MINA SUHTLEJANA (0)

LÄÄNE VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
ST14
Nelli Mahmutov
MINA SUHTLEJANA
Essee
Õppejõud: Kaja Altermann, MA
Mõdriku
2014
Eellugu :
Ma olen endamisi ja sõprade vahel arutanud, et mis on selle sõna „ suhtlemine “definitsioon. Osad tuttavad on kuulnud ja arvanud seni, et ajalooliselt on suhtlemine kahe toru ja nende kahe toru omakordse ühendatud nööri vahelise pika vahemaa läbi, torusse öeldud informatsiooni vahendamine . Teised samal ajal väidavad, et suhtlemise alus on lihtsalt informatsiooni vahendamine mingis seltskonnas, või kahe kuni kolme inimese vahel olev suhtlus või mingi asjakohase teema arutlus. Mida aga ise asjast tean varasemaltki, on hoopiski muud. Jah, suhtlemine on informatsiooni vahetus, kuid mitte ainult. Suhtlemise kestel edastatakse teisele kuulajale mõtteid, ettepanekuid , arvamusi, päringuid e küsimusi ja palju muudki. Suhtlemisel on palju viise, näiteks kõne, kiri, viipekeel , kehakeel, morses. Kõige kvaliteetsemaks suhtlusviisiks pean ma aga vestlust, mis toimub näost näkku, mis edastab informatsiooni rohkem, kui ükski teine suhtlusviis. Ühesõnaga kui suheldakse näost näkku, nähakse teise inimese reaktsioone, mida aga kirjas ei näe. Seega suhtlemine on igasugu informatsiooni vahendamine ja seda mitte ainult sõnade abil.
Järgnevalt analüüsin end, et milline suhtleja ma olen kuulajana, konfliktide lahendajana, lohutajana ja muid aspekte , mida tundides olime läbinud.

Mina hea kuulajana
Ma arvan, et ma olen nagu öeldakse „aktiivne kuulaja “ ja seda juba lapsest saati. Ma teen vahet oma tunnetel ja rääkija tunnetel. Mis on aga minus nii erilist on see, et ma ei samasta neid tundeid kunagi. Ma panen end küll teise olukorda, kuid oma tundeid seejuures välja ei näita. Ma peegeldan juba lapsest saati tundeid teisele inimesele tagasi, samal ajal öeldes, et teine tunneks end turvaliselt „ma mõistan sind“, „ma saan aru“, „Ole rahulik, ma aitan sind, lahendame koos olukorra“, „sa ju tead, ma alati aitan“ jne. Tavaliselt ma teist mure kurtjat lihtsalt kuulan, ning kui oskan midagi öelda, siis ütlen ja aitan nii kuis oskan. Ma süvenen tavaliselt muresse mida mulle räägitakse parasjagu, ja kui murekurtja soovib minu nõuannet, siis selle ta ka saab. Ma ise ei pane küll tähele, kuid mulle on öeldud, et ükskõik kellele teisele nad ka ei pöörduks, nad ei ole nii head nõuannet andnud kui mina. Kui ma aga kuulamisel ei saanud teisest poolest siis küsin üle täpsustavaid küsimusi, et kas ma sain õigesti aru, et nii oli või oli teisiti või siis jään mõttesse ja kordan probleemi olemust üle, täpselt nii nagu asjast aru sain ja kuidas mulle täpselt seda probleemi seletati. Tähtsaks pean ka kaugust rääkija ja kuulaja vahel. Umbes pool meetrit vahet on täiesti piisav, liiga lähedale minnes läheb asi juba lohutamiseks.

Mina lohutajana
Inimest lohutades, tuleb talle tagada turvatunne, et nagu ta oleks kaitstud ja ei karda ennast avada.
Esimese võttena kasutan ma sellist võtet, et kui me istume ühe laua taga vastakuti, et tena ühelpool lauda, mina teiselpool, ja ma saan haarata tema kätest, ja öelda, et kõik saab korda, ja et midagi halba ei juhtu. Sa võid mind alati usaldada . Ja siis kui oskan, annan nõu peale mure rääkimist.
Teise võttena, on emba kumba, kas kallistamine, või lausetega, kallikene, räägi mis sul juhtus. Usu sul hakkab kergem kui sa räägid. Jagatud mure on pool muret. Ega see mure nüüd nii suur ka ei saa olla, räägi lahendame koos mure ära jne.
Kolmas, sõnadeta istumine lauas või võtan tooli juurde või kükitan, silitan vaikselt jne.

Mina teiste mõjutajana, enesekehtestajana
Kõikide inimeste mõjutamine on võimalik siis, kui inimene ise annab selleks näoliselt loa. Selleks siis, et saaks mõjutamine toimuda, peaks inimestel olema enesehinnang madal, ta on otsustes väga kahtlev ja soovib pidevat tuge. Selliseid inimesi on minu arust kõige lihtsam mõjutada. Kui aga üritatakse mõjutada inimest, kes on oma põhimõtetes liialt kinni, siis on muidugi võimalik mõjutada natukene, kuid siiski mõjutamine on raskem.
Olen isegi kohanud inimesi, kelle enesehinnang on madal, vaimselt on inimene nagu hävitatud, ta ei oska midagi ette võtta, mõtleb vaid surmale jne. Ma olen suutnud 2 aastaga nad õnnelikuimaks teha, kui nad seda siiani enne minu kohtumist olid. Uskuge või mitte, need inimesed ei vajanud isegi proffessionaalset psühholoogi! Ma põhimõtteliselt sisendasin neile, et nad sisendaks endale vaid positiivset ja maailm muutub hoopis roosiliseimaks, kuid säilitagu samal ajal kainet mõistust.
Mul tutvusringkonnas on ka tuttavaid, kes on oma põhimõtetes kinni. Olen uurinud neid põhimõtteid, ja olen osasid 3 aasta jooksul suutnud muuta, sest pole õige, kui inimene üritab kõigest väest olla parim, aga teda ikka ei väärtustata . Sellised inimesed ei peagi näitama, et nad on parimad, mingu oma teed, ja siis tulevikus, las ise nutavad, et nendele, kellele tehti haiget on jõudnud kuhugi . Kuid mida mina ei tee, ei lõhu õigeid põhimõtteid, ma ei suru oma väärtuseid kellelegi peale. Ma ei ütle nendele, et nii ja naa on õigem, kui sa ise teed. Ma vaid valele teele sattunud suunan õigele teele.
Enesekehtestamisel olen ma pigem natuke reaalse ja adekvaatse mõtlemise kui ka agressiivse mõtlemise tüüpi. Ma ei soovi kedagi üle kontrollida, ma usaldan . Ma usaldan seniajani, kuni mul ei teki kahtlus, et mind peteti. Ma panen end küll maksma, kuid mite liialt. Käitund vastavalt olukorrale jne. Minul on olukorra üle 70% vastutust ja üldjuhul saan ma hakkama.

Mina konfliktidega toimetulevana
Konflikt on minu arust vaidlus või siis vägivaldne arutlus mingil teemal.
Minul õnneks, ei ole konflikt läinud kunagi suureks vaidluseks üle. Mina tavaliselt teatan selgelt ja ülevaatlikult mida ma teatud inimeselt ootan ja miks. Läbi sellise keele kasutusviisi on tavaliselt mind kohe kuulda võetud ja minu arvamust arvesse võetud. Ma ei ütle seda lahkel toonil, vaid konkreetselt ja julgelt. Kui ma aga kellelegi midagi teatama lähen, siis ma lähenen alati eestpoolt, sest kogemus on näidanud, et tagant ligi minna ei ole mõistlik, mõnele inimesele ei sobi ja mõni võib sellise käitumise peale ebaviisakas olla.
Erinevates situatsioonides sotsiaaltöös on ka konfliktid kerged tekkima kui sotsiaaltöötaja ei valda head suhtlusoskust. Konflikt laheneb, kui mõlemad leiavad sobivaid lahendusi mõlema osapoole jaoks.
Ka äraütlemisel olen ma konkreetne, hoian end sirgelt ja enesekindlalt öeldes, ei ja et miks ma ei ütlesin. Või siis vabandan vastavalt olukorrale, ning lisan ka mõjuva põhjuse.

Mina koostööaldi isikuna
Olen enda meelest piisavalt koostööaldis. Mulle meeldib kõiki osapooli kuulata ära, ja siis omapoolse panuse anda. Kui mõni asi, mida mina tean rohkem kui teised, siisma vaidlen vastu ja toon ka fakte lagedale, et mul on siiski õigus. Kui aga on midagi minu jaoks uut ja huvitavat, selle olukorra puhul teen ma oma mõttekäigus parandusi. Kõik inimesed näevad ja mõistavad olukordi erinevalt, kõik inimesed ei ole ühesugused, vaid nende vahel on ka erinevusi.
Erimeelsuste olemasolul lahendatakse koostöös kõik, ja leitakse ühine arvamus, üksi konflikti lahendada on raskem. Jagatud mure on alati parem kui jagamata jäetud mure.

Mina kui sobiva käitumise omajana
Minu arust oskan ma paljudes olukordades väga viisakalt käituda. On ette tulnud olukordi, kus esimesel korral tegin vigu, aga samasse olukorda tagasi sattudes õppisin vigadest ja parandasin end.
Loengutel osaledes sain teada palju uusi asju igast valdkonnast, mida eelnevalt olin analüüsinud enda seisukohalt. Sain teada, et inimesi on suhtlemise mõttes võimalik sättida mitmesse mina tasandisse(E. Berne teooria).
Õppisin rollidest nii mõndagi juurde. Teadsin varasemaltki kõneleja ignoreerimise võimalusi kuulamisel.
Huvitavad olid ka suhtlemiskäigud, millest osa olin kuulnud ka varasemalt. Varasemalt teadsin ka enesekehtestamisest, edukast kuulamisest, selgest eneseväljendamisest, suhtlemisetappidest.
Juurde sain teada, kuidas ja mis käib suhtlemine, kuidas ma ise käitusin vastavas olukorras. Õnneks valdkondades mida hästi ei valda võimalik parandada end.
Nelli Mahmutov