Mis on kunst – institustionaalse esteetika kimbatus (0)

Mis on kunst – institustionaalse esteetika kimbatus
Margit Sutrop
Akadeemia; 8 1998
http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:101637
- Millistest alaosadest (peatükkidest) artikkel koosneb? Kuidas on artikkel üles ehitatud?
Artikkel koosneb sissejuhatavast tekstist, erinevaid materjale ja meetodeid tuvustavast osast, uurimustööde tulemustest ja arutelust , mis annab sisulise vastuse artikli sissejuhatuse lõpus esitatud küsimustele. Artikli lõpetab lühike kokkuvõte, mis võtab kokku kõik artikli osad. Teadusartikli lõpus on välja toodud kasutatud kirjandus.
Artikkel on ülesehitatud viiele osale.
Sissejuhatavas tekstis on esitatud artikli taust ja teema tähtsus. Sissejuhatuses on küsimused, millele püüavad vastata järgnevad lõigud. Järgnevad lõigud tutvustavad erinevaid tehtud uurimusi ja metoodikaid, mis on püüdnud varasemalt leida vastust samale küsimusele.
Viimases osas võtab autor kokku kõikide uurimuste summa ja sekkub artiklisse isiklikumalt, avaldades oma seisukoha, millise uurimuse tulemusega ta ise kõige enam nõustub.
- Mis on iga osa ülesanded ja iseloomulikud tunnused
Sissejuhatuse ülesanne on informeerida lugejat , milisesse teadusvaldkonda artikkel kuulub. Oluline on välja tuua, mis on tehtud teaduses puudu ja miks on just see artikkel väärt lugemist.
Sissejuhatuses on oluline püstitada küsimus/-ed, millele järgnevad lõigud vastusi hakkavad otsima.
Kahes esimeses osas peab artikkel püsima võimalikult üldisel tasemel ja alles kolmandas osas minnakse teemaga konkreetsemaks. Varasemates lõikudes pööratakse tähelepanu probleemile üldiselt. Viimases osas mainitakse ära ka konkreetsed katsed ja metoodikad, mida on uurimuse jaoks kasutatud.
- Analüüsi arutluskäiku: mille abil jõuab autor esitletud järeldusteni?
Artiklit alustatakse ajaloolise taustaga, milles tuleneb, et kunsti mõistet on lahatud juba 20.nda sajandi keskpaigast, ent senimaani tekitab küsimus „mis on kunst“ furoori ja teravaid vaidlusi.
Artikkel püüab leida definitsiooni, mis annaks adekvaatselt edasi kunsti ilu ja olemust ja püüaks vastata igipõlisele küsimusele „mis on kunst?“ ja kuidas kunsti ikkagi defineerida.
Järgnevates lõikudes tuuakse välja uurimus- ja teadustöid, mis on varasemalt tegelenud sama temaatikaga.
Tuuakse välja Wittengsteini uurimus, mis väidab, et kunsti kui niisugust ei saa üldse defineerida. Samuti vaadeldakse Williami Kennicki uurimustöid, kes oma 1958. aastal ilmunud artiklis „Kas tarditsiooniline esteetika põhineb eksitusel“ väidab, et pole vaja tunda ei definitsiooni ega teooriat, piisab vaid teadmisest, et ühte gruppi kuuluvaid, ühe sarnase nimetajaga asju, kutsutakse kunstiteoseks.
Morris Weitz toob välja oma artiklis "Teooria osast esteetikas" (1956) samuti asjaolu, et sõna "kunst" kasutusala ei saa lõplikult kindlaks määrata, sest kogu aeg tekib uusi kunstivorme ja liikumisi, mis seavad professionaalsed kunstikriitikud küsimuse ette, kas kunsti mõistet tuleks jällegi laiendada.
Wittgensteini filosoofia mõjul loobuti pikaks ajaks üldse püüdest kunsti defineerida. Küsimus "Mis on kunst?" julgeti uuesti püstitada alles 1960. aastate keskpaigas, kui mitmed filosoofid ( Danto 1964; Mandelbaum 1965) olid näidanud, et see, mis lubab meil rääkida teatud asjadest kui kunstiteostest , ei pea olema avastatav kunstiteoste vaatlemise teel. Nii võib Mandelbaumi meelest olla selleks ühisosaks ka mõni varjatud tunnus, nagu näiteks kavatsus, millega kõik kunstiteosed on loodud. Sellest ajendatult arendas seda sama mõtet edasi George Dickie, kes jõudis järelduseni, et kunstil on institutsionaalne loomus. Selle väitega läks ta tülli mitmete teisitimõtlejate ja kriitikutega. Dickie puhul on huvitav veel see, et läbi artikli võib näha, kuidas Dickie arvamus ja definitsioon kunstist ajajooksul muutub. Nii väidab Dickie kord kõigile kunstiteostel on ühine varjatud tunnus - nad võlgnevad oma staatuse teatud sotsiaalsele raamistikule või institutsioonile . Ent mõni aeg hiljem võtab ta oma sõnad tagasi ja selle asemel rõhutab ta, et kunst on teatud sotsiaalne praktika, mis koosneb mitmesugustest konventsioonidest ja reeglitest, mis määratlevad eelkõige kunstniku ja publiku rolli.
Ühe kunstidefinitsiooni asemel pakub Dickie nüüd välja terve rea omavahel põimuvaid definitsioone, mis peavad kirjeldama kunstipraktikat kui süsteemi: kunstnik on isik, kes osaleb arusaamisega kunstiteose tegemises; kunstiteos on teatud tüüpi artefakt , mis on loodud selleks, et esitada seda kunstimaailma publikule; publik on isikute kogu, mille liikmed on mingil määral ette valmistatud selleks, et mõista objekti, mis neile on esitatud; kunstimaailm on kõigi kunstimaailma süsteemide koguhulk. Ainus, mille juurde Dickie on veel kindlaks jäänud, on väide, et kunstiteoseks olemine on teatud staatus.
Dickie seisukohtade pidev muutmine ja uute teooriate esitlemine , mis kohati lähevad ka vastuollu tema eelnevate seisukohtadega, tekitab lugejas umbusaldust teoreetiku pihta.
Ka ilmneb viimases lõigus autori seisukoht, mis pigem ei ühti Dickie omadega. Olgu öeldud, et kunstipraktika kui süsteemi punktid, mis Dickie välja tõi, on siiski autorile vastuvõetavad ja mõjuvad.
Kokkuvõtteks teeb Margit Sutrop kõiki eelnevalt väljatoodud uurimusi arvesse võttes järelduse, et kuigi kunsti intitutsionaalne definitsioon eeldab, et öeldakse mis on kunst, satub intstitutsionaalne kunstiteooria ka ise pidevalt selle koha pealt kimbatusse.
Analüüsi tulemusena võib öelda, et kõiki need katsetusi kunstidefinitsiooniks võiks vaadelda pigem kui lihtsalt katseid öelda, mis on kunst kõikides eri kunstipraktikates. Kui unustada pidev vajadus defineerida kunsti igal pool ja igal ajal võiksid need kõik teooriad olla hoopis apiks erinevate kunstipraktikate identifitseerimisel.
- Iseloomusta artikli keelekasutust ja stiili. Mis eristab seda teistlaadi tekstidest (näiteks ajaleheartiklitest)?
Teadusteksti iseloomustavad äärmiselt täpsed definitsioonid . Artikli tekst on üheselt mõistetav ja annab edasi selge info.
Sõnavara annab infot (sh fakte) edasi ilma kõneleja suhtumist liigselt rõhutamata, neutraalselt ja objektiivselt. Info edastaja isikule pööratakse väga vähe tähelepanu, sest oluline on sõnumi sisu, mitte selle edasiandja isik.
Esineb iseloomulik oskussõnavara, lauseehitus ja teksti liigendus . Kõnekujundeid kasutatakse väga piiratult ning neid iseloomustab rangus ja emotsionaalne vaoshoitus..
Iseloomulik on lugejat austav, liigseid lihtsustusi vältiv kirjastiil .
Kasutatav keel on võrreldes tavakeelega keerulisem - laused on pikemad ja keerukama ülesehitusega. Kasutatakse erialasõnavara ja võõrsõnu. Esitatud väited on loogilised, põhjendatud ja andmetega tõendatud. Vastupidised seisukohad lükatakse ümber tasakaalukalt ja hinnanguvabalt.
Autor püüab oma seisukohti väljendada neutraalselt, ilma liialt subjektiivse „käekirjata“ - kirjutatakse kolmandas isikus. Autor mõistab, et esitab vaid üht „tõe“ versiooni ning tunnistab alternatiivide võimalikkust. Iga esitatud väite kohta on selge, kes nii arvab või väidab.
Erinevalt ajalehe ariklist keskendub teadusartikkel selgelt ühele küsimusele ja otsib läbi artikli sellele vastust.
Tekstist selgub, kas on tegu üldtunnustatud tõsiasjaga; mõne üksiku teadlase seisukohaga või autori enda seisukohaga. Viimasel juhul on teada, kas see seisukoht on kujunenud käesoleva töö tulemusena või oli (eelnevalt) olemas muudel põhjustel. Selles osas erineb teadusartikkel oluliselt ajalehe artiklitest ja populaarkirjandusest, mis suuremalt jaolt koosnebki üldtunnustatud tõdede loendist.
- Mis jäi artiklit lugedes arusaamatuks?
Teadusartiklit oli äärmiselt raske lugeda ja pidin kõiki lõikusid mitu korda läbi lugema, et mõista kirjutatut.
Arusaamatuks ei jäänud otseselt midagi, kuid kui öeldakse, et teadusartikleid loetakse üldjuhul kiirustades ja sageli otsitakse sealt just parasjagu huvitavat fakti pigem kui et üritatakse tajuda artiklit tervikuna , siis selle artikli puhul ma sellega nõustuda ei saa. Tekst moodustas terviku ikkagi kõikide osade kogusummana.
- Võta artikli põhisõnum ühe lausega kokku.
Kunsti ei saagi üheselt defineerida.
Aili -Maarja Mäeniit