Maailmasõda: sõda, mis muutis kõike (0)

Maailmasõda : sõda, mis muutis kõike
Margaret MacMillan
Tänavu suvel möödub sada aastat ajast, mil Balkani väikelinnas Sarajevos mõrvasid serbia rahvuslased Austria-Ungari troonipärija ja tema abikaasa. See sündmus oli tollasele üldsusele kahtlemata šokeeriv, kuid esialgu mitte üleliia murettekitav. Eelnenud aastatel oli aset leidnud mitmeid poliitiliselt motiveeritud mõrvu, nt tapeti Itaalia kuningas, kaks Hispaania peaministrit, Vene tsaar ja USA president William McKinley. Ühegagi neist kuritegudest ei kaasnenud rahvusvahelist kriisi. Justkui veerev kivi, mis käivitab suurema maalihke , algatas seekordne mõrv järgneva viie nädalal jooksul sündmuste ahela, mis viis Euroopa üleüldisse sõtta.
Ameerika Ühendriigid president Woodrow Wilsoni juhtimisel kavatsesid Euroopas puhkenud konfliktist kõrvale jääda, sest paljude ameeriklaste hinnangul ei puudutanud see neid mingilgi moel. 1917. aastaks olid siiski Saksa allveelaevade rünnakud USA tsiviilaluste vastu ja Saksa valitsuse ilmsiks tulnud katsed õhutada Mehhikot sõtta oma põhjanaabri vastu põhjustanud ameeriklaste avalikus arvamuses raevupuhanguid, mis motiveerisid murelikku Wilsonit pöörduma Kongressi poole saamaks volitusi sõja kuulutamiseks. Ameerika ressursid ja inimjõud kallutasid jõudude tasakaalu lõplikult Keskriikide, s.o Saksamaa ja Austria-Ungari kahjuks ja 11. novembril 1918 lõppes sõda, mida tol ajal tunti Suure Sõjana.
Tundetud numbrid peegeldavad selle sõja õudusi: rohkem kui 9 miljonit surnut ja sellest poole võrra enam vigastatud noori mehi, poegi, abikaasasid ja isasid, kuid ka tohutu hulk kaotatud meisterlikke oskusi ja vaimuandeid. Hauad Põhja-Prantsusmaal ja Belgias ning sõja mälestusmärgid üle Põhja-Ameerika annavad tunnistust 53 000 hukkunud Ühendriikide sõdurist. Sõda tõi kaasa ka tuhandeid tsiviilohvreid, mille vahetuteks põhjustajateks olid nälg , haigused ja vägivald . Ja siis, kui kahurid vaikisid, tabas inimkonda enneolematu gripipandeemia. Kui väed pöördusid lahinguväljadelt koju, aitasid nad haigust, mille ohvriks on hinnatud 50 miljonit inimest, kanda üle maailma.
Tänapäeva Euroopa ja Lähis-Ida poliitiline geograafia peegeldab sõjale järgnenud rahulepingute tulemusi, milleks olid senisest väiksemad Venemaa ja Saksamaa ning paljurahvuseliste Austria-Ungari ja Osmani impeeriumide kadumine. Kaardile ilmusid uued riigid, näiteks Jugoslaavia ja Iraak .
Raskem on hinnata sõja poliitilisi, sotsiaalseid ja moraalseid järelmeid pikemaajalises plaanis. Konflikt muutis kõiki selles osalenud maid ja rahvaid. Valitsused said ühiskonna üle suurema kontrolli ja pole sellest siiani täielikult loobunud. Vanad režiimid langesid , et asenduda uutega. Venemaal asendas tsaristliku autokraatia kommunistlik, millega kaasnesid olulised tagajärjed kogu ülejäänud sajandiks .
Sõja ulatus ja hävitusjõud tõstatas mitmeid probleeme – millest paljude üle murtakse päid tänaseni – ja ka uusi poliitilisi ideid. President Wilson rääkis rahvuslikust enesemääramisest ja maailma muutmisest selliseks, et see ei ohustaks demokraatiat. Ta soovis näha Rahvasteliitu tulevase rahvusvahelise koostöö alustegurina. Venemaal pakkusid Lenin ja tema enamlastest kaaslased sellele vaatele radikaalset alternatiivi ilma piirideta ja klassideta maailma näol. Need kaks võistlevat visiooni tekitasid pingeid ka tulevase külma sõja ajastul, mis lõppes alles 25 aastat eest.
Enne 1914. aastat oli Venemaa tagurlik autokraatlik riik, kuid samas ka kiiresti arenev maa. Tema rahvastiku kasvu määr oli sama kõrge kui " Aasia tiigritel" 1960.–1970. aastatel. Ta oli Euroopa peamine toiduteraviljaeksportöör ning alanud industrialiseerimise käigus osutus ka masinate ja tehnika importijaks ennenägematus ulatuses. Venemaal arenesid enne sõda tsiviilühiskonnale iseloomulikud institutsioonid ja kinnistusid põhimõtted õigusriigist ning rahvaesinduse kaudu valitsemisest. Ilma sõjata oleks Venemaa võinud areneda kaasaegseks demokraatlikuks riigiks, kuid selle asemel hävis vana kord ja riigipöördega tulid võimule enamlased . Nõukogude kommunism nõudis vene rahvalt ja tegelikult kogu maailmalt kohutavat lõivu ning selle selle igandid on veel praegugi valulikult nähtavad Vladimir Putini korrumpeerunud ja autoritaarse režiimi näol.
Maailmasõda hävitas alternatiivsed võimalused Euroopa poliitiliseks arenguks. Kindlasti oli paljurahvuselistel impeeriumidel puudusi, kuid samas võimaldasid nad küllaltki erinevatel rahvastel oma territooriumil kõrvuti suhteliselt harmoonilist elu elada. Nii Austria-Ungari kui Osmani impeerium püüdsid erinevate rahvusgruppide suurematele autonoomiapüüetele lahendusi leida. Kas need oleks õnnestunud, kui sõda poleks neid riike kokkuvarisemiseni ära kurnanud? Me ei saa seda kunagi teada, kuid teame, et sellest ajast alates on maailm kannatanud etniliste konfliktide vägivalla ja õuduste all.
1918. aasta vaherahu lõpetas selle enneolematu konflikti, kuid jättis ukse avatuks tervele hulgale väiksematele "pügmeede sõdadele" (ingl k: "war of the pygmies") – nagu Winston Churchill neid kirjeldas. Võistlevad rahvusrühmad püüdsid oma iseseisvust tugevdada ja piire naabrite arvel laiendada. Poolakad võitlesid venelaste, leedulaste ja tšehhidega, rumeenlased tungisid Ungarisse. Omaenda piirides võitlesid Euroopa rahvad ka isekeskis. 37 000 soomlast (kolmest miljonist) surid 1918. aasta kodusõja esimestel kuudel, samas kui Venemaal võis ajaks, mil enamlased lõplikult oma arvukad vastased alistasid, hukkuda kuni miljon sõdurit ja tsiviilisikut.
Sõda muutis Euroopa ühiskonna, mis oli enamjaolt rahumeelse 19. sajandi vältel juba harjunud mõttega kestvast rahust kui loomulikust asjade seisust , brutaalseks. Pärast 1918. aastat kasvas eurooplaste hulgas valmisolek kasutada jõudu alates poliitilistest mõrvadest kuni tänavavägivallani ja otsida probleemidele radikaalseid lahendusi. Ekstremistlike vasak- ja parempoolsete liikumiste seemned – fašism ja kommunism – külvati mulda juba enne 1914. aastat, kuid läks vaja maailmasõda, et neid põhjalikult väetada.
Sõda aitas kaasa ekstremismi tõusule, nõrgendades Euroopa enesekindlust ja usku kehtivasse korda. Paljud eurooplased ei usaldanud enam oma eliiti, mis oli nad sellisesse katastroofi juhtinud. Saksa ja Austria monarhiad kukutati ja asendati ebakindlate vabariikidega. Uued režiimid oleks võinud edu saavutada, kui neil õnnestunuks aja jooksul legitiimsust koguda, kuid seda aega Euroopale ja maailmale ei antud. 1920. aastate lõpul alguse saanud suur majanduslangus pühkis uued režiimid minema ja õõnestas ka kindlaimate demokraatiate jalgealust.
Sõda sundis eurooplasi loobuma oma senisest ühiskonnakäsitlusest. Enne 1914. aastat olid nad uhked Euroopa võimu ja õitsengu üle, elades teadmises, et nende majanduslik ja sõjaline jõud valitseb maailma. Nad võisid isegi hoobelda, et Euroopa tsivilisatsioon on teistega võrreldes ülimuslik. Nüüd oli neil purustatud kontinent, mis oli oma rikkuse ära kulutanud ja end võib-olla surmavalt nõrgestanud. Nagu väljendus Prantsuse mõtleja ja poeet Paul Valéry 1922. aastal: "Läbi on kulunud midagi olemuslikumat kui lihtsalt masinaosad, mida saab välja vahetada."
Kirikuskäimine näitas langustrendi, ööklubid seevastu ummistusid neist, kes seda endale lubada said. Kokaiin polnud nüüdsest enam medikament, vaid lisaks alkoholile tarbitav lõõgastav mõnuaine. Juba enne sõda olid uue põlvkonna kirjanikud ja kunstnikud naeruvääristanud vanu klassikalisi traditsioone ja loonud nende asemele enda omi. Nüüd, 1920. aastatel, tundusid kubistide segased vaated, Arnold Schönbergi ja teiste uute heliloojate atonaalsed kompositsioonid ning eksperimentaalsete kirjanike, nt Ezra Poundi ja Marcel Prousti luule- ja proosalooming olevat prohvetlikud – need uued loomevormid üritasid tabada mõranenud maailma reaalsust.
Samal ajal kui eurooplased üritasid toime tulla kõige iseenda poolt põhjustatu tagajärgedega, tegi ka ülejäänud maailm toimunust omi järeldusi. Euroopa impeeriumid olid kutsunud koloniaalvaldusi üles toetama nende sõjalisi jõupingutusi, kuid seda tehes kiirendasid nad iseendi lõppu. Impeeriumid olid alati tuginenud petlikule usaldusele, mille kohaselt valitsetavad nõustusid asjaoluga – või vähemalt ei vaidlustanud seda aktiivselt –, et koloniaalvalitsejad olid enam tsiviliseeritud ja arenenumad ning seetõttu oli nende ülemvõim õigustatud.