Remarque - Taeval ei ole soosikuid (7)

„ Taeval ei ole soosikuid “
Erich Maria Remarque
Huvitavad mõtted
Elu määrasid tunded – ning nende vastu oli õigus võimetu.
„ Kellelgi meist pole pääsu,“ sõnas Clerfayt lõpuks läbematult. „Samuti ei tea meist keegi, kuis ja kunas surm teda kord võtab. Sest ühelgi inimesel pole voli aja üle. Ja mis on õieti pikk elu? See on pikk minevik . Tulevik küünib üksnes järgmise hingetõmbeni. Või järgmise võidusõiduni. Selle üle valitseb teadmatus.“ Clerfayt tõstis klaasi.
„Ma elan varjusurmas! Selles kehtivad teised seadused kui maises elus!“
„Sooh? Ja millised siis, kui tohib küsida?“
„Ei midagi muud, kui võtta elult , mis võtta annab. Kuidas seda teha, on igaühe oma asi.“
„Kõik, mida sa täiuslikult ei valda, on ohtlik.“
„Ja kui valdad?“ küsis Lillian .
„Siis on veel ohtlikum,“ vastas Clerfayt. „Sest siis muutud hoolimatuks.“
Et ihaldusväärseim siin elus on endale ise lõpp valida, ja nimelt seepärst, et siis ei saa surm sind maha lüüa nagu rotti, või haarata sul kõrist, enne kui sa valmis oled.
„Just nagu härjavõitluseareeni ülemine rõdu,“ sõnas Clerfayt.
„Jah,“ vastas Lillian. „Aga kes oleme meie? Härjad või matadoorid?“
„Ikka ja alati härjad. Ehkki ise arvame, et oleme matadoorid.“
„Nii see juba kord on,“ ohkas Clerfayt ja võttis paigalt. „Inimene on inimene ja peab ennast hävitama.“
„Aga teie hingake seniks värsekt õhku, imetlege mägesid ja tänage jumalat, et veel elus olete, ning mõtelge sellele, et teist paremadki on pidanud surema.“
„Tundub, et ma olen sattunud inimeste hulka, kes arvavad , et nad elavad igavesti. Vähemalt peavad nad ennast nõnda ülal. Kaitsevad meeleheitlikult oma vara ja unustavad seejuures kogu elu.“
„Unustamises ei tunne inimene piire .“
„Äraminek pole alati lahendus - sest iseenesest ei saa kunagi vabaneda .“
„See on alati kõige lihtsam, kui sa tead, et omandusvaist sind ainult piirab – ja et midagi pole püsivat, ka sa ise mitte - “
Elu oli midagi suurt, ja ka surm oli midagi suurt – sellega ei mägita. Julge olla tähendas muud kui mitte hirmu tunda; esimene oli ohu teadvustamine , teine aga ohuteadvuse puudumine.
„Iga võit tähendab sammukest lõpu poole. Seda, et sul on üks võimalus jälle vähem,“ lausus Clerfayt.
Kuhu need teed küll viisid? Kas tundmatute, seni kogematute uudsete leidudeni või üksnes võluvate, väsitavate kordusteni, mis lõppesid kassahastusega, kui mõistsid, et olid raisanud nende peale väärtuslikema, mis sul oli: aja? Kuid aega ju peab rasikama, mõtles Lillian, arutult, kõigele vaatamata, või muidu oled muinasjututegelane, kes tahtis müüa oma kullatükki nii kallilt, et ei suutnudki ära otsustada, kui kallilt, ja selle otsa suri.
Kui üksik oli tegelikult inimene, kui ta kesk elu rõõmsat juubeldamist sellesama eest heitles, ja kuidas kõik ümbritsev painajalikuks viirastuseks muutus, kui sul tuli võidelda viimase hingetõmbe pärast.
„Kas te ei karda , et võite millestki ilma jääda?“ küsis Peystre.
Lillian vaatas talle otsa ja vaikis hetke. „Millest siis?“ küsis ta viimaks.
„Näiteks mõnest seiklusest. Või üllatusest. Millestki uudsest. Millestki, mida te veel ei tunne.“
„Mul oli see kartus siis, kui ma siia tulin. Ma pelgasin, et jään ilma New Yorgist , Yokohamast, Tahitist, Apollost, Dionysosest, Don Juanist ja Buddhast – kuid nüüd olen ma sellest hirmust vabanenud.“
„Millal te sellest siis üle saite?“
„Paari päeva eest.“
„Ja mis selle põhjuseks oli?“
„Ma lihtsalt õppisin, et ilma võib jääda ainult iseendast.“
Alati on olemas veel midagi halvemat kui sul endal.
„Ei, mitte täna ega homme , kui me täna või homme minna võime.“
„ Unistus nõuab alati mänguruumi, tahad sa öelda? Et kui kõik on viimseni paigas, pole fantaasiale enam kohta?“
„Tee iseenda juurde käib alati oma unistuste kaudu – mitte kunagi aga teiste.“
„On kaks võimalust: kas sa leiad ennast või kaotad lõplikult.“
Õhupalliga võis küll lennata, kuni ta kandis - ent maju tema külge riputada ei saanud. Ja kui ta alla kukkus, jäi järele vaid narts kortsus riiet, mille enam õhupall.
Üksikasjad on samatähtsad, kui tervik; aga tervik on mõjusam.
Kes millelegi ei looda, ei saa ka kunagi pettuda.
Naer läbi pisarate
Põhjendused probleemi kohta
Alustuseks ma tahan öelda oma seisukoha, minu arvates pisarad võivad, aga ei pruugi olla alati otseses tähenduses, et mõista inimest ja tema naeratuse ning naeru taga peituvat valu. Vahel või lihtsalt selleks olla ka kurbus ja paha meel, kuid need annavad sama välja nagu pisarad. Need võivad olla lihtsalt tagasi hoitud emotsioonid , kuna väga palju on selliseid inimesi, kes ei taha teistele näidata välja, mida nad tegelikult tunnevad .
Raamat algab sündmusega, kus Clerfayt tuleb Hollmannile sanatooriumisse külla. Hollmann oli juba arvanud, et teda enam ei mäletatagi ja see oli mehe jaoks väga rõõmustav, kui endine võidusõidu partner teda ootamatu külaskäiguga üllatas. Muidugi oli mehe näol säramas naeratus ja see andis ka jõudu edasipidiseks maadlemiseks haigusega ning nn. vangi eluga sanatooriumis . Haigus küll tõi tihti peale masendust, eriti seal sanatooriumis, kus kõik käis kella pealt ning paljud tundsid ennast seal ahistatutena, kuid see tunne, et keegi ikkagi hoolib sinust ja on toeks, andis jõudu mehele ka läbi raskuste ikkagi naeratada ja edasi püüelda ning mitte alla anda.
Hollmann saab üle pika aja taas rooli. Saab teha mõned ringid võimsa Giuseppega, autoga, millega oli tulnud Clerfayt. Ta oli võidusõitu ja niisama autoga sõitmist kohutavalt igatsenud. See oli tema elu ja terve see aeg, mis ta pidi sanatooriumis veetma ilma kõige selleta, oli tema jaoks piinav. Päev, mil ta lõpuks uuesti sai istuda sellel armastatud auto esiistmel ja puudutada oma kätega seda suunamuutjat ning jalgadega anda nii palju gaasi ja pidurit, kui süda ihkas , oli tema jaoks tõeline õnnistus. Samas see kõik tõi talle meelde mineviku, kus ta sai seda teha igapäev, kuni haigus tema karjääri ära rikkus. See oli kurb ja raske hetk. Kuid seal sanatooriumis elasid nad hetkes . Päev korraga. Seega tundis ka tema rõõmu sellest praegusest hetkest ja nautis seda täiel rinnal, kuigi südames voolasid mitmed pisarad.
Hollmann naeratas, kui teised, Lillian ja Clerfayt, ära sõitsid. Ära sanatooriumist, tagasi normaalsesse ellu. Praegu oli mehel sisemiselt piinav ja valusalt raske, et tema ei saanud minna, aga ta oli samas õnnelik, et kahel, tema jaoks kallil inimesel, oli ees ootamas uus ja parem elu. Ta sai Lilliani näol lootust ja usku sellesse, et siit sanatooriumist on tõesti võimalik minema saada ja ehk kord tuleb ka tema aeg, kui ta tagasi reaalsusse saab naasta.
Lillian oli suremas. Ta ise teadis seda ning tegi kõik, et elada täpselt nii nagu ise tahtis. Muidugi oli ta kurb, et tema on just see, kes jääb nii paljust ilma, kellel jääb nii ilusat kui ka halba ilmas nägemata, kes peab nii noorelt ja vara lahkuma nii imelisest maailmast. Tal oli raske leppida, et ta on haige. Kuid ühe päevani, mil ta sai jälile saladusele. Ta nimelt mõistis, et tegelikult ei ole millestki peale iseenda võimalik ilma jääda. Kuigi ta ei saanud lahti oma haigusest ja tema elu oli kohe varsti lõppemas, tundis ta ikkagi rõõmu ja naeratas, kuna ta hingas veel. Et ta oli veel olemas.
Pärast Cleyfayt'i surma oli Lillianil väga raske. Ta oli kaotanud justkui tüki endast. See oli nii kummaline, et ühel hetkel oli kõik korras, nad naersid koos ja rääkisid juttu , ja järgmiselt enam ei olnud ning ei saa ka enam kunagi olema. Naisel oli keeruline elada edasi tavapärast elu. Juhuse tahtel sattus ta uuesti kokku Volkoviga sanatooriumist. Mehega, kes oli tal enne Clerfayt'i olnud südames. Kuigi naisel oli siis veel raske, oli ta õnnelik, et sattus kokku Boris Volkoviga. Naine uskus, et tema oligi just õige inimene aitama üle saada Clerfayt'i surmast ja elada veel edasi nii kaua, kuni tal seda võimalust on antud.
Raskused ja rõõmuhetked käivad tahest tahtmata koos. Läbi terve elu, läbi meie kõigi elude . Meil tuleb tihti naeratada, kui meil tegelikult on valus ja poetada mõni pisar , kuigi me tegelikult tahaksime olla tugevad ning seda mitte teha. Elu juba kord on selline ja sellega tuleb leppida ning peab õppima toime tulema .