MIDA ON LAPSEL KAVAMISEKS VAJA? (0)

MIDA ON LAPSEL KAVAMISEKS VAJA?
Jari Sinkkonen
 
Lapsevanemaks olemine on kahesuunaline protsess. See hõlmab lapse eest hoolitsemist, aga see tähendab vältimatult ka sügavaid muutusi täiskasvanu enda isiksuses. Emaks saanud naine pole kunagi  enam samasugune kui enne ja meeski pole isaks saanuna enam endine.
Lapsevanema kohus on hoolitseda lapse toidu, puhtuse ja puhkuste eest.  Me peame lapsele pakkuma inimväärseid võimalusi järgides ühiskonna norme.  Statistika näitab, et tänapäeva lapsed on väga närvilised. See tuleb just vähesest magamisest. Uni annab energiat ja jõudu, aga paraku veedetakse enamus aega virtuaalmaailmas, kuhu ennast süüdimatult ka unustatakse.  Siinkohal tuleb ära mainida ka arvutimängud, mis muutuvad aina reaalsemateks.  Vanemad arvavad , et lapsed on küpsed mõistmaks õige ja valet, kuid sageli on see vanemate poolt ülehinnatud. Kuhu on kadunud need vanad head harrastused - taidlus, näitering, korvpall? Ei  ole oluline, et laps tingimata käiks korvpallis , oluline on, et see tekis spontaansest huvist.  Tähtis on just see koostegemisevajadus, mitte vanemate survestamine realiseerida nende endi tegemata jäänud unistusi .
Lapsed sünnivad mehe ja naise liidust . Laps peab arvetsama sellega, et  ta on väiksem-ta on laps. Temaga ei jagata vanemate intiimsuhet, sest laps ei suuda kuidagi aru saada vanemate nö saladusest. Lapse jaoks on oluline, et pere koosneks nii emast kui ka isast. Uurignud on näidanud, et isa positiivne suhtumine perekonda ja tema olemasolu laste elus vähendas poiste käitumisprobleeme ja tüdrukute tunde-elu probleeme ning mõjutas positiivselt laste kognitiivset, tunnetuslikku arengut.  Üksikvanemana tuleb meelespidada ka tõsiasja, et lapsel on ka teine vanem, kellega tuleb arvestada. See on lapsele väga oluline, et ei tekiks võõrutussündroomi, mis häirib tugevasti lapse isikususe arengut.  Silmas tuleb pidada, et laps ei ole väntsutamiseks ja hooldusõiguse küsimused tuleb lahendada lapsele soodsaimas lahenduses.
Lapse arengu vastu on tuntud arusaamatult vähe aega. Imiku hoidmisel peale tema füsioloogiliste vajaduste eest hoolitsemise aidata tal hakata vähehaaval valitsema oma tundeid. Justnimelt TUNDEID. Tunded hõlbsustavad otsustamist, aitavad töödelda teavet ja suunata tähelepanu ning valmistavad meid ette kiireteks motoorseteks toiminguteks. Need on käitumise kujundamisel ja reguleerimisel vältimatult vajalikud. Negatiivsed kogemused, nagu korduvad hülgamised või pidev ülesstimuleerimine ladestuvad meeles ja avaldusvad stereotüüpsete käitumismudelitena, tundeelu raskustena või kehalistehaigusnähetena.  Vanemate väärkujutlused võivad põhjustada lapse tundeelus tõsiseid probleeme. Lasta ei nähta selklisena, nagu ta on, vaid ettekujutusse temast sisestatakse omalaadseid võõrkehasid, omadusi ja iseloomujooni, mis pole lapsele omased . Seejärel elatakse oma ettekujutusse siise, justkui laps olekski nende väärkujutluse taoline. Lapse „ tõeline ise“ hägustub ära tundmiseni; vanemate jaoks on see algusest peale kadunud ja lapse enda jaoks jääb see välja kujunemata .  Lapse turvaline kiindmussuhe põhineb õigel teabel- teisisõnu ettearvatavusel- ja sellel, et laps tohib suhtluses ilmutada igasuguseid tundeid.
Stress väljendub ebameeldiva subjektiivse kogemusena ja muutusena käitumises. Stressiseisundi tagapõhjal on hulk neurokeemilisi reaktsioone. Imiku pikaajaline ja tõsine stress (väärkohtlemine, hülgamine, vägivald) võib põhjustada ajuorganite muutusi(limbilise süsteemi rakkude hävimist, hippokampuse kahjustusi, orbitaalfrontaalse ajukoore arenguhäireid). Nende muutuste tagajärjel võib tekkida raskusi oma ja teiste tunnete mõistmisel, impulsiivsust, rahutust, agressiivsusprobleeme, altisust stressile, mälufunktsioonide nõrgenemist ja psüühilist nõrkust. Täiskasvanu stressitaluvus on suurem kui lapsel. Kui laps ärritub liigselt ja on rahutu - see on märk juba stressist. Vanemad peavad lapsi stressi eest kaitsma- lasta olla neil omaette , rahulikult , mitte pidevalt õppetades, liigsete inimeste eest, lärmi eest jne. Neil on vaja piisavalt taastumisaega.
Agressiivsus on reaktsioon heameeleallikka kaotusele või hävimisele. Teiseks on see teade; tähendab, see on suunatud kellelegi, kes peaks selle vastu võtma ja seda mõistma. Seega on tegemist kommunikatsiooniga. Terve agressiivsus on nagu veri , mis ringleb psüühikas. See on energia, mis aitab lapsel teiste hulka minna ja seal endale kohta rajada. Laps vajab seda eluenergiat iseseisvudes ja vanemaist eraldudes, teisisõnu oma identiteeti luues . Vägivald on teise inimese vastu suunatud agressioon. Lapse tõsine ja pikaajaline väärkohtlemine põhjustab suhtlustraumasid ja aju arenguhäireid. Vanem ei tohi jätta oma last tähelepanuta, kui laps on haaratud tugevast tundetormist. Armastavad õhkkonnas kehtestatud piirangud ei suru maha lapse oma tahet ega loovust , need tugevdavad turvalisustunnet. Õdede-vendade tülispiraali katkestamine on vältimatult vajalik. Koflikti juured saavad loomulikult alguse noorima pereliikme sünnist ja sellest, kuidas suureaid lapse selleks ette valmistati või kas seda üldse tehti. Arusaamatult paljud vanemad eitavad täielikult, et beebi sünd võiks õdedes-vendades tekitada mingeid muid tundeid peale positiivse rõõmsa ootuse . Tegemist on siiski vapustava muutusega, kui ema viiakse haiglasse ja tuuakse tagasi pambuga ja see haarab nüüd endale kogu hoole ja tähelepanu. Rohke vägivaldne meelelahutuslik ja/või liialdane vägivaldsete arvutimängude mängimine mõjuvad kahjulikult: need nõrgevastavad empaatiavõimet, vähendavad sotsiaalseid kontakte ja madaldavad vägivaldse käitumise künnist. Paljude impulsiivselt ja kontrollimatult vägivaldsete laste ja noorukite käitumisel on ränk taust, nad on saanud korduvalt tunda hülgamist. Üldiselt tunnustatud käsituse järgi kandub lapsepõlves nähtud ja kogetud perevägivald edasi järgmisele põlvkonnale, seda ennekõike eeskujude varal õppimise vahendusel.
Lapse hea enesehinnang põhineb kogemusel , et ta on hea ja väärib armastust sellisena, nagu ta on, ilma mingite saavutusteta. Lapse enesehinnang pole püsiv omadus, olgugi et kaasasündinud temperament seda mõjutab. Rahulikud ja hea kohanemisvõimega lapsed võtavad ka oma arengukriise rahulikult, tulise loomuga ja intensiivsed lapsed aga viskuvad neisse hooga . Emadele ja isadele ei ole siin muud nõuannet kui jälgida olukorda ja olla kuuldel. Rõõmustagu koos rõõmutsevaga ja pakutagu lohutust pettumushetkel. Lastega töötavad täiskasvanud peaksid lähtuma sellest, et pettumused ja ebaõnnestumised kuuluvad paratamatult asja juurde. Täiskasvanud peaksid minimeerima häbistavaid ja alandavaid kogemusi ning aitama lastel nendest üle saada. Enesehinnang vaheldub päevast päeva ja vastavalt lapse vanusejärkudele. Lapsed ja noored on tänapäeval palju julgemad ja sotsialiseeritumad kui nende vanemad samaealistena. Enesehinnangut püütakse toetada ülevoolava kiituse ja innustamisega. Mis ime pärast kannatab tänapäevalgi üha rohkem lapsi ja noori masenduse all, miks nad põevad tarbetuse tunnet ja hauvad isegi enesehävituslikke mõtteid, kuigi neile osutatakse rohkesti tähelepanu? Laps, kes oma ettearvamatu ja üliemotsionaalse käitumise ja vihahoogudega võimutseb vanemate ja muugi ümbritseva üle, on tegelikult mitmes mõttes sattunud lõksu, mille ta ise on ehitanud. Lapse idealiseerimine ei aita head enesehinnangut kujundada. Laps peab veenduma, et ta on oma ema ja isa jaoks kõlblik ka siis, kui tal on halvasti läinud, kui ta on läbi kukkunud, kui ta on saamatu ja vihane.
Lapses on olemas mänguseeme, aga selle idandamine nõuab vanema kaasabi. Mäng kajastab kõike seda, mis lapse elus ja arengus parajasti toimub. Kaheksa kuu vanune beebi puudutab, nuusutab ja maitseb; neljateistkümne kuu vanune laps õpib lähemale tulekut ja kaugemale minekut. Ta on joobunud oma uutest võimalustest reguleerida enda ja teiste vahelist kaugust. Häälestumine, markeerimine on tundeseisundi kujutamine, teise inimese kohale asetumine. Tõelisusest on lahu löödud ja ollakse ettekujutuste maailmas. Tegelikkuse kõrvale tekib paralleelne mängu- ja fantaasiam,aailm, kus miski ei sure ega hävine. Sümbolite maailm avaneb nn siirdeilmingute ja-esemete kaudu. Tegemist on omamoodi sillaga, mida mööda laps liigub eraldioleku suunas. Siirdeilminguist avaneb loovuse ja kunstide maailm. Lapsed kasutavad mängu mitmesuguste arenguga seotud, nende mõtteid haaravate teemade käsitluseks. Täiskasvanud peavad silaspidama, et mängust nad saavad osavõtta juhul, kui neilt seda soovitakse, mitte hakates ise mängu juhtima . Tüdrukute ja poiste mängudes on sageli tüüpilis erinevusi: tüdrukute mängudes tõusevad esile rohkem sotsiaalsed suhted, poste mängud on aga füüsilisemad ja neis on rohkem võistlust. Kõik tüdrukud ja poisid muidugi ei sobi ühte mudelisse, ja on olemas suur hul sooneutraalseid mänge. Rohke ja rikkalik kujutlusmaailm on tõhus vägivalla tõke.
Kasvuprotsess algav opositsioonist vanemate vastu ja täiskasvnuks saamise hirmust ning lõpeb, kui noor inimene on saavutanud psüühilise sõltumatuse ja moraalse küpsuse ega pea teist sugupoolt enam hädaohtlikuks, vaid suudab sõlmida sellega positiivse suhte. Muinasjutud toetavad lapse arengut paremini kui visuaalne ajaviide. Esimesed muinasjutud on varajaste mängude taolised: põnevus kasvab neis ja tipneb kiiresti vabastava kogemusega. Laps võib kuulates või lugedes kujutleda tegelasi ja sündmusi ning luua neist vaimusilmas omaenda maailma. Hea muinasjutu temaatika tabab lapsele tähtsat eksistentsiaalset probleemi, siiski sõrmega näitamata ja mitte liiga sihilikult. Muinasjuttudes käsitletakse kadeduse, viha, väiksuse, häbi ja tõrjetuse tundeid viisil, mis laseb lapsel uskuda , et neis on võimalik üle saada.
Juba enne sündimist mõjutavad last muusikalised elemendid. Muusika juured on nn visuaalsustunnetes ehk kehatunnetes, mis sünnivad organismi sellistest talitlustest nagu hingamine, näljatunne ja selle leevenemine, pulsi kiirenemine ja aeglustumine. Esimesed olulised emotisoonaalsed hääled ladestuvad sügavatesse ajupiirkondadesse. Külmavärinaid tekitav muusika aktiveerib aju süvapiirkondi. Muusikalised fraasid meenutavad kogemuse väiksemaid ühikuid, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Muusikal on seega seos meie varaseimate füüsiliste ja psüühiliste kogemustega ning selle juured on meie oma keha talituses. Muusika pakub tunnetuslikke struktuure, milles saab tundeid turvaliselt kogeda ja kujundada. Muusika õppimine ja harrastamine teevad võimalikuks helimaailma valitsemise ja võimaldavad sellega loovalt mängida. Loov hoiak annab seesmise autonoomia tunde ja teeb elu elamisväärseks.
Turvaliseks kasvamiseks on vaja piisavalt head vastasikust suhtlust. See tähendab lapse eest hoolitseja kohanumist lapse vanusele vastavate vajadustega ehk arengust tingitud aktuaalsete nõudmiste järgimist. Oluline on ka rutiin ja turvatunne. Turvaline kiindumussuhe kujuneb välja, kui laps elab ettearvatavas maailmas ja võib vastastikuses suhtluses välja elada kõiki oma tundeid, sealhulgas viha-, pettumus- ja sõltuvustundeid. Turvalises kiindumussuhtes laps võib loota , et täiskasvanu aitab tal tundemölluga toime tulla, hülgamata teda või saamata nii vihaseks, et see lapse ängistust veelgi suurendaks. Emast, isast ja lapsest moodustuv kolmnurk on oluline ka siis, kui laps elab üksikvanemaga. Hea paarisuhte korral saavad lapsed jälgida naise ja mehe kooselu. Nad saavad tohutul määral mitteteadvustatud , ebaselgelt väljenduvat teavet sellest, kuidas need kaks inimest asju kavandavad, riidlevad ja lepivad ning üksteisele õrnust osutavad. Kui vanemad käituvad enam-vähem loogilise järjekindlusega, siis läheb rangust võrdlemisi vähe vaja. Suurelt osalt juhtub lapse ebasoovitav käitumine sellest, et ta ei tea, kuidas vanemad reageerivad ehk millised on tema teguviisi tagajärjed.tegelikult võiks piiranguid määratleda abinõuna, mis hoiab last hätta sattumast. Heade kommete õpetamine pole kahjuks moes. Kui last juba varakult õpetatakse teisi tähele panema ja viisakalt käituma, siis muutub selline toimimisviis aja joosul autoaatseks ja kujuneb normiks. Lapsi ei tohi mingite teooriate põhjal manipuleerida nende loomulaadi vastaselt mängima. See käib muidugi ka nende laste kohta, kes ei mahu statistiliste stereotüüpide raamesse. Eaaaslaste tähtsus üha kasvab üleminekul mänguaest latentsusikka ja noorusikka..eakaaslased on vältimatult vajalikud lapse sotsiaalsete oskuste arengu seisukohalt, rühmas olemise oskuste, enesetunde ja soolise identiteedi jaoks. Üksildane laps on tavaliselt õnnetu ja sellel tuleb tähelepanu pöörata. Identiteedi kujunemisek on oluline teada, kust ma pärit olen, kes on mu vanemad, tädid, onud , nõod ja vanavanemad ja missugused on olnud nende suhted. Mängu idu on igasühes olemas, aga seda peab kastma ja hooldama, et see kasvaks ja õide lööks. Mängust võrsub loov suhtumine kunstidesse ja teadustesse, kogu vaimuelusse. Laps peab tundma, et vanemad rõõmustavad tema üle just sellisena, nagu ta on, nõudmata temalt mingeid saavutusi. Armastust lapse vastu tähendab, et annaksid kas või oma elu tema eest, aga et oskad ja julged temast ka lahti lasta.
  Kaisi Õispuu
KNT-31