arvamusel võib sarnaselt defineerida ka rahvuskultuuri, mis on seotud ühe kindla keele ja ajaloolise paiknemisega.
Eestis on järjepideva rahvakultuurialase tegevuse korraldamine Kultuuriministeeriumi ülesanne. Lisaks õigusaktide väljatöötamisele ja raha jagamisle tegeleb ministeerium vaimse kultuuripärandi teemaga ja erinevate kultuuriruumide toetamisega Rahvakultuuri keskuse kaudu, nagu nt kultuuripärandi säilitamine ja püsima jäämine Kihnus , Vanal Võrumaal, Mulgimaal, Setumaal , Peipsi ääres, saartel ja Virumaal. .
Meil väga heaks näiteks on pidevas arengus laulu- ja tantsupeo traditsioon, mis sai alguse esimese üldlaulupeoga Tartus 1869. aastal. Laulu- ja tantsupidusid korraldab Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA, mille asutasid Kultuuriministeerium ning Haridus - ja Teadusministeerium.
Rahvakunst on osa rahvakultuurist, mis kunstiloominguna avaldub tarbeesemete ja tööriistade vormis, kus materjalina on kasutuses villa, puitu, savi, kivi jne.
Helmi Üprus on kirjutanud:
Tugeva säilitamise tendentsi kõrval ei ole rahvakunst oma arengu pikkade sajandite kestel seisnud mingis isoleerituses....Rahvakunstil on olnud pidevalt vahendajaid ning kokkupuuteid teiste sotsiaalsete kihtide, naaberkultuuride, kunstistiilide üldise arengukäiguga (Üprus 1969).
Näiteks Eesti triibuseelikud on mõjutatud ampiirist. Põhja-Eesti lilltikandid on saanud mõjutusi baroki, rokokoo ja klassitsismi eri etappidest. Seal nähakse isegi katoliikliku Hispaania tikandikunsti sugemeid. Arvatakse ka, et Muhu pruuditanu kuju võis tulla piiskopi mitrast (Pütsep. 1991:11-12).
Tänapäevane rahvakunst kannab nime poploor , mille alla kuuluvad mõisatatused, lauluparoodiad, anekdoodid , killud, grafiti jne. Erinevalt vanemast rahvakunstist on poploor kirjalik.
Sigrid Saarlep on kirjutanud:
Nii nagu mujal maailmas, on  ka meil Eestis kaasajal olemas omad kunstnikud “rahva seast”, kes jätkavad ja taasloovad “ elavat ” traditsiooni, olgugi harjumuspärasest veidi teisenenud kujul.
Nende inimeste loodud kunsti on nimetatud naivismiks, autsaiderite kunstiks, kodukäsitööks, harrastuskunstiks, külahullude kunstiks, tagaaia kunstiks jms.
Eesti Rahva Muuseumi teadur Heiki Pärdi on kirjutanud, et üha vähem leidub kaasajal uurijaid, kes kasutavad  rahvakultuuri mõistet, kui vaatlusaluseks objektiks on  rahva tegelik kultuur.  Tema arust on rahvakultuur teadlaste ja ideoloogide ühislooming konstruktsioonina, mitte rekonstruktsioonina sellest, “mis tegelikult oli”. Pärdi räägib ka linna ja maakultuuri tasandumisest, ning sellest, et kaasajal on rahvakultuur koondunud pigem linnadesse, samuti viitab ta eesti keelse terminoloogia puudumisele ja ebaselgele kasutamisele nn rahvakultuuri uurimisalas (Pärdi: 263-265). Selles suhtes nõustun täielikult Heiki Pärdiga. Samuti on osa tänapäeval rahvakultuuri nime all peetavast (laadad, festivalid ja muud nn. rahva üritused) sageli kommertsimaiguline rahvakultuuri  imitatsioon. Rahvakultuuri ei saa esile kutsuda ega simuleerida, see on eelkõige elamise viis (võrdl. soomlaste Enda Loodud Maailm või meie “Vaba stiil” ).  Mida suuremaks ja institutsionaalsemaks rahvakultuuriga tegelev kollektiiv muutub, seda vähem autentne ja rahvale omane on tema loodud kunst . Viimased probleemid tulevad kaasajal päevakorda ka  autsaiderite kunsti ehk ääreala kunsti puhul (autoriõigused, kunstiturg, nn. libarahvakunst).
Mina olen nõus Sigrid Saarlepa poolt kirjapanduga ja arvan omalt poolt, et traditsiooniline rahvakunst on suuremas osas ajalooline pärand.
3