Vesinik ja Vesi (4)

Lihtainena vesinikku Maal peaaegu ei esine, kuid ta kuulub väga paljude ühendite (vesi) koostisse. Lihtainena on vesinik värvuseta, lõhnata ja maitseta gaasiline aine. Ta on kõige kergem gaas , olles õhust ligi 15 korda väiksema tihedusega. Vesinik on nii kerge gaas, et Maa külgetõmbejõud ei hoia tema molekule kinni ja seetõttu hajubki õhku sattunud gaasiline vesinik aegamisi maailmaruumi, olles kosmoses levinuim aine ja moodustades põhiosa Päikesest ja teistest tähtedest. Koos süsiniku ja hapnikuga on vesinik üks tähtsamaid orgaaniliste ainete koostiselemente. Tavatingimustel on vesinik üsna püsiv ja keemiliselt väheaktiivne aine, kõrgemal temperatuuril muutub ta aktiivsemaks. Vesiniku segu õhu, eriti hapnikuga, on aga plahvatusohtlik ja võib plahvatada ka väikseimast sädemest. Segu, mis koosneb kahest mahuosast vesinikust ja ühest mahuosast hapnikust ning annab eriti tugeva plahvatuse, nimetatakse paukgaasiks. Vesiniku ja hapniku ühinemisreaktsioonis tekib vesi. Seda reaktsiooni kasutatakse väga kõrge temperatuuri saamiseks ( keevitamine , sulatamine). Kõige puhtamat vesinikku saadakse vee elektrolüüsil ( vastupidine toiming vesiniku põlemisele), mil teise saadusena tekib puhas hapnik. Laboris on vesinikku võimalik saada suhteliselt aktiivsete metallide reageerimisel hapetega.
Puhas vesi on värvuse, lõhna ja peaaegu maitseta vedelik, mis külmub 0°C ja keeb 100°C juures. Vee tihedus on kõige suurem 4°C juures (1,00 g/cm³). Külmumisel paisub vesi märgatavalt (jää tihedus on 0,92 g/cm³), sest jää on hõreda ehitusega, vee molekulide vahel on üsna suured tühimikud. Enamik teisi vedelikke tõmbub aga tahkumisel kokku. Vee molekulidel on väga tugev vastastiktoime ja sellest tingituna erakordselt suur erisoojus (iseloomustab soojushulka, mis on vajalik 1 g aine temperatuuri tõstmiseks 1°C võrra; on veel 1 cal/g) ja aurustumissoojus (kindla ainekoguse aurustamiseks vajalik soojushulk ; vee aurustumisel neeldub palju soojust, kondenseerumisel see eraldub). Soojusmahtuvus väljendab soojushulka, mis on vajalik kogu vaadeldava ainekoguse temperatuuri tõstmiseks 1° võrra. Vesi pehmendab järske temperatuurimuutusi seoses aastaaegade ning ka öö ja päeva vaheldumisega (eriti suurte merede või ookeanide läheduses, merelise kliima aladel. Materjal, mille pinnal vesi laiali valgub, märgub, sest selle materjali pindkihis seostuvad aineosakesed tugevasti vee molekulidega. Materjali molekulidega, mille pinnale vesi jääb tilkadena, seostuvad vee molekulid palju nõrgemini kui omavahel. Märgumine põhjustab torudes vedelikupinna kõverdumist e. meniski teket. Klaastorus moodustub klaasi märgava aine pinnale lohk , mittemärgava aine pinnale aga kumerus . Märguvates torudes tõuseb vesi seda kõrgemale, mida peenem on toru ( kapillaarsus ). Pundumine on aine paisumine vee toimel. Vett või õhuniiskust võivad endaga siduda ka paljud kristalsed ained ( keedusool , kustutamata lubi CaO).
Oksüdeerija oksüdatsiooniaste väheneb, redutseerija oma aga suureneb.
Protsentülesanded:
m (lahus)g – m (aine)g
100g – X g
X = [100*m (aine)] : m(lahus)