enne viljastamist. Emaskalu tuleb hiljem üle lüpsta, et eemaldada kõhuõõnde jäänud marjaterad. Need võivad põhjustada järgmise kudemise häireid. Isaseid kalu võib niisa saamiseks lüpsta korduvalt, 2–3 korda kudemis ajal. VILJAKUS JA SUGUPRODUKTIDE KVALITEET Viljakus tähendab üldmõistena sugukaladelt saadavate sugurakkude arvu. Järglaste, kalakasvatuse puhul seega toodetavate kalade arvu määrab emaskaladelt saadavate marjaterade arv. Niisa kvaliteeti hinnatakse tavaliselt vaid spermatosoidide liikumisaktiivsuse ja liikumise aja järgi mikroskoobi abil. VILJAKUS Emaskalade viljakust iseloomustatakse kas absoluutse (emaskala munasarjas olevate küpsete marjaterade arv) ; suhtelise (küpsete marjaterade arv emaskala massiühiku kohta) viljakuse kaudu. (Absoluutne viljakus oleneb tugevasti kala suurusest – suuremal kalal on harilikult rohkem marjateri. mõjutab iga kala viljakust ka
Lestal on võime muuta seljapoole värvi vastavalt merepõhja toonile. Heledapõhjalistes mereosades asuvate lestade seljapool on hele, tumedapõhjalistes tume. Nooremad, umbes kaselehesuurused kalakesed elutsevad madalas rannaääres vees. Nad toituvad väikestest selgrootutest. Suuremad kalad siirduvad elama sügavamasse vette. Seal on nende põhitoiduks balti lamekarp ja merikilk. Lest koeb vaid Läänemere süvikutes, sest seal on vesi marjaterade hõljumiseks piisavalt soolane.
läbipaistvusega, ühtlaselt läbisoojenevaid toitesooladerikkaid järvi, milles samal ajal leidub küllaldaselt hapnikku. Elab põhja lähedal ja on öise eluviisiga. Toitumine: Röövkala. Toiduks on peamiselt peipsi tint, ahven, kiisk, särg. Noored kohad toituvad planktilistest selgrootutest. Paljunemine: Koeb puhtal ja kõval põhjal. Kudemine leiab aset mai lõpust juuni alguseni, kui veetemperatuur on 16...18 °C. Koeb 2...3 m sügavusel, enamasti päikesetõusu ajal. Marjaterade hulk on tavaliselt 300 tuhat kuni 1 miljon, läbimõõt 1,5...1,6 mm. Uskumatu aga tõsi:
Veekogudes, kus värvusega antavad signaalid on tähtsamad kui varjumine, on eredad värvid tavalised. Värvinägemine vaidlusküsimus!!!!! Kõhrkalad värve ei nägevat. Luukalad nägevat kollast ja rohelist, punast mitte. Kalade tohutu värvikirevus ja lantide punased värvid, milleks siis need????? 8. Kalade suguelundkond ja sigimine. Sugunäärmed, nende nimed teadus- ja rahvakeeles. Nende areng kala elu vältel. Küpsuskoefitsent ja viljakus, absoluutne, suhteline ja tarbeviljakus. Marjaterade suurus. Kudemine. Kudemisaeg. Kudemiskäitumine. Kudemissubstraadi tüübid. Marja embroüonaalne areng ja seda mõjutavad tegurid, temperatuuri mõju kalade paljunemisele. Lõimetishoole. Suguline dimorfism emas- ja isaskala on erinevad. Enamasti väljendub kudemisajal. See seineb linaskil, haidel, gupidel, vilgerjatel jne. Kalade sugu on eristatava vaid kudemisajal ja harva ka väliselt. Välised suguelundid esinevad vähestel kaladel haidel pterügopoodid, gupidel gonopooodid.
pinnalähedastes kihtides. Mudamaimud koevad kevadsuvel, kui vesi on piisavalt soe. Vaatamata oma miniatuursetele mõõtmetele, hõivab isane kala omale kudemisterritooriumi, mis kujutab endast meetrilaiust või väiksemat lagedavõitu kohta veetaimede vahel või ujuvate roosaarte ümbruses. Kudemine leiab aset enamasti hommikuti. Emane mudamaim paigutab oma marja 1...3 marjatera laiuse ribana veetaimede ujuvate lehtede alumisele küljele. Ühes ribas on mõnikümmend kuni sada marjatera. Marjaterade triipe võib leida ka veekogu põhja löödud postidelt, vaiadelt, veepinnal ujuvatelt keppidelt, pudelitelt ja muudelt esemetelt. Tähelepanuväärne on see, et lehe alapoolele kudemiseks pöörab mudamaim enda kõhu ülespidi ja libistab end mööda lehepinda. Pärast kudemist ujub emaskala minema, isane jääb aga viljastatud marja juurde valvesse. Aeg-ajalt määrib ta marja üle oma keha katva limaga, mis kaitseb marja bakterite ja hallituse eest. Vastsed kooruvad 5...6 päeva pärast.
kesta, kuni uue kesta moodustumiseni · Kesta moodustumine on kiirem suurema kaltsiumisisaldusega järvedes · Seega ei saa olla jõevähi kasv igal pool samasugune Sigimine · Jõevähkide suguküpsus jõuab kätte 34 eluaastal · Sigimine toimub septembrist oktoobrini, mil veetemperatuur on 12 kraadi ringis · Koorumine sõltub tugevasti kliimast ja ka veetemperatuurist, soojema kliimaga aladel võib koorumine toimuda enne varasuve · Emaste viljakus (marjaterade arv) on 200 ringis, millest koorub ainult 70% marjateri Kulinaaria · Jõevähk, eriti tema liha on hinnatud kulinaariatoode · Elusad vähid keedetakse, lakad ja sõrad puhastatakse koortest, pannakse klaaspurki ning peale kallatakse külm keedetud soolvesi, selliselt et soolvesi ulatuks kuni kaaneni · Kõige peale kallatakse kiht oliiviõli või mõnda muud taimeõli · Purk seotakse pealt seapõiega või pärgamentpaberiga ja asetatakse jahedasse ruumi
toit ainult osaliselt) · Sool on vähil lühike. Seedimiseks vajalikke nõresid toodab maks. Siseehitus(2) · Tundlate juures asuvad nn rohelised näärmed (eritavad rohelist nõret) · Vereringe on avatud (nagu kõigil lülijalgsetel) veri voolab läbi kõhuõõne · Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil, kuhu värske vesi pääseb pearindmiku alumise serva alt Toitumine · Peale koorumist: pistab nahka marjaterade ja köidikute jäänused · vetikaid, seenehüüfe ja samblaid · Vesikirbulisi, putukavastseid, vesilestalisi jms · sammalt, pehmeid taimelehti ja nende poolkõdunenud osi, vetikaid, seenehüüfe, väikseid loomi. Autotoomia ja regeneratsioon Jõevähk on suuteline kehaosi loovutama ohust pääsemiseks (autotomeerima) ja neid hiljem taastama Taastab: antennulaid, antenne, silmi, suiseid, lõugjalgu, käimisjalgu, sõrgu, ujujalgu, uimi
SIGIMINE Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele mari kleepub. Kehakaaluga võrreldes on latika marjaterade arv väike: 5...400 tuhat. Koetud marjatera suurus on 1,6...1,8 mm. Koevad sageli mitmes rühmas vastavalt isendite suurusele. Inkubatsiooni aeg 10 päeva. Koorunud vastse pikkus on 5 mm. Suguküpsus saabub ~6 aasta vanuselt. Kõrgeim teadaolev eluiga on ulatunud 32 aastani. VAENLASED Sagedasemad vaenlased latikale on luts, koha ja haug Kuna latikas on eelkõige põhjakala, siis röövlinnud talle olulisteks vaenlasteks ei ole. Latikas on üks tähtsamaid ja hinnatumaid sisevete kalu
Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju kompenseerib räim suure järglaste arvuga. Ei kuulu looduskaitse alla. Mõned räime rahvapärased nimetused on strommen, kevadkudukala, jõeräim, jääkala, jääharv räim, kapuskas, brigadir, parvejuht. Räim siirdub kudema rannikualadele. Koeb 4...12 m sügavusel aprilli teisest poolest juulini. Kudemistemperatuur lai: 3...18 °C (optimaalne on 14...16 °C). Mari areneb kleepununa veealustele taimedele, marjaterade hulk on 25 000...90 000, läbimõõt 1,0...1,50 mm. Embrüonaalne areng kestab 4...8 ööpäeva, 1 kuu vanusena moondub vastne maimuks, kes toitub valdavalt selgrootute vastsetest ning kasvab 1 eluaasta lõpuks 7...8 cm pikkuseks. Suguküpsuse saavutab 2...3 aastaselt, keskmine eluiga 2...4 aastat. Maksimaalselt elab kuni 20 a. vanaks. Räim on toiduks paljudele röövkaladele (eriti tursk, kammeljas), hüljestele, veelindudele. Räime marjast toituvad siig, emakala, ogalik
Suguküpsuse saavutab suhteliselt hilja (isastel 5...9 aastaselt, emastel 6...10 aastaselt). Kudema läheb mais või juunis. Kudemise algul peab veetemperatuur olema 12...13 °C, aga massilise kudemise ajal on see 15...17 °C, mis on suhteliselt soe. Eelnevalt hõivab iga isane oma ala (tavaliselt vaatevälja suurune), mida kaitseb rivaalide eest. Kudemine toimub madalas kaldaäärses vees olevatele taimedele, millele emakala mari kleepub. Kehakaaluga võrreldes on latika marjaterade arv väike: 5...400 tuhat. Koetud marjatera suurus on 1,6...1,8 mm. Koevad sageli mitmes rühmas vastavalt isendite suurusele. Järglasi võib latikas saada alles kuueaastaselt. Inkubatsiooni aeg 10 päeva. Koorunud vastse pikkus on 5 mm. Suguküpsus saabub ~6 aasta vanuselt. Kõrgeim teadaolev eluiga on ulatunud 32 aastani. Latika vaenlasteks on suured röövkalad. Sagedasemad vaenlased latikale on luts, koha ja haug.
püügiobjektiks. · Rohkesti on Võrtsjärves kakoha, haugi ja latikat. · Läänemerest püütakse peamiselt räime, kilu ja turska. Millised tegurid mõjutavad Eesti kalastikku? · Nii nagu mujalgi maailmas mõjutab ka Eesti kalastikku põhiliselt inimtegevus. · Läänemere kalu ohustab sinna suubuvate jõgede kõrge reostusaste. · Kalade elutegevust ohustavad ka veekogudesse kandunud taimekaitsevahendid (pestitsiidid). · Seoses happevihmadega väheneb kalade marjaterade arv ning kahaneb marja ja vastsete eluvõime. · Kui vee happesusreaktsioon (pH) langeb alla 6, vabanevad veekogude põhjasetetest kaladele mürgised metalliühendid. · Alla pH 5,5 kaovad järvedest viimastena haug ja ahven. · Tänan kuulamast! · Küsimusi?
............... 5 1.1. Vähid ja nende kehaehitus....................................................... 5 1.2. Vähi elutsükkel.....................................................................7 Kasv ja kestumine ..................................................7 Suguküpsus..........................................................8 Paaritumine ja kudemine.......................................... 8 Marjaterade ja poegade arv....................................... 9 1.3. Vee kvaliteet.........................................................................9 Temperatuur.........................................................9 Hõljuvained..........................................................10 Hapnikusisaldus.....................................................10 Happelisus ja aluselisus.....................
nahk. [4] Seljauimed puutuvad peaaegu kokku, täiskasvanud isastel on seljal hari ja emaste kõhul anaaluim. Oliivpruunil kehal tumedad laigud, altpoolt valkjast kollakaspruunini, sigimisajal heledam. Noored merisutid on tumesinised või tinakarva, altpoolt valged. Pikkus keskmiselt täiskasvanud isendil on 1,2 m ja mass 2,5 kg ning eluiga 11 a. Kromosoomide arv 2n = 168. Sarvhammaste arv suuava ümbritseval imilehtril veidi üle 110-ne. Müomeere 86-91 (Müomeer- kere lihaskonna lõik). Marjaterade arv võib ulatuda kuni 300 000-ni. [4, 5] Üldiselt on merisutt haruldane siirdekala. Esineda võib teda Atlandi põhjapoolkera rannikul jõesuudmete piirkondades. Läänemeres eksikülalisena kuni Soome lahe idaosani; Botnia lahest polevat leitud. Põhjalähedane, viibib enamasti ranna lähedal ja estuaarides (ehk lehtersuue on jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud). Pärast 1-2 aastat meres
kraadi. Pulmaaeg kestab jõevähil kokku umbes kolm nädalat. Sperma kinnitub suure kogumikuna nn. spermatofooridena emase pearindmiku alla, munajuhade lähedusse. Kui kaua kulub paaritumisest marja munemiseni, oleneb paaritumise ajast ja vee temperatuurist. 5 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 ) Marjaterade arv oleneb emase vanusest ja seega ka suurusest. Esimest korda kudevate emaste mari on tavaliselt peenem ja seda on vähem. Munemiseks arenenud marjaterade arv võib küündida 445-ni, jäädes tavaliselt vahemikku 150350. Osa munetud marjast jääb viljastamata ja irdub ning marjateri läheb kaotsi ka talve jooksul. Koorumiseni jõuab umbes 5070% marjateradest. Emane koeb marjaterad keskmiselt poolteist nädalat pärast paaritumist. Munemise ajal
Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega. Ainult tursk, kilu ja lest, s. o. need liigid, kes on kohastunud kudemiseks suhteliselt väiksema soolsusega vees, saavutavad Läänemeres suure arvukuse. Kalavarud ja nende kasutamine
Selle tulemuseks on nii liigirikkus kui ka enamiku kalaliikide arvukus pidevalt väheneud. Läänemere kalu ohustab sinna suubuvate jõgede kõrge reostusaste. Järvede liigtoiteliseks muutumine (eutrofeerumine) kahandab oluliselt kalapopulatsioone. Samuti suureneb sellistes veekogudes kalaparasiitide hulk. Kalade elutegevust ohustavad ka veekogudesse kandunud taimekaitsevahendid (pestitsiidid) Seoses happevihmadega väheneb kalade marjaterade arv ning kahaneb marja ja vastsete eluvõime. Kui vee happesusreaktsioon (pH) langeb alla 6, vabanevad veekogude põhjasetetest kaladele mürgised metalliühendid. Alla pH 5,5 kaovad järvedest viimastena haug ja ahven. Eestis on 7 kalaliiki looduskaitse all. Nende kohta leiate täpsemat informatsiooni viida alt looduskaitsealusedkalad.ee Mida kalad söövad? Jões on toiduks vetikaid ( rohe- ja räni-), vesikatku, sääsevastseid, ussikesi,
veepinnale ning püüab ujuvaid konni, linde või koguni pisiimetajaid. On olnud ka juhuseid, kus säga on rünnanud vees ujuvaid koeri. Ta sööb ka jõkke kukkunud lõpnud loomade korjuseid. Kui kalamehed säga püüda tahavad, kasutavad nad peibutisena küülikuliha, maksa või kaheksajalga. PALJUNEMINE Säga kudemisaeg algab mais ning vältab juulikuuni. Sel ajal koeb emane jõe- või järvepõhja marja. Isane kaevab oma ümmarguse peaga liiva sisse madala lohukese, kuhu emane marja poetab. Marjaterade hulk oleneb emakala suurusest neid võib olla 100 000-370 000. 2-4 päeva jooksul, kuni teradest on koorunud musta värvi, kulleseid meenutavad maimud, ei eemaldu isakala marjast hetkekski ja valvab seda hoolega. Väljakoorumishetkest alates peavad noored sägad iseendaga toime tulema. Alguses toituvad nad väikestest selgrootutest, järk-järgult hakkavad püüdma suuremat saaki. Säga kasvab küllalt ruttu ja saab suguküpseks 3.-4. aasta vanuselt, kui ta pikkus on 44-60 cm.
Mõni nädal hiljem koeb emane marjaterad oma tagakeha (laka) alla, kus spermatofooridest vabanevad spermatosoidid marja kehaväliselt viljastavad. Laka all (täpsemalt tagakehajalgadel) arenevad marjaterad kogu talve ja kevade, koorudes varasuve paiku. Koorumine sõltub tugevasti klimaatilistest ja seeläbi veetemperatuurist soojema kliimaga aladel võib koorumine toimuda enne varasuve. Noorvähid lahkuvad ema laka alt pärast teist kestumist. [4] Emaste absoluutne viljakus (marjaterade arv) on 200 ringis. Peaasjalikult sõltub see emase vähi suurusest suuremal vähil on rohkem marjateri. Marjateradest koorumise protsent on umbes 6570%[4] Jõevähi kehaehitus Jõevähi keha on sale ja koosneb paljudest lülidest, millest moodustub kaks kehaosa: pearindmik ja tagakeha. Pearindmik ei paista lülilisena, sest selle lülid on seljal kokku kasvanud. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp. Seljakilbi servad kaarduvad alla ja
on suurem ja lõuad konksus. Emastel on marja küpsedes kõht ümar ja pehme, lõpuks liigub marjakogus kõhuõõnes vabalt Sugukalad *Sugukari. Paljundamisiga on 4-6 aastat. *Asenduskalad, sest kari tahab uuendamist 25% aastas *Emaste viljakus on 5000 -8000 marjatera *Sugulist küpsemkist mõjutavad pärilikkus, valgusreziim, temperatuur, toitumine jt Viljakus Sugukalalt saadavate sugurakkude arv *Absoluutne viljakus emaskala munasarjas olevate küpsete marjaterade arv *Suhteline viljakus küpsete marjaterade arv emaskala massiühiku kohta *Tarbeviljakus emaskalalt marja lüpsmisel tegelikult kätte saadud marjaterade arv *Suhteline tarbeviljakus on 1200-2000 marjatera1 kg kohta *Absoluutne tarbeviljakus sõltub sugukalade suurusest ja võib olla 3000-20 000 (Eestis 5500 6000) Söötmine Forellisööt valmistatakse kalajahust (60%), kalaõlist (20%), nisujahust (12%), sojajahust (6%) ja lisanditest - vitamiinid, pigment jne. (2%).
Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhjale ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega. Ainult tursk, kilu ja lest, s. o. need liigid, kes on kohastunud kudemiseks suhteliselt väiksema soolsusega vees, saavutavad Läänemeres suure arvukuse.
rolli ka sigimispartneri valimisel. Teadlased on kindlaks teinud et elektriangerjal on hästi arenenud kuulmis taju. Neil on Weberi aparaat. Mis ühendab kõrva ujupõiega mis suuresti võimendab nende kuulmist. SIGIMINE, ARENG, ELUIGA Elektriangerjad sigivad kuival ajal. Munad hoiustatakse hästi peidetud pessa, mis on tehtud isase süljest. Vaatlusel on selgunud, et keskmiselt 1200 embrüot koorub. Emaslooma marjaterade arvuks on loetud 17 000. Elektriangerjas arvatakse olevat järguline paljuneja. Elektriangerja eluiga looduses ei teata. Kuid vangistuses isased on elanud 10-15 aastaseks, samal ajal kui emased tavaliselt elavad 12-22 aastaseks. KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS http://en.wikipedia.org/wiki/Torpedo_%28genus%29 http://en.wikipedia.org/wiki/Marbled_electric_ray http://en.wikipedia.org/wiki/Electric_catfish http://en.wikipedia
Selle tulemuseks on nii liigirikkus kui ka enamiku kalaliikide arvukus pidevalt vähenenud. Läänemere kalu ohustab sinna suubuvate jõgede kõrge reostusaste. Järvede liigtoiteliseks muutumine (eutrofeerumine) kahandab oluliselt kalapopulatsioone. Samuti suureneb sellistes veekogudes kalaparasiitide hulk. Kalade elutegevust ohustavad ka veekogudesse kandunud taimekaitsevahendid (pestitsiidid).Seoses happevihmadega väheneb kalade marjaterade arv ning kahaneb marja ja vastsete eluvõime. Kui vee happesusreaktsioon (pH) langeb alla 6, vabanevad veekogude põhjasetetest kaladele mürgised metalliühendid. Alla pH 5,5 kaovad järvedest viimastena haug ja ahven.Vee saastamise allikateks on peamiselt tööstuse jäätmeveed, põllumajanduses kasutatavad kemikaalid, erinevad jäätmehoidlad ja õhusaaste. Veekogud on ohustatud tööstuse, kalakasvatuse, taime- ja loomakasvatuse, metsamajanduse ning inimasustuse poolt
Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga kalaliikidel, kelle marjaterad on pelaagilised, tuleb kohastumisel riimveeliste tingimustega ilmsiks veel üks lisatakistus: sigimine on võimalik ainult sellise soolsusega vees, mille tihedus tagab marjaterade hõljuvuse. Vastasel korral langevad marjaterad merepõhja-le ja hukkuvad seal hapnikupuuduse ja teiste ebasoodsate tingimuste mõjul. Läänemere madala soolsuse tõttu esinevad selles veekogus ainult vähesed pelaagiliste marjateradega merelised kalaliigid, seejuures on enamik neist väikse arvukusega. Ainult tursk, kilu ja lest, s. o. need liigid, kes on kohastunud kudemiseks suhteliselt väiksema soolsusega vees, saavutavad Läänemeres suure arvukuse. MEREKALAD 1
kohtadel Läänemeres suurenenud. Teiseks põhjuseks võib arvata peituvat jõgedes, mis tõid varem merre rohkelt orgaanilisi setteid. Suur osa merepõhjas settinud ühenditest sai meres olevale elustikule toiduks, kuid pärast hüdroelektrijaamade rajamist satub orgaanilist ainet merre üha vähem. Merre lisandunud toitained kogused on muutnud halvemaks adruvööndis kudeva räime elutingimusi ning tursapopulatsioon on langenud ohtliku piirini. Kuna tursk koeb hõljumina vette, peab olema marjaterade arenemiseks vesi vähemalt 10 promilli ja hapnikusisaldus vähemalt 2 ml/l vee kohta. Sügavamal võib aga hapnikku olla liiga vähe või on hoopiski asendunud väävelvesinikuga, mille tõttu kaob mereelustik. (Wirdheim 1992: 37- 38) Lisaks kalade elutegevuse mõjutamisele on reostunud vesi probleemiks ka adru liikide kasvamisele. Kui 1940. aastatel leidus tähtsaimat adruliiki – põisadru Öregrundi lähistel veel 11 meetri sügavuselt siis nüüdseks leidub seda harva 8 meetri sügavuselt
Selle tulemuseks on nii liigirikkus kui ka enamiku kalaliikide arvukus pidevalt vähenenud. Läänemere kalu ohustab sinna suubuvate jõgede kõrge reostusaste. Järvede liigtoiteliseks muutumine (eutrofeerumine) kahandab oluliselt kalapopulatsioone. Samuti suureneb sellistes veekogudes kalaparasiitide hulk. Kalade elutegevust ohustavad ka veekogudesse kandunud taimekaitsevahendid (pestitsiidid). Seoses happevihmadega väheneb kalade marjaterade arv ning kahaneb marja ja vastsete eluvõime. Kui vee happesusreaktsioon (pH) langeb alla 6, vabanevad veekogude põhjasetetest kaladele mürgised metalliühendid. Alla pH 5,5 kaovad järvedest viimastena haug ja ahven. Eestis on 7 kalaliiki looduskaitse all. II kategooria säga, tõugjas III kategooria atlandi tuur, harjus, hink, võldas, vingerjas KLASS KOPSKALAD Hingavad nii lõpuste kui kopsudega, sisemised ninaavad ehk koaanid, lihaselised loibjad paarilised uimed. N
Selle tulemuseks on nii liigirikkus kui ka enamiku kalaliikide arvukus pidevalt vähenenud. Läänemere kalu ohustab sinna suubuvate jõgede kõrge reostusaste. Järvede liigtoiteliseks muutumine (eutrofeerumine) kahandab oluliselt kalapopulatsioone. Samuti suureneb sellistes veekogudes kalaparasiitide hulk. Kalade elutegevust ohustavad ka veekogudesse kandunud taimekaitsevahendid (pestitsiidid). Seoses happevihmadega väheneb kalade marjaterade arv ning kahaneb marja ja vastsete eluvõime. Kui vee happesusreaktsioon (pH) langeb alla 6, vabanevad veekogude põhjasetetest kaladele mürgised metalliühendid. Alla pH 5,5 kaovad järvedest viimastena haug ja ahven. Eestis on 7 kalaliiki looduskaitse all. http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/kalalist11.htm Eesti kalade süstemaatiline nimestik Ülemklass: LÕUATUD, AGNATHA Klass: Pteraspidomorphi I selts: SUTILISED, PTEROMYZONTIFORMES 1. sugukond: Silmlased, Petromyzonidae 1
elusatel kaladel. Viimasel juhul hakkab seen arenema kõigepealt vigastatud või patoloogiliste muutus tega kudedel. Oma elutegevusega suretab ta algul koerakke ja 6 seejärel toitub nendest. Arenemiseks vajab seen hapnikku.Saprolegnioosi võivad haigestuda kõik kalad ja nende mari. Haiguse tekke peamisteks põhjusteks on kalade ja marjaterade vigastused või vee madal temperatuur. Väga happelises või, vastupidi, tugevalt aluselises vees kahjustub kalade nahk ning võivad samuti hakata arenema saproleegniad. Saprolegnioos võib esineda kaladel aastaringselt, kuid nagu viimaste aastate uurimistulemused näitavad, on erinevail seeneliikidel veetemperatuuri suhtes erinevad nõuded. Kõige enam esineb saprolegnioosi siiski kevadel ja sügisel.Haiguse varajases staadiumis täheldatakse kalade kehapinnal, uimedel ja lõpustel peeni
Saproleegniad arenevad soodsalt surnud orgaanilisel substraadil (lõpnud kalad, nekrotiseerunud koed, surnud marjaterad joonise), kuid võivad kasvada ka elusatel kaladel. Viimasel juhul hakkab seen arenema kõigepealt vigastatud või patoloogiliste muutus tega kudedel. Oma elutegevusega suretab ta algul koerakke ja seejärel toitub nendest. Arenemiseks vajab seen hapnikku.Saprolegnioosi võivad haigestuda kõik kalad ja nende mari. Haiguse tekke peamisteks põhjusteks on kalade ja marjaterade vigastused või vee madal temperatuur. Väga happelises või, vastupidi, tugevalt aluselises vees kahjustub kalade nahk ning võivad samuti hakata arenema saproleegniad. Saprolegnioos võib esineda kaladel aastaringselt, kuid nagu viimaste aastate uurimistulemused näitavad, on erinevail seeneliikidel veetemperatuuri suhtes erinevad nõuded. Kõige enam esineb saprolegnioosi siiski kevadel ja sügisel.Haiguse varajases staadiumis täheldatakse kalade kehapinnal, uimedel ja lõpustel peeni
Enamuse Eesti kalade puhul jääb dd. suguküpseks saamise iga paari kuni 10 aasta vahemikku. Esineb ka liigisiseseid erinevusi ee. (kääbusisased lõhedel). Isased küpsevad reeglina nooremalt kui emased. ff. Kalade järglaste saamise potentsiaali näitajad: · absoluutne viljakus munasarjades olevate küpsete munarakkude arv; · "tööviljakus" kalakasvanduses välja lõpstavate marjaterade arv; · suhteline viljakus marjaterade arv emaskala ühe kg kohta. gg. Küpsuskoefitsient ehk gonadosomaatiline indeks, lühend GSI sugunäärmete hh. (gonaatide) % kehamassist. 35. Kalade ränne ja selle tüübid. a. Siirdekalad: · anadroomne ränne meres toitumine ja magevees sigimine (lühe, meriforell, b. meritint)
annaabi.ee 
