Psühholoogia essee (1)

Kui tähtis on õppimiseks vaja tunda psühholoogiat?
Inimesed õpivad kogu oma elu, kas siis teadlikult või teadmatult. Kool on ainult üks etapp ja see, et me õpime koolis teadlikult, ei tähenda, et enne või pärast seda enam õppimist ei toimugi. Teadmiste ammutamine ja maailma mõistmine algab juba väga varajases eas ning sageli ei nimeta me seda üldse õppimiseks,vaid hoopis mängimiseks. Sellest õppimisest aga sooviks ka häid tulemusi saada. Kas selleks,et õppida, on meil vaja ka midagi enda aju talitlusest, mälust ja tunnetusest, ning millisel määral aitavad need teadmised meil saavutada paremaid õpitulemusi?
Kõige esimeseks õppimisetapiks on lapseeas omandatavad teadmised ja oskused. Üheks selliseks teadmiseks on keel. Laps ei sünni keelt osates, kuid nutmine ja häälitsemine on esimesed ilmingud keele õppimises. Kuigi keeleorganid on need, mis võimaldavad meil ära õppida keele ( Allik jt, 2006) on tähtis siiski ka see, kui palju saavad lapsed keele omandamisel tähelepanu. Laps pole võimalik täielikult keelt omandama kui ta ei puutu sellega kokku vanuses 3-5 aastat. Sellist perioodi nimetatakse kriitiliseks perioodiks ( Lenneberg, 1967). Seepärast on tähtis vanemate hool ja teadmatu õpetamine ehk keele rääkimine. Üheks meeldejäävamaks näiteks hoole puudumise kohta on hiljuti saates „Oprah“ nähtud lugu, kus vanemad olid jätnud oma tütre Danielle’i tuppa luku taha, kus temaga ei räägitud ega oldud koos. Tal puudusid võimed teiste inimestega suhelda, ta oli alakaalus ning käitus pigem looma kui inimesena . 7-aastaselt oli tema mõistus 2-aastase tasemel. Danielle päästeti politsei poolt ning nüüdseks on ta adopteeritud ning tema kasuvanemad üritavad talle selgeks teha kõike, mida 7-aastane laps peaks teadma. Rääkida tüdruk veel ei oska, kuid ta saab aru teatud asjadest, mida teised räägivad. See, kas ta aga kunagi ise korralikult rääkima hakkab, sõltub nüüd õpetusest rohkem kui lapse keeleorganist, sest kriitilisel perioodil puudus tal igasugune suhtlus teiste inimestega.
Danielle’i juhtum on ka värvikas näide sellest, kuidas ilma mänguta ei arene lapse mõistus nii, nagu see peaks arenema. Tal puudusid mänguasjad ning seepärast puudusid tal muud oskused, mida, lisaks kõnele, on vaja,et elus hakkama saada. Mängud õpetavad lapsele, kuidas näiteks hoolitseda teiste eest. On ju paljude väikelaste mänguasjadeks igasugused nukud, kelle eest peab hoolitsema: riidesse panema , toitma ja kõike muud, mida tegelikus elus teha tuleb. Samuti on erinevad teadmisi ja ruumilist mõtlemist arendavad mängud, kus teatud kujund tuleb panna vastava kujuga auku . Nii arendavad mänguasjad ja mäng last ja seeläbi toimub nö teadmatu õppimine.
Teiseks õppimisetapiks on muidugi kool. Teadliku õppimise käigus omandatakse erinevaid teadmisi näiteks loodusteadustest, ajaloost ja matemaatikast , mis arendavad meie üldist mõtlemist. Kuidas aga meelde jätta kogu see materjal, mida järgmiseks kontrolltööks või eksamiks vaja on?
Selle küsimuse vastuse otsimiseks tuleb suunata pilk mälu struktuuri ja mäluprotsessidesse. Mälu koosneb erinevatest struktuuridest: lühimälu ja pikaajaline mälu. Kuna lühimälu salvestab vaid vähe asju ja siis need unustab, siis on vaja teatud asjad salvestada pikaajalisse mällu. Muidugi võib teatud õpilastele kasuks tulla ka enne eksamit või kontrolltööd materjali vaadata, sest siis on see materjal lühimälus, kuid kindel on see, et kõik materjali pole võimalik niimoodi kiiresti pähe saada. Seepärast õpimegi me juba kodus materjali ning,et meelde tuletada, mida õppisime, kordame seda enne tööd üle, et värskendada oma teadmisi. Paljud õpilased aga ei oska niimoodi õppida, et kõik vajalikud teadmised meelde jääksid. Minu sõber on üks näide sellest, kuidas mitte õppida. Nimelt toimis tema nii,et tuli koolist koju, võttis väikese eine, ning asus uuesti õppima. Õppimise lõpetas ta alles pärast südaööd ning nii toimis ta igal koolipäeval. Sellega ei andnud ta endale puhkust ja koormas mälu kogu aeg uue materjaliga . Kui lühimällu salvestamisel annab hea tulemuse nn mehhaaniline ehk mõtestama kordamine, siis pikaajalisse mällu salvestamiseks on efektiivsem mõtestatud kordamine ja jaotatud õppimine ning kordamine (Allik jt, 2006). Kuna mu sõbra tulemused koolis polnud väga head, siis võib arvata,et ta ei korranud materjale mõtestatult ning tema õppimisviisid ei andnud tulemust.
Ma olen väga tihti tähele pannud ,et kordamine annab väga häid tulemusi teadmiste meeldejätmisel, eriti keeleõppes. Rootsi keele tundides kordame me väga tihti eelnevalt õpitud materjali üle, kuigi see tundub sel hetkel väga mõttetuna,sest alles eelmisel tunnil oleme sama asja õppinud. Pärast testiks õppimisel tuleb see kordamine aga mulle kasuks, sest kõik on justkui meeles, kuigi ma pole seda ise eraldi veel õppinud. Kõiki uusi sõnu on kerge meelde jätta ja lõpuks annab see mulle testi tulemuseks A. Kui ma aga olen puudunud mõned tunnid , siis on pärast kodus õppimine raskem, kuigi teised pole tunnis väga palju uut materjali juurde õppinud. Selleks,et saada ka järgmine töö tulemusele A, on mul endal vaja kodus rohkem korrata . Seepärast soovitaksin mina enda kogemusest võimalikult tihti käia võõrkeele tundides, et saavutada hea õppimistulemus.
Kui materjali on palju ja kõik on väga segane, siis aitab meid samuti psühholoogia. Nimelt tuleks materjali kokku pakkida suuremateks ühikuteks ehk känkida ning samuti materjali kuidagi organiseerida (Allik jt, 2006). Seepärast on minu üheks õppimismeetodiks kujunenud tänu psühholoogiale informatsiooni sidumine mingisuguse teise informatsiooniga. Näiteks vene keele sõnade meeldejätmisel, mis ilma järgneva meetodita oleks olnud minu jaoks peaaegu võimatu, kasutasin ma eesti keeles olevaid sõnu,mis riimusid vene keele sõnadega. Nii võisin ma ühendada omavahel kaks eesti sõna, mis jäävad hästi meelde, ning siis teisest eesti keele sõnast tuletada selle vene keelse sõna, mis enne kuidagi meelde ei jäänud. Samuti on võimalik infot siduda sündmustega, mis on minu elus juhtunud ja seeläbi jääb see meelde nii semantilisse kui ka episoodilisse mällu. Näiteks on Euroopa riikide meeldejätmine lihtsam neil, kes kõikides riikides ka ise on käinud.
Kui informatsiooni sidumine emotsionaalsete juhtumistega, siis annab see positiivseid tulemusi. Kui aga sellest sidumisest keelduda, muutub teatud materjali omandamine peaaegu võimatuks. Näitena võin tuua vene keele õppimise. Koolis õppisin ma seda 8 aastat, kuid kuna mul puudus huvi seda omandada, ei jäänud ka keel meelde. Kui töö jaoks võisin sõnad selgeks õppida neid kuidagi seostades muude asjadega, siis pärast tööd ununesid need. Mul puudus tahtmine seda selgeks saada, samal ajal kui inglise keele selgeks saamine polnud üldsegi raske, sest selle vastu on mul ka huvi.
Kuna inimesed unustavad, mis on kahtlemata organismile kasulik, siis on üheks tähtsaks aspektiks see, millal me õpime materjali. Gümnaasiumis tuli mul selgeks õppida maailmakaart koos pealinnadega , alguses küll raske, aga erinevate meetoditega sai see siiski väga selgeks ning töö sain ma väga heale hindele. Kui ma aga nüüd peaksin kirjutama kaardile,kus mingisugune riik asub ja mis on selle pealinn, siis jääksin ma hätta. Seega ei piisa sellest, et ühe korra on materjal pähe õpitud, aastaid hiljem ei ole sellest enam kasu.
Õppimiseks on minu arvates väga tähtis teada teatud psühholoogia alustalasid. Tähtis on teada, et kui saame endale lapse, siis vajab ta meie hoolt, et õppida selgeks keelt, tal on vaja mänguasju, et õppida tundma kujundeid, hoolitsed ise tulevikus teiste eest, ning samuti saab laps läbi rühmamängudele selgeks teistega suhtlemise viisid. Psühholoogia üks uurimismeetodeid- mälu- on kõige tähtsam,et õppida, ning seepärast on vaja üsna põhjalikult teada, kuidas see toimib, et saavutaksime maksimaalseid tulemusi. Kuna õppimine kuulub täielikult igapäevaellu, siis võiksid paljud inimesed uurida psühholoogiat ja saada aru, kuidas nad peaksid õppima, et nende aeg lihtsalt raisku ei läheks.
Kasutatud kirjandus:
Rauk ,M. (2006). Mälu. Toim. J. Allik, M.Rauk. Psühholoogia gümnaasiumile (lk 113-119). Tartu. TÜ Kirjastus
Tulviste,T ; Tulviste, P. (2006). Keel. Toim. J.Allik, M.Rauk. Psühholoogia gümnaasiumile ( lk 152-154). Tartu. TÜ Kirjastus.
Lenneberg, Eric Heinz . (1967). Language in the context of growth and maturation. Biological Foundations of Language ( lk 125- 142). New York . John Wiley & Sons Inc.