Mäeküla piimamees (56)

autor: Amanda
Miks on “Mäeküla piimamees ” meisterlik psühholoogiline romaan?
Eduard Vilde romaan “Mäeküla piimamees” on väga hästi kirjutatud teos eesti talupojast, tema naisest ja mõisnikust, nende suhetest, kokkuleppest ja psühholoogilistest läbielamistest.
Kirjanik on raamatus väga meisterlikult kirjeldanud loodust. Näiteks alanud päeva kirjeldab ta nii: “...kui koit hämariku põsed ammugi lõkkele oli suudelnud...” (lk. 26)
Raamatus on kasutatud väga kujundlikku ja rikast sõnavara, mis hästi konteksti sobib. Dialoogid on huvitavad ja kaasahaaravad. Näiteks vestlus Tõnu ja Mari vahel: “Mis sina seal kigaldad?” “Ah, niisama.” “ Kade jälle reakima?” “Noh, naeran vanameest.” Vilde on kasutanud uudissõnu, näiteks kigaldama, mi ei olegi eesti keeles rohket kasutust leidnud.
Tegelaste endi mõtetega on “Mäeküla piimamehes” nende psühholoogiline areng väga hästi kujutatud. Näiteks Tõnus toimuvad muutused pärast Mari mõisnikule lubamist. Tsiteerin raamatust: “Tõnul on tunne, et tal enam midagi ei ole ja ta ise enam midagi ei ole. Tõnu ei mõista, miks ta veel kätt ja jalga tõstab, siit ning sealt tehes kinni haarab, miks ta silm tehtavat näeb ja aru seda taipab. “(lk.82)
Teos on psühholoogiline, sest selles on kirjeldatud tegelaste psüühilisi läbielamisi. Raamatu peategelane Mari on väga enesekindel noor naine, kes ei lubanud meestel end käsutada. Mõnikord ta tahtis isegi tegutseda just vastupidi Prillupi soovidele. Kui Kremer ja Prillup sõlmisid lepingu, siis oli Mari selle vastu, sest tal oli eneseväärikus, mis ei lubanud tal lasta kaubelda endaga kui mõne esemega. Marile küll Kremer meeldis, aga ta ei armastanud neid kumbagi, sest teose lõpus, pärast Prillupi surma, ei jäänud Mari mõisniku juurde, vaid sõitis linna. Mari tegevust iseloomustab kõige paremini lause: “Ma tahan linnas olla varblane, mitte kanaarilind.” Ta tahtis olla vaba ja sõltumatu.
Raamatu põhiidee seisneb Prillupi läbielamiste kujutamises. Tõnu oli kogu aeg uskunud, et oma karvasuse tõttu saab ta veel kunagi rikkaks. See oli vaese talupoja suur unistus. Sellepärast oligi ta üliõnnelik pärast mõisniku ettepanekut. Oma primitiivse mõtteviisiga ei osanud ta alguses selle plaani juurde midagi halba näha. Kui praktiliselt müüs ta maha oma naise, kaotas inimväärikuse ja südametunnistuse. Peale selle hakkas ta Marit nägema kui naist, mitte kui oma kolmandat last. Kui Tõnu ka piimamehena läbi põrus, siis tundus see kõik talle kui üks kohutav unenägu. Prillup oli kaotanud peaaegu kõik, mis talle tähtis. Et kõrtsis rahu saada, pidi ta ülameeste suu õllega kinni panema . Ta hakkas ka ise üha rohkem jooma. Alkoholi tõttu ta lõpuks oma elu kaotaski. Kui talupoeg oma viga taipas ja seda parandada püüdis, siis on juba hilja . Tõnu tahtis, et kõik oleks nagu enne lepingu sõlmimist.
Kõik Mari kosilased olid niisama rahaahned ja tahtsid naisega abielluda , kui alles jäävad piimad ja Mari mõisas edasi käib. Seega ei olnud see ainult Prillupi viga ja tahtmine.
Eduard Vilde romaanis “Mäeküla piimamees” on kujutatud kolme karakteri käitumist ja arengut, samas on raamat väga hästi kirjutatud ja viimistletud. See teebki teosest tõeliselt hea meisterliku psühholoogilise teose.