Kurb
lugu.
Neljapäeval,
umbes kella üheksa paiku õhtul. Kaks noort, poiss ja tüdruk
jalutavad käest kinni.
Nad on juba pikka aega täielikus vaikuses
kõndinud, aga neile meeldib nii. Nad lihtsalt naudivad
teineteise
lähedust, ilma sõnadeta. Poisi küsimuse peale, et kas kaaslasel on
külm, noogutab
tüdruk tagasihoidlikult. Sõnagi lausumata annab
poiss tüdrukule oma jope . Vastutasuks saab ta
ainult tüdruku
sooja naeratuse, ei midagi muud. Nad ei taha sõnadega rikkuda seda,
mis neil on.
Mõni juhuslik mööduja võib naeratades öelda, et
armas paar, aga nad on midagi enamat, kui
lihtsalt armas paar.
Lund hakkas sadama. Suuri ja valgeid lumehelbeid langes maha,
alguses hõredalt, hiljem juba
tihedalt. Tüdruk puges rohkem
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-12-14
Kuupäev, millal dokument üles laeti
13 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Estin Eesel
Õppematerjali autor
Lõpp, või alles algus ? Oli õhtu, üks pime õhtu, pime ning märg. Tänaval, pargis ega rannas polnud kedagi, vähemalt nii arvati. Kuid rannas vana lagunenud paadilogu varjus nuttis üks tüdruk. Ta nuttis ning vaatas merd, vaatas kuidas välk merre lööb, vaatas kuidas lained möllavad ja vihm loodust peksis. Ta oli õnnetu. Rannalt paadilogu varjust otsis ka öömaja üks poiss. Üsna räbaldunud riietes poiss. Ta ei osanud mujale minna, ning kui ta märkas väga rusutud olekus tüdrukut, oli tema kindel eesmärk sinna ööseks jääda. Ta läks vaikselt, hiilis tüdrukule ligi, mille peale see tüdruk ehmatas ning veel tugevamini nutma puhekes. Poiss kohkus ning tal ei tulnud enam sõnad suust välja, kuid siis küsis ta vaikselt, mis tüdrukut vaevab, et ta niiviisi nutab. Tüdruk kõhkles ning siis ütles sosinal, neid ei ole enam. Ta rääkis poisile pikalt ja laialt oma vanematest, ja kuidas ta vanemad olid hukkunud. Selle jutu peale
hakkas ta käima pidudel, jooma ja suitsetama. Nende suhe arenes kiiresti ja kuna Heidil oli emaga Taneli pärast palju tülisid, veetis tüdruk rohkem aega poisi juures kui kodus. Heidi sünnipäeval kutsus Tanel ta restorani ja andis neiule üle kingituse, milleks oli medaljon, milles oli nii Taneli kui ka Heidi pilt. Tüdruk ei kandnud küll tavaliselt eriti ehteid, aga seda medaljoni hakkas ta kandma iga päev. Selle medaljoniga oli seotud ka üks lugu, mille poiss lubas Heidile rääkida, kui õige aeg tuleb. Mõne nädala pärast oli Heidil ühel hommikul väga paha olla ja ta oksendas, ta arvas, et oli eelmine päev halvaks läinud toitu söönud. Kui ta aga hiljem järgmisele peole minema hakkas kukkus ta tänaval kokku ja ta viidi haiglasse. Ta sai teada, et on rase. Tanel rõõmustas selle üle väga. Ema viskab Heidi peale uudise teadasaamist kodust välja, kuid isa on õnneks mõistvam ja lubab tütart igal võimalikul moel toetada,
Unes tantsija Elas kord üks orvust neiu, Marlene, kelle suurimaks südamesooviks juba tillukesest tüdrukust peale oli saada tantsijaks. Tüdruku õnnetuseks oli ta aga lapsest peale olnud ratastoolis ning arstid polnud talle suuremat paranemislootust kunagi andnud, kuid tüdrukul oli kange iseloom ning ta oli kindel, et see ei ole veel kõik. Orbudekodus peeti teda rumalaks tüdrukuks, kes ei suuda endale reaalsust tunnistada. Igal ööl nägi Marlene unes, kuidas ta hõljus imekaunilt mööda tantsupõrandat justkui sulgkerge linnuke. Alati oli kohal ka juubeldav publik, mille iga liige Marlene õrnust ja graatsilisust ammulisui imetles. Ühel ööl, kui neiu taaskord enda unenäos tantsu vihtus, märkas ta publiku seas ühte erilist noormeest, kellelt ta enam pilku ära ei saanud. Tal oli tunne, et on noormeest varem kohanud. Ärgateski oli Marlenel sees soe tunne ning tema mõtetes keerles vaid see salapärane noormees. Terve päeva istus tüdruk uni
" "Ei, seda ei juhtu enam." poiss ei tahtnud mehega kaasa minna. "Usu mind, see juhtub ja mitte ainult üks kord. Sa tuled siia tagasi paari kuu pärast, kui õppid ennast kontrollima." "Ma ei tule!!!" karjus poiss. "Ära vaidle minuga!" mees haaras poisi käsivarrest ja hakkas teda tirima ukse poole, kui Ethan üritas Marianile ütelda:"Kas sa laseda seda teha?" "Usu mind poiss, see on nii sulle kui ka mulle parem," ja siis ta hakkas nutma. Ethanilgi oli kurb. "Poiss, ma toon homme su asjad, siis ära, täna leiame sulle midagi ikka selga." lausus Michell. "Millal ma saan tagasi tulla?" päris noormees, kuid see küsimus jäi vastuseta. 10. "Me ründame Damen Wolfi, meie vihavaenlast, 13. veebruaril kell 03.00 öösel. Meie lähme otse tema maja juurde. Just siis , kui tema seda ei oota. Just siis , kui tema kari on jahil, alguses me võtame vangi need hundid, kes on sel ajal jahil ja alles siis ründame maja
See poisile ei meeldinud, kuna ta teadis, et lambad kardavad võõraid, aga lapsi nad ei kartnud miski pärast. Ta mängis natuke lammastega. Järsku võttis ta poisilt käest kinni ja viis ta Egiptusess püramiidide juurde. Püramiidide juures ütles laps talle: " Kui siia tuled, leiad peidetud varanduse." Just siis kui ta hakkas näitama varanduse asukohta, ärkas poiss üles. Ja nii juba kaks korda. Naine alguses oli palunud oma seletuste eest raha, aga kui seda lugu kuulis, siis otsustas, et hetkel ei taha ta midagi. Aga hiljem, kui poiss saab varanduse, tahab ta ühte kümnendikku varandusest. Naine seletas siis, et see unenägu on maailma keeles. Seda on raske seletada, ja sellepärast ongi tal õigus varandusele. Ta ainus seletus oli, et ta peab minema Egiptusesse ja leidma varanduse, siis on ta rikas. Poiss vihastas ja ei näinud mingit mõttet sellest külastusest. Naine palus tal lahkuda. Poiss oli pettunud ja otsustas mitte enam unenägudesse uskuda
Armastuspärlid Eckhard Rösler Eckhard Rösleri jutukogumiku temaatika on seotud noorte probleemide ja omavaheliste ja põlvkonnasuhetega Liikuva panevaks jõuks on esimesed sümpaatiad, õrnad tunded, ent leidub ka noorte petetud lootusi. Üsna paljusi olukordasi võib leiduda ka päris elus, isegi filmides.Tõsielulisus mulle selle raamatu juures meeldiski kõige rohkem. Priimula Siduvateks tegelasteks on Mario, Priimula ehk Anett ja Waldemar. Kuntstitunniks oli igal lapsel tehtud plakat, Mariol oli see kenasti välja tulnud. Waldemar oli enda kuntstiteose, kas koju unustatud või üldsegi tegemata jätnud. Talle ei meeldinud, et tähelepänu oli koondunud plakatile "KAITSKE MEIE METSA", poiss viskas paberi maha ja allkirjastas selle oma jalajäljega. Tugevat kasvu Waldemar, käskis Mariol suu kinni pidada ja õpetajale mitte ühtki piuksu teha. Anette astus viimase kasuks välja ning lubas ise juhtunust Tschernyle ära kaevata. Jõhk
jnejne :D Jaaa siiiis ta lõpuks kui tahtis midagi lasta lõunaks teha aga kuna tal ei olnud mdiagi, ta oli juba nii vaene siis tal tuli meelde tema pistrik ning lasi kokal sellel suled kiiresti maha võtta ja praadida. · Lõunasöögi ajal kui oli söödud siis Giovanna lõpuks rääkis ka miks ta sinna läks. · Ta läks kuna tahtis oma pojale seda pistriku aga kuna nad sõid selle ära siis ei olnud Federigol neile midagi anda, ta oli kurb kuna ei saanud nii kenale daamile abiks olla. · Giovanna läks koju ilma pistrikuta ning ta poeg suri natukese aja pärast ära. Siis sai Giovanna varanduse endale ning ta vennad käskisid tal kellegiga abielluda kuna ta veel nii noor ja ilus jne. · Siis ta ütles et kas jääb leseks või abiellub suurepärase ja heasüdamliku Federigoga, kes oli vaene kuid kuna ta oma linnu sellepärast praeks tegi et Giovannale lõunasöök teha siis oli ta
tüdruk nägi kuidas libahunt libapuu poole kõndis ja teadis, et tal on midagi juhtunud. Tüdruk hakkas libahundile lähemale ning nägi kuidas libahunt jäi libapuu juurde seisma ja ulgus. Tüdruk ronis vaikselt uu otsa ning jälgis. Järsku libises ta puult maha ent libahunt pani kohe teda tähele ning jooksis tüdruku poole ja haaras tast kinni. Tuli välja, et libahunt oskab inimeste kui ka loomade keelt. Tüdruk ehmus väga kuid ei kartnud liahunti, sest kuidagi teadis et ta on liiga kurb et midagi halba teha kuigi libahunt jõllitas tüdrukule otsa. Libahunt ytles : ’’ kui sa mind ei aita siis ma söön su elusalt ära. Tüdruk küsis: ’’ miks sa selle pruunide lehtedega ja hallika toonilise puu tüvega puu juures käid?’’. Libahunt vastas: ’’ see on üks teine libahunt mille nõidus ära kuri nõid’’. ’’Kas sa tead kus see nõid elab?’’. Libahunt vastas ’’ jah ’’. ning käskis tüdrukul selga ronida.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid