Mäeküla piimamees- analüüs (0)

Mäeküla piimamees
analüüs
"Mäeküla piimamees" on Eduard Vilde romaan, seda peetakse tema tugevaimaks teoseks.Romaanile on iseloomulik realistlik kujutuslaad ning süvenenud psühholoogiline vaatlus .Jutt käib ühe perekonna lagunemisest mõisniku süü läbi.
Lugu algab sellega kuidas mõisnik päevast päeva oma talupoegade töötegemist jälgimas käib ning üksildast elu elab. Kuna ta otsib oma ellu vaheldust, otsustab mees sõlmida lepingu Prillupiga ja anda oma valduses olev maa ja amet Prillupi naise "kasutamise" vastu talle.Mõisnik ei hooli varandusest, tema saamahimuks on hoopis noor naine.
Tõnu oli kogu aeg uskunud, et oma karvasuse tõttu saab ta veel kunagi rikkaks. See oli vaese talupoja suur unistus. Sellepärast oligi ta üliõnnelik pärast mõisniku ettepanekut. Oma suure saamahimu tõttu ei osanud ta alguses selle plaani juures midagi halba näha. Kuid praktiliselt müüs ta maha oma naise, kaotas inimväärikuse ja südametunnistuse. Kui Tõnu ka piimamehena läbi põrus, siis tundus see kõik talle kui üks kohutav unenägu. Prillup mõistis, et ka armastus ja abikaasa on väärtused, mida tuleks hoida, paraku taipas ta seda liiga hilja .
Prillup oli kaotanud peaaegu kõik, mis talle tähtis. Et kõrtsis rahu saada, pidi ta ülameeste suu õllega kinni panema . Ta hakkas ka ise üha rohkem jooma, sest tema südametunnistus piinas teda kohutavalt. Alkoholi tõttu ta lõpuks oma elu kaotaski.
Prillupi nn. „Kolmas laps“ Mari on väga enesekindel noor naine, kes ei lubanud meestel end käsutada. Mõnikord ta tahtis isegi tegutseda just vastupidi Prillupi soovidele. Kui Kremer ja Prillup sõlmisid lepingu, siis oli Mari selle vastu, sest tal oli eneseväärikus, mis ei lubanud tal lasta kaubelda endaga kui mõne esemega. Marile küll Kremer meeldis, aga ta ei armastanud neid kumbagi, sest teose lõpus, pärast Prillupi surma, ei jäänud Mari mõisniku juurde, vaid sõitis linna. Mari tegevust iseloomustab kõige paremini lause: “Ma tahan linnas olla varblane, mitte kanaarilind.” Ta tahtis olla vaba ja sõltumatu.
Kõik Mari kosilased olid niisama rahaahned ja tahtsid naisega abielluda , kui alles jäävad piimad ja Mari mõisas edasi käib. Seega ei olnud see ainult Prillupi viga ja tahtmine.
Eduard Vilde väljendas selle teosega erinevate karakterite käitumist ja arengut.Vilde tõestas kuidas räpaste tehingute ohvriks langenud Mari suutis säilitada siiski hingepuhtuse. Võrreldud on lihtinimest aadlikuga, ning on näha et mõlemad osapooled võivad valusalt kaotada. Teos on väga õpetlik ja mõtlemapanev.