Oliver Kihu Antonio Lucio Vivaldi Antonio Lucio Vivaldi (4. märts 1678 Veneetsia – 28. juuli 1741 Viin) oli Itaalia barokiajastu helilooja ja viiulimängija. Ta õppis viiulit isa käe all. Sellegipoolest pandi ta 15-aastaselt õppima preestriks. Kui 10 aastat hiljem Vivaldi preestriks sai, jäi ta tervislikel põhjustel selleks vaid vähem kui aastaks. Vivaldi töötas viiuliõpetajana ja hiljem ka orkestri- ja koorijuhina Veneetsia orbude- ja vallaslastekodus Ospedale della Pietà. Vaheaegadega oli ta seal tegev aastatel 1703–1740. Sealse orkestri ja koori viis ta nii kõrgele tasemele, et lapsi tuldi spetsiaalselt kuulama ka välismaalt. Alates 18. sajandi teisest kümnendist, mil sonaatide ja kontsertide kirjutajana tuntud Vivaldi ka vokaalmuusikat looma hakkas, hakkas ta peamiselt ooperite lavaletoomiseks palju reisima. 1740. aastal kolis Vivaldi Viini, et töötada viiuldajana keiser Karl VI õukonnas. Kuid juba järgmisel aastal Vi...
netisingel ,,Ussisõnad" 2004 album ,,Hiiekoda" 2005 CD ,,Mahtra sõda" 2005 album ,,Terast mis hangund me hinge 10218" 2006 singel ,,Sutekskäija" 2006 CD/DVD ,,Lahinguväljal näeme, raisk!" 2006 CD/DVD ,,Raua needmine" (koos Eesti Rahvusmeeskooriga) 2008 CD ,,Iivakivi" 2010 CD ,,Äio" 2011 CD "Ulg" ,,Roju" Naisekene kallikene Silma vaata talle nii Sul on roju jõudnud koju Anna hing ja tõsta kihu Väsinud ja näljane Naudingu mis taevani Käsk on täita kõik mis palub Ulatub kui annad ihu Meelita ja võrguta Kalla õlut, rebi liha Erksaks saaks siis tema meel Tahab rasket armastust Seda tegemata ei saa Edenedes kasvab iha Tema teab ta on ju mees Põrutab et maa on must Hei-hei naised nüüd, kõlab Naisekene kallikene meeste sõjahüüd Mehe poole vaata üllalt Heitke seljast undrukud, me See metslane on näljane
Kremer mõtles, et kui ta midagi vastu annab, siis on kõik korras. Polnud ju kaugel needki asjad, kus mõisnikud täie õigusega võtsid ilma midagi vastu andmata. Peale pikki kõhklusi tegigi ta kuuendikumees Tõnu Prillupile ettepaneku, vastu pakkudes lepingut, mille alusel Tõnu saab rentida piimandustalu, kus teenimisvõimalused märksa suuremad. Ettepanek ajas Tõnu esiti naerma vananeva mõisniku kihu üle, kuid saamahimu seemned olid idanema pandud. Ta tegi mitmelgi korral asja kohta, mis võiks ju temagi oma olla, vaatas ja kadestas seniseid kohapidajaid, kuulas nende kiidulaulu, kui hea koht see ikka on. Südametunnistus küll piinas, aga uus koorem Mari oli ju õieti selleks majja toodud, et surnud õe lapsi kasvatada, armastust ju õieti polnudki. Südametunnistus oli saamahimule alla jäänud. Nüüd algas Mari nõusse meelitamine. See võttis hulk aega
Heameelega oleks ta otsekohe Toompea mäest üles sõitnud ja Mönnikhuseni majja tunginud, aga kuidas Toompea väravast ja rootsi Vahtidest läbi pääseda, ilma et need pettust oleksid märganud? Gabriel teadis, et mõisameeste pealik teist korda Tallinna oli pidanud põgenema, aga kuhu oli Agnes jäänud? Gabrieli süda kipitas seda teada saada, ja see himu oligi teda pöörasele julgustükile -- üksipäini vaenulisse linna tungima kihu-tanud. Mõteldes jõudis Gabriel tuttava kõrtsi ette, mis Harju värava lähedal seisis. Kõrtsitoast paistis valgus ja oli tumedat häälte kõminat kuulda. Aknast sisse piiludes nägi Gabriel poole tosinat mehi, pealtnäha alamast seisusest linnakodanikud, kes "seal rasvaküünla valgusel õllekannude juures istusid ja elavalt juttu vestsid. Gabriel ronis hobuse seljast maha ja koputas kõrtsi ukse pihta. Uks läks lahti ja kõrtsmik ilmus lävele. «Kes seal on?» küsis ta uniselt.
annaabi.ee 
