Marie Under (6)

http://www.abiks.pri.ee
Marie Under oli eesti luuletaja, üks eesti suurimaid lüürikuid. Ta sündis 27. märtsil 1883. aastal Tallinnas. Õppis 1891- 1900 saksa tütarlastekoolis, töötas 1901- 1902 ajalehe ”Teataja” toimetuses. Abiellus 1902.a. K. Hackeriga ja asus elama Moskvasse. Naasnud 1905.a. Eestisse, tegutses kutselise kirjanikuna peamiselt Tallinnas. 1924.a. abiellus A. Adsoniga. Ta kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse “Siuru” rühmitusse ja saavutas luuletajamaine esikkoguga “Sonetid”. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu asutajaliikmeid ning mitme kodu- ja välismaise organisatsiooni auliige. Aastast 1904 avaldas luuletusi ajakirjanduses. Esimestes värsikogudes “Sonetid” (1917), “Eelõitseng” ja “Sinine puri ” (mõlemad 1918) avaneb Underi ere anne kujundiküllases armu- ja looduselamuste kujutamises. Filosoofilised mõtisklused elu valguse- ja varjupoole üle on iseloomulikud teostes “ Lageda taeva all” (1930) ja “Kivi südamelt” (1935), pihtimuslik inimkannatuste teema ja sõjatraagika tõusevad esile humanismiideest kantud kogumikus “Mureliku suuga ”. Marie Under põgenes 1944.a. Rootsi, töötas 1945- 1957 Stockholmis Drottningholmi teatrimuuseumis. Pagulasena Rootsis kirjutatud värssidest tundub valusat koduigatsust. M. Underi tähtsamad kogud on “Hääl varjust” ja ”Rõõm ühest ilusast päevast”. Under on eesti keelde tõlkinud “Valiku saksa uuemast lüürikast”, C. Baudelaire'i “Väikesed poeemid proosas ”, M. Lermontovi “Valiku luuletusi” ning M. Maeterlincki, F. Grillparzeri jne. lavatekste. Tema kõrgetasemeline ballaadilooming sisaldub kogus “Õnnevarjutus”. 1681.a. ilmus Underi valikkogu “Mu süda laulab”. Marie Underi luulet on tõlgitud paljudesse keeltesse: vene, saksa, esperanto , inglise, prantsuse, rootsi, soome ja itaalia. Marie Under suri 25.septembril 1980. aastal Stockholmis.
 
MARIE UNDER (27. III 1883 – 25. IX 1980)
Eesti luuletaja. Ta kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse "Siuru" rühmitusse ja saavutas luuletajamaine esikoguga "Sonetid" 1917. Under on eesti suuremaid lüürikuid. Tema tundeküllane ja sisendusjõuline looming kujutab elujanuselt armastust ja loodust. Hilisem, mõtisklevam luule juurdleb elu valguse- ja varjupoole üle. Underile kujuneb keskseks avaralt mõistetud inimliku õnne probleem. Harras looduse ja selle põliste seaduspärasuste ees, mõistes igavest uuenemist sünnis ja surmas, kasvamises ja hääbumises, elab luuletaja sügavalt läbi inimese ja ühiskonna ebatäiuslikkuse, osatute kannatused ja indiviidi sisevaevad ("Õnnevarjutus" 1929 ).
Oma loomingu põhiteemasid arendab Under edasi paguluseski. Luuletaja hingeustavus mere taha jäänud kodumaale on muutumatu. Ta mõtleb kaasatundvalt endast õnnetumatutele ("Kusagil"). Tõelisuse paistel on mälestus kodust valushell ja igatsev, võõrsil viibimine mõjub rusuvalt ja põgus rõõmuhetk on otsekui varastatud ("Põgenik", "Võõrsil", "Rõõm").
 
"Põgenik" 1954
Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade,
Kord veel tahaksin tagasi...
ära lõigat on tee.
Kahlasin kaelani ohakais,
orjavits veristas käed,
paremal ahistas laini pais ,
vasemal surusid mäed.
Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav –
varju ei vähimat.
Valutas südames lahtine haav ,
leinates lähimat.
Kord veel tagasi tahaksin
leida kodutee,
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.