Mälutreening (0)

Mälutreening
Referaat
Tallinn 2004
Carlos Castaneda ütleb oma raamatus “ Don Juani õpetused” järgmist:“ Kui inimene hakkab õppima, siis ei ole ta kunagi selgusel oma eesmärkidest. Tema eesmärk on puudulik, tema kavatsus on ähmane. Ta loodab tasusid, mis kunagi ei materialiseeru, sest ta ei tea midagi õppimise raskustest. Ta hakkab õppima aeglaselt, tükk-tükilt, siis suuremate kamakatena - ja tema mõtted on varsti vastuolus , sest see, mida ta õpib, ei ole kunagi see, mida ta endale ette maalis või kujutas ja nii hakkab ta kartma. Õppimine ei ole kunagi see, mida keegi loodab. Iga õppimise aste on uus ülesanne ja hirm, mida inimene kogeb , hakkab kasvama halastamatult, järeleandmatult. Tema eesmärk muutub lahinguväljaks” ( http://home.delfi.ee/~uhhuu/Castaneda_1.html 03.02.2005).
Ilusasti öeldud. Ja kindlasti peitub selles suur tõetera. Kuid vaatame hetkeks, mida siis õppimine tähendab ja kuidas õppida. Olen ise kaitseväelane ja töötan alluvatega. Kaitseväes tähendab alluvatega töötamine aga ennekõike nende õpetamist ja kaitseväes teenimine tähendab ennekõike õppimist. See on ju loogiline, sest väljaõppimata sõdur pole sõdur, sama hästi võib ju võtta tänavalt Peetri või Pauli, kes pole isegi oma kõige halvemas unenäos sõduriks olemist näinud, ja saata nad mingit ülesannet täitma. Tagajärgedest ei soovi ma isegi mõelda.
Niisiis - kaitseväe ohvitserina on minu töölaual raamat, mille pealkirjaks on “Rakenduspedagoogika õpik”. Selles raamatus defineeritakse õppimist järgmiselt: “Kogemuse vahendusel kujunevad püsivad muutused käitumisviisides” (Kaitsejõudude peastaap, 2002:29). Niisiis on meil olemas õppimise definitsioon. Ei maksaks aga mõtelda, et kõik kestvad muutused käitumises on seotud õppimisega.
Õppimise meetodeid on erinevaid, ei hakka siin neid kõiki üles loendama. Enda arvates pean olulisemateks lugemist, õppevideode ja saadete vaatamist ning praktilisi harjutusi. Kuid kõiki meetodeid ühendab üks tähtis faktor - mälu. Mäluta ei ole ju õppimisel mõtet.
Albert Einstein on ütelnud, et haridus on see osa, mis alles jääb, kui kõik õpitu on ununenud. Et oleks midagi unustada, tuleb kõigepealt õppida ja meelde jätta ehk pikaajalisse mällu salvestada (http:// www. pelgulinna .tln.edu.ee/ foorum 04.02.2004).
Niisiis jõudsime tõsiasja juurde, et õppimise juures on kõige tähtsam mälu. Et õppida, omandada teadmisi ja kogemusi, tuleb õpitut, kogetut mäletada. Minu töölauaraamat “Rakenduspedagoogika õpik” jagab mälu kahte ossa - üks osa töötleb informatsiooni, teine salvestab seda. “Lühiajaline mälu- töötlemine toimub aju selles osas, kus paikneb meie lühiajaline mälu ehk töötav mälu. Lühiajaline mälu suudab mahutada 6-7 ühikut informatsiooni üsna piiratud arvu sekundite vältel. Kui informatsiooniühikute talletamiseks midagi konkreetset ette ei võeta, lähevad need kaduma. Enamus meist on seda kunagi kogenud, kui meile on esitletud kedagi tundmatut. Juba peaaegu samal hetkel, mil me kuuleme võõrast nime, on nimi meil meelest pühitud. Pikaajaline mälu- informatsioon tuleb salvestada pikaajalisse mällu sellisel moel, et me informatsiooni hiljem taas kätte saaksime. Justkui arvutis. Kui informatsioon jääb salvestamata, läheb teave kaduma ja kui meie failide paigutuses puudub süsteem, ei ole võimalik vajalikku informatsiooni hiljem, kui seda tarvis läheb, üles leida”. (Kollektiivne teos - Rakenduspedagoogika õpik, 2002:57).
Järeldus oleks siis selline, et õppimise jaoks on vaja treenida mälu või õppida seda kasutama. Tuupimisest ja pähe õppimisest ei ole pikemas perspektiivis kasu. “On raske unustada tõsiasja, et ilma kordamata ununeb ühe päeva möödudes 75% omandatud materjalist ja ühe kuu möödudes on sellest alles vaid 5%” (http:// www.pelgulinna.tln.edu.ee/foorum 04.02.2004). Kuid ega kordamine ole ainus meetod oma mällu midagi salvestada. Kahtlemata on kordamine väga efektiivne vahend ja vanasõnagi ju ütleb, et kordamine on tarkuse ema, ent võimalusi on rohkem. Ja kui tõele au anda, siis kõiki asju ei saa ju kordamise teel õppida. Kas pole siis mitte õppimise eesmärk midagi enamat , kui lihtsalt hinde või linnukese kirja saamine? Minu arusaamist mööda on õppimise eesmärgiks ennekõike oskus õpitut praktikas kasutada. Ja selle oskuse omandamiseks ainult kordamisest ei piisa. Meil tuleb mälust õpitu üles leida ning leida viis, kuidas õpitut kasutada. “Rakenduspedagoogika õpik” pakub välja mõiste memotehnika: “Informatsiooni talletamiseks pikaajalisse mällu on mitmesuguseid meetodeid, mis kindlustavad, et me vajadusel õige teabe üles leiame.
Muuhulgas võib selleks otstarbeks kasutada tugisõnu või riime (memotehnikat), luua informatsioonidest tervikpilte, näha vaeva kordamise või harjutamisega või kasutada erinevaid mooduseid infoühikute sisestamiseks, näiteks mitmesuguseid õppevahendeid jne. Kõike seda tehes võib kogeda, et unustamine väheneb. (Kaitsejõudude peastaap, 2002:57)
Mäletan, kuidas BALTBAT-is õpetasid US Special Forces instruktorid meid mälu kasutama. Tegemist oli snaiprite vastase väljaõppega. Kuid nagu ütles instruktorite ülem kapten Philips : “Selleks, et snaiprite vastu võidelda, peate te ise nendeks muutuma , mõtlema ja tegutsema nagu nemad, te peate õppima olema mitte teie ise, vaid teie vaenlane . Te peate oskama tähele panna muutusi ruumis ja aimama, kas tegemist võib olla teie vaenlase poolt ilmutatud aktiivsuse tagajärgedega või ei. Ainult siis on teil ja teie alluvatel võimalus ellu jääda” (Capt. Philips, 1998.a, Counter sniper activities and force protection, [ loengukonspekt, minu tõlge], Adazi: BALTBAT.). Meie instruktorid olid oma ala profid. Ootasime nendelt Panama ja Lahesõja veteranidelt kõike peale selle, mis meid ees ootas. Ja ootas meid mälutreening. Iga päev treenisime mälu. Isegi siis, kui lõpuks hakati väliõppusi läbi viima, algas ja lõppes päev mälutreeninguga. Näiteks tõstis hommikul instruktor lauda katva liniku 15-ks sekundiks üles ja me nägime laual erinevaid esemeid. Õhtul, 8 tundi hiljem pidime me ütlema, mida me hommikul nägime ja millises järje korras need esemed olid. Või näiteks looduses: iga päev jalutad sa teenistusse ja sealt tagasi mööda kindlat rada. Öösel on raja äärde asetatud midagi, olgu see siis mändide keskel peidetud lehtpuuoks või kahe meetri kõrgusel puusse löödud nuga - sina pead seda märkama ja õhtul teatama, kus midagi teisiti oli. Ja tulemused andsid endast varsti märku. Meile muutus õppimine (ka inglise keeles teooria meelde jätmine) järjest kergemaks, rääkimata praktilistest oskustest ja nende oskuste ja teooria kokkuviimisest. Meid õpetati õpetatut reflektiivselt mälust üles leidma. Vene teadlane I. Pavlov ongi arvanud, et õppimise eesmärk on reflekside kujundamine või kustutamine. Ta tõdeb, et õppimise efektiivsuse kindlaksmääramine toimub:

• reaktsiooni tugevuse kaudu;
  
• latentsiaja kaudu tingitud stiimulist reaktsiooni tekkimiseni- mida lühem, seda efektiivsem õppimine;
  
• korduste arvu kaudu, mida läheb vaja tingitud refleksi kinnistamiseks.
  

( http://www.hot.ee/jaantollasepp/organisatsioonipsyhholoogia/oppimine.html 02.02.2005).
Ka mina olen oma kogemuste põhjal jõudnud arusaamisele, et edukaks õppimiseks on vaja oma mälu treenida ja veel kord treenida. Niisiis jääb mälu kasutamise oskus kõige olulisemaks õppimisvahendiks.
Kasutatud kirjandus
Kollektiivne teos - peatoimetaja Poul Carlsen, terminoloogiliselt toimetanud kol Arvo Sirel, kol-ltn Jaak Haud, 2002, Rakenduspedagoogika õpik, Tartu:, AS Atlex
http://home.delfi.ee/~uhhuu/Castaneda_1.html 03.02.2005
http:// www.pelgulinna.tln.edu.ee/foorum 04.02.2004
http:// www.hot.ee/jaantollasepp/organisatsioonipsyhholoogia/ oppimine .html. 02.02.2005
Capt. Philips, 1998.a, Counter sniper activities and force protection, [ loengukonspekt, minu tõlge], Adazi: BALTBAT
4