Hellenismiperiood (0)

Hellenismiperiood
338 – 30 a. eKr
Aleksander Suure vallutusretk ja hellenismiperioodi algus
Hellenismiperioodiks nimetatakse ajajärku, millele pani alguse Aleksander Suure vallutusretk.
Aleksander on peamiselt tuntud Pärsia Ahhemeniidide impeeriumi purustajana. Troonile sai ta isa tapmise tõttu noorelt, vaid 20-aastaselt. Sel ajal oli ta juba kogenud väejuht, 18-aastasena oli ta 338 eKr Chaironeia lahingus juhtinud edukalt Makedoonia ratsaväge ning samuti oli isa usaldanud talle vastutavaid riigiameteid.
Makedoonia kuningaks saanuna jätkas Aleksander (336 – 323 eKr) oma isa alustatud ettevalmistusi Pärsia-vastaseks sõjaretkeks koos Phillipose pojaga. Sõja algne eesmärk oli kättemaks pärslastele Kreeka-Pärsia sõdade ning Ateena purustamise eest rohkem kui sada aastat varem. Selle tulemusena vallutati Väike- Aasia , Süüria, Palestiina , Egiptus , Mesopotaamia , Iraan ning sellega likvideeriti üle kahe sajandi neid maid valitsenud Pärsia impeerium . Kahjuks aga ei suudetud vallutada Indiat.
Peale Aleksandri varajast surma järgnesid tema tähtsamate sõjapealike vahel tülid, mille pool sajandit kestnud sõdade tulemusena lagunes suurriik kolmeks väiksemaks riigiks: Egiptus, Seleukiidide riik ja Makedoonia.
Aleksandri vallutusretkede tulemused:

• kreeklaste ja makedoonlaste massiline väljaränne Euroopast Lähis-Idasse,
  
• uute linnade rajamine, tähtsaimad Aleksandria Egiptuses, Antiookia Süürias, Pergamon Väike Aasias,
  

• kreeka kultuuri levik Vahemere idaossa – levis kreeka arhitektuur , rajati templeid, teatreid ja staadione. Kreeka keelest sai peamine keel ning kreeklased olid sealsetel juhtpositsioonidel,
  
• kreeklaste enda elukorralduse muutumine ning idamaiste mõjude suurenemine.
  

Riigi- ja ühiskonnakorraldus
Kreeklaste tavapärane riigikorraldus – polis – kaotas hellenismiperioodil oma tähtsuse. Suurriike hakkasid valitsema kreekamakedoonia päritoluga ainuvalitsejad – monarhid . Nende võim oli praktiliselt piiramatu, ainult Makedoonias pidid nad arvestama kohalike aristokraatide soove ja nõudmisi. Monarhid rajasid endale suurejoonelisi ja luksuslikke losse , mille juurde kuulusid toretsevad õukonnad. Monarhid hakkasid alluvatelt nõudma jumalikku austust ning lähtusid vanadest idamaistest tavatest riigivalitsemist puudutavates üksikasjades. Seetõttu säilis riiklik järelvalve talupoegade igapäevase töö üle ning see aitas täita riigikassat maksudega.
Hoopis vähem toimusid muutused linnaelus, kus säilisid kreeklaste vanad kombed ja harjumused. Hellenismiperioodi linnad olid tähtsad käsitöö ja kaubanduse keskused, kus oli suurenenud orjapidamine. Linnades kehtis linnriiklik poliitiline korraldus - linnanõukogud, iga-aasaste ametnike valimine ning rahvakoosolekud . Nende võim piirdus aga ainult kohalikku igapäevaelu puudutavate küsimustega. Kõik linnad pidid alluma valitseja tahtele.
Sõjavägi ei koosnenud enam oma riiki kaitsvatest kodanikest vaid värvatud palgasõduritest. Nende jaoks oli rajatud ka eraldi mõningaid sõjaväeasulaid. Kodakondsusel polnud riigielu ja riigikaitse korraldusest mingit tähtsust.
Kultuur
Hellenistlik kultuur edenes suuresti tänu valitsejate soosingule. Aleksandriasse rajati muusade tempel Museion, mis oli riiklikult ülalpeetav kultuuri- ja teaduskeskus, kuhu kutsuti kokku kirjanikke ja õpetlasi. Museioni kõrvale rajati ka raamatukogu, kus hoiti kogu kreeka kirjasõna, kirjutati käsikirju ümber, tehti filoloogilist uurimistööd ning tegeldi muude teadustöödega. Teistek tähtsateks teadus- ja kultuurikeskusteks olid ka Pergamon ja Ateena.
Teater oli kaotanud oma tähenduse, aga see-eest jätkati komöödiate kirjutamist, mille teemadeks olid armastus, perekonnaelu ja olustikulisus. Tragöödia puhul piirduti aga klassikaga. Esile tõusis luule, mille tähtsamaiks keskuseks oli Aleksandria, millest tuleb ka hellenistliku poeesia nimetus Aleksandria luule. hellenistlikud poeedid üritasid kõik oma teadmised rakendada luulesse. Nad ülsitasid mõnda valitseja perekonnaliiget või lõid värsse lihtsast kreeka karjuse armastusest. Luulelt ei oodatud sügavust, vaid peensust ja elegantsi. Luule pidi pakkuma naudingut.
Ühiskonna unistused tõid kaasa muutusi ka mõttemaailmas. Filosoofia tähelepanu pöördus ühiskondlikele probleemidele inimeste hingelistel hingevajadustel. Kujunes välja mitu mõjukat filosoofiakoolkonda (arvasid, et filosoofia aitab inimestel oma hirmust ja muredest vabaks saada): 1) Epikuros ja tema järgijad – uksusid, et kõik koosneb aatomitest ja surm on inimese hingeaatomite lagunemin.
2) Stoitsism – loojaks Zenon , kus kõik maailmas toimuv oli jumalate ja saatuse poolt ära määratud ning sellele vastuhakkamine on halb.
Teadus
Hellenismiperioodil eraldus üha enam teadus filosoofiast. Kuigi Aleksandria raamatukogu juhtinud Eratosthenes tegeles nii astronoomia , geograafia ja ajalooga . Ta arvutas välja Maa ligikaudse ümbermõõdu ja koostas Kreeka ajaloo kronoloogilise süsteemi. Matemaatik Eukleides koostas elementaargeomeetriast väga põhjaliku teose „Elemendid”. Matemaatik, füüsik ja leiutaja Archimedes formuleeris hüdrostaatika seaduse. Tema paljude leiutiste seast võib välja tuua tiguülekande (veetõstukite puhul), sõjatehnikas kasutuses olevad kivi- ja nooleheitjad.
Hellensmiperdioodil olid kõik astronoomid veendunud, et Maa on kerakujuline. Astronoom Aristarchos suutis seda arvestades moodustada päikesekeskse maailmapildi, kus Päike ja tähed seisavad paigal ja Päikese ümber tiirleb Maa koos teiste planeetidega . Kahjuks aga keegi ei tunnistanud seda ja see unustati, hoopis arvati, et universumi keskpunktiks on Maa. Kreeklased õppisid tundma ka idamaist astroloogiat ja tollest ajast hakatigi koostama horoskoope.
Religioon
Religioonis kadus linnriigikeskne iseloom. Kui varem olid tähtsad ülelinnalised usupidustused , siis nüüd tõusid esile jumala lähemat kontakti pakkuvad müsteeriumid. Varasemate jumalatele juurde liidetud ida jumalad muutsid sellega ka panteoni. Selle tulemusena hakati jumalaid samastama – Zeusi samastati Amoniga, Dionysust Osirisega, Aphroditet ja Deemterit Ištari, Hathori või Isisega. Populaarseim jumal oligi tollel ajal Isis . Temale rajati oühamuid Kreekasse , Itaaliasse ja tema auks korraldati müsteeriume. Seega oligi hellenismiperioodil reliogioon Idamaade ja Kreeka traditsioonide sulam .