Millist teenindust ootab noor klient? (0)

Aastasadade eest, kui tööd alustasid esimesed teenindusasutused , ei pööratud kuigi palju tähelepanu teenindaja käitumisele ja kommetele. Tähtsust omas kaup, selle hind ning kvaliteet. Tihtipeale ei koheldud kliente viisakusega ja abivalmidusega, neisse suhtuti hoopiski ükskõikselt.
Tänapäeval on lood veidi teistmoodi. Paljud inimesed valivad kauplusi, kuhu minna, selle järgi, kui hea teenindus seal on. Aga mis on üldse hea teenindus? Iseenesest see küsimus ei ole raske, kuid kas sellele on võimalik anda ühte ja kindlat vastust? Teenuse pakkumist teostavalt töötajalt oodatakse viisakust ning sõbralikku suhtumist . See inimene peab oskama teistega probleemideta suhelda ja samuti on oluline meeldiv välimus ning korrektne riietus. Ei taha ju keegi minna asutusse, kus teenindaja pole suhtlemisaldis ega riietu vastavalt ametile. Kliendid hindavad ka kiirust – keegi ei taha aega raisata näiteks postkontoris pikas järjekorras seistes.
Igas riigis on erinev teeninduskultuur . Olles ise üsna palju reisinud, olen märganud selles mitmeid suuri erinevusi erinevate riikide vahel. Rääkides lõunapoolsetest aladest on kontrast hiiglaslik . Näiteks Egiptuses – sisenedes kauplusesse, jõudmata sellest veel korralikku ettekujutust saada, oli platsis poe omanik, kes ääretult segases ning vigases inglise keeles tervitama tuli. Esmapilgul tundus mees sõbralik ja heatahtlik – lõunamaalaste temperament siiski. Teenindaja huvitus mu kodumaast ja minevikust, perekonnast ning sellest, miks ma selles riigis viibin ning mida ilusat ma näinud olen. Viisakalt vesteldes ning kaupu silmitsedes ei pruugigi veel aimu saada teenindaja tegelikest kavatsustest. Alles siis, kui ühte toodet veidi pikemaks vaatama jäin alustas mees kauplemisega – meelitades ja naeratades lasi hinda koguaeg vähehaaval alla. Saades selge pildi tüütust teenindajast otsustasin poest lahkuda, kuid see mul kuigi hästi ei õnnestunud. Hetke pärast seisis mu ees poe omanik, haaras mu käest kinni ning hakkas selga sättima nabatantsija riideid . Üritasin veel viisakas olla ning selgeks teha, et ma ei ole taolistest suveniiridest huvitatud ning pean tagasi minema oma ekskursioonibussile. Seejärel astusin kauplusest välja, kui seda nii nimetada võib – väike hurtsik , mis ähvardas justkui üsna pea kokku kukkuda , ning suundusin bussi poole, kui seesama väikest kasvu moslemihärra mulle kõrvulukustavalt kisades järele jooksis. Silmapilk märkasin oma käel kuldketti ning ma olin päris kindel, et see mulle ei kuulu. Hakanud ehet käelt ära võtma leidsin enda kõrvalt kergendusena seismas kohaliku giidi , kes minule võõras keeles kaupmehega arvatavasti arveid õiendas. Seejärel andsin keti tagasi ning suundusin bussi poole ning talletasin juhtumi oma mälusse ja manitsesin end järgmistel kordadel ettevaatlikum olema. Selle nädala jooksul, mil ma Punase mere ääres viibisin, tundus sealne kultuur, sealhulgas teeninduskultuur, täiesti vastuvõetamatu, kuid siiski lohutasin end sellega, et sinna ei ole midagi parata – sealsed elanikud on niiviisi harjunud ning nende jaoks on see tavaline. Kohanejana leppisin olukorraga ning tegin endale selgeks, et sealsete teenindajatega ei tohigi viisakas olla. Nemad saavad sellest teisiti aru kui põhjamaalased.
Samas ei saa ka öelda, et Eestis teenindus erinevates asutustes tipptasemel on. Olen käinud ka Euroopa arenenumates riikides ning usun, et tean, mida tähendab hea teenindus ning ka seda, et siinsetel klienditeenindajatel on veel üsna palju õppida.
Kauplusesse sisenedes on tavaliselt kolm varianti – kas müüja ei tee välja, jälgib kahtlustavalt, pilku hetkekski ära pööramata või astub ligi ning hakkab kaupu „pähe määrima“, küsimata, mida klient üldse osta soovib. Loomulikult on ka erandeid , aga tavaliselt ainult neis kauplustes, kus müügil kallid tooted. Kui mina sisenen poodi ning märkan, et müüja mind sõnagi lausumata jälgib, tunnen end ebamugavalt ning lahkun. Juhul, kui teenindaja üldse välja ei tee, võin ma vajalikke tarbeid üldse mitte leida või vastupidi – kui kaupu hakatakse peale suruma, pakutakse võib-olla selliseid asju, mille vastu huvi võib sajaprotsendiliselt puududa .
Erinevates asutustes on isemoodi teenindus. Ma ei kurdaks pankade, postkontorite ega näiteks piletikassade üle – sealne teenindus on korrektne ning veatu . Loomulikult peab klient ise ka omalt poolt midagi andma – olema viisakas ning teadma täpselt, mille tarvis ta asutusse pöördub, siis on ka teenindaja abivalmis ning suhtlemisaldis. Kuid millist teenindust siiski mina noore kliendina ?
Esmalt kauplustes – sisenedes poodi on viisakas esmalt teretada ning pean ka õigeks seda, kui müüja küsib, kas ta kuidagi aidata saab. Minu arvates on see täiesti loogiliselt võetav tegevus teenindaja puhul. Seejärel saades vastuse, olenevalt sellest, kas ma palusin abi või mitte, peaks müüja ka vastavalt käituma – kas siis näitama vajalikku kaupa või laskma kliendil omapäi toodetega tutvuda. Kõige tähtsam hea teeninduse puhul ongi elementaarne viisakus ning suhtlemisoskus . Seda ootan mina teenindajalt ning üritan ka ise võimalikult hästi selgeks teha, milline on minu eesmärk vastavat teenust kasutades.
Heaks teeninduseks ei ole vaja palju. Usun, et kliendid peavad kõige tähtsamaks teenindaja suhtumist – on meeldiv, kui naeratatakse ja abi pakutakse. Selleks, et asutus oma ostjaskonda ei kaotaks, tuleks pöörata suuremat tähelepanu teeninduse kvaliteedile ning oskusele teenust pakkuda. Tänapäeval ei peeta enam kõige tähtsamaks kaupa ennast – on ju valik erinevates valdkondades äärmiselt lai ning kauplusi on väga palju, kust vajalikke tarbeid omale osta saab. Nüüdisajal valivadki paljud inimesed teeninduse põhjal seda, millist asutust või poodi nad külastavad. Seega peaksid ka tööandjad sellele rohkem rõhku panema – tarbijaskond võib vastasel juhul lihtsalt kahanema hakata. Kõik kliendid, ka noored, ootavad viisakat kohtlemist, sõbralikkust ja abivalmidust pakutava teenuse puhul. Maagia ega võlukunstiga teenindust heaks ei muuda.