Maailma lõpus (0)

Tuglase novellid
„Maailma lõpus“
- Ankur hiivati, purjed tõmmati üles, ning sõideti avamerele. Kulus päev, ning jõudis kätte öö. Tegelane ärkab kahe seltsimehe vahel laegda taeva all. Tegelane- poiss, oli alles noor, ning ei olnud sellise eluga harjunud . Tema reisikaaslasteks oli 30 meest. Ilm kiskus tomisemaks, meestel tuli teha rohkem tööd. Jõuti piirini , kus keegi polnud käinud. Laev langes tormi küüsi. Järsku aga hakkas laev vaikselt liuglema. Laeva ees kerkis midagi musta, see ei olnud midagi, mida keegi oleks tundnud . See oli must sein, mida keegi polnud varem näinud. Kokkupõrget ei toimunud, vaid meeskond leidis enda ääretust pimedusest. Ei olnud tunda midagi, kõik oli pime, vaikne, laev ei liikunud. Nad jõudsid tühjuse riiki. Kaotati ajataju . Ükskõiksus võttis võimu. Järsku puhus tuul, köied pingutusid, mastid naksusid. Ülestõus surnuist. Hääletus täitis südameid.
- Hommik. Vesi oli sügav ja taevas sinine. Merest paistis saar, kuhu purjetati. Saared olid tühjad ilma taimestiku ja loomastikuta (va. Suured sinised linnud ). Nad nägid 5-6 saart , millel vahet ei olnud. Öö saabudes randusid nad saare lähedale, mis oli ümmargune, nagu ketas , mis merre on heidetud. Selle oli rikkalik taimestik. 7 meest saadeti randa , jutustaja nende hulgas. Meri oli vaikne, kuid päikese loojudes muutus see mustaks. Metsas silmasid nad imelikke oksi. Nende lehtede vaehl oli pime. Jutustaja ronis puu otsa, nii kaugele kui silm seleteas, ei olnud näha inimtegevust. Jutustaja otsustaks öö veetmiseks puu otsa magama jääda, samas kui teised magasid puu all.
- Ta ärkas väga hilja . Keegi ei vastanud ta hüüetele. Kaaslased olid ta maha jätnud, ning laev millega nad saare lähedale randus, kihutas täiel jõul saarest eemale. Ta hakkas mööda saart jooksma , kuid see kaugenes aina. Ühtäkki avastas ta enda ees seismas hiiglasest naise. Naine ei lasknud teda silmsit ega endast kaugemale. Naine naeris nõrkemiseni, kui pidi poissi püüdma, seni kuni tõstis ta enda ette. Naine asetas ta maha tagasi. Mehe peast käsiid läbi erinevad küsimused- kas tema oligi põhjus, miks tema kaaslased põgenesid? Kuna hiiglane hakkas sammuma saare sissepoole, hakkas ka jutustaja tema järgi astuma. Labi metsa jõudes nägi poiss inimeste asulat .
- Ümarat õue piiras aed, selle keskel olid ümarad kojad , tohutult kõrged ja nahaga kaetud. Neid oli kokku 5. Ta astus naise järgi ühte kotta, ja neitsi pani ta patjadele istuma, kuid ise lahkus sealt. Neitsi võttis kaasa vanamehe. Neitsi pakkus poisile süüa. Peale söömist jäi poiss magama. Ärgates tundis ta janu, ning lähenes neitsile. Neitsi mõistis teda ja tõi talle piima. Ta liikus ringi ettevaatlikult. Hämara jõudes toodi koju lambad , poissi toideti taaskord. Öösel läks ta kodast välja, ning märkas: odamees oli kummuli ja kooditähed tagurpidi .
- Hakkas tekkima usaldus übritseva suhtes. Ta ristles suure osa saarest läbi. Keset saart oli org, kus oli allikas. Ta nägi erinevaid loomi ja linde ning endale tundmatuid taimi. Ta ei leindu märkigi muust inimasutusest ja läks taas hiiglase juurde magama. Hiiglased ei rääkinud, kuid nad mõistsid ühsteist. Hiiglased ei teinud tööd, kuid siiski oli kõik olemas. Nad näisid loodusega ühte sulavat. Hiiglased olid kogu aeg peaaegu alasti. Ta nägi hiiglasenaist kui jumalannat.
- hommikul jälgis poiss hiiglasenaist tallesid püüdmas. Tüdruku silmis oli näha kurbust. Peale posis märkamist tüdruk naeratas ja kadus puude varju. Poiss läks talle metsa järgi. Algas imelik looduse põgenemine ja tagaajamine. Poiss tahtis teda püüda. Ta eksis võõrasse metsa, kus polnud varem käinud. Ta jäi istuma, tundis janu, nälga ja väsimust, kuid siis märkas hiiglase silmi enda ees. Nad suudlesid.
-Poiss oli õnnest joobunud. Noored olid armunud, nad matsid kogu saare oma armastuse lõõma.. Keskpäeval aga võttis kurbust nende üle võimu. Ta mõistis, et ei ole ühtegi inimest tundnud teda nii, nagu teda, olgugi et ei teadnud temast midagi. Ta uppus temasse. Tüdruk oli õnnelik. Tüdruk ei teinud midagi, et poissi sundida. Ta pani poisi uskuma, et poiss on temast suurem ja tugevam. Poiss tundis muret vana hiiglase ees. Ta tuletas poisile meelde kuristikku, mis teda tõelisest elust eraldab.
-poiss tundis kõikjal enda ümber hiiglase armastust. Ööd ja päevad möödusid joovastuse. Poiss oli hiidlase kaisus kui laps. Nad veetsid kirglikke öid. Poiss tundis enda väsinuna, kuid neiu mitte. Kohati sai neiu poisi mõtete peale kurvaks. Öösiti mõistis neiu poisi tegusid mitte mõtteid. Lõpuks hakkas poiss põgenema, kuid tüdruk oli kõikjal. Poiss tundis tema vastu hirmu. Tüdruk ei olnud poisile enam nii meeldiv, poiss tahtis temast eemale. Tüdrukus oli verejanu, poiss üritas põgeneda, kuid tüdruk jõudis talle ikka järele. Poiss nägi vana hiiglast, kes talle pilkavalt naeris. See aga täitis poisi aimusega.
-Poiss jõudis järeldusele, et inimene võib armastada ainult inimest, ning hiiglase armastus surmab inimese. Kõik poisi ümber langetas ta meeleolu. Poiss tundis endiselt tema ette ilmunud tüdruku ees hirmul. Poiss tahtis tema haardest vabaneda, kuid ei pääsenud. Tüdruk hakkas jooksma. Nad läksid merre, ja sealt avanes neile rand, mille loodus poisile ei meeldinud. Nad jõudsid iha templisse. Tüdruk vägistas ta. Poiss tahtis küll surra, kuid armastas tüdrukut endiselt. Poiss tahtis, et kõik oleks inimlikum.
-poiss põgenes peale seda metsa. Poiss jäi kauaks liikumatult istuma. Hakkas kostuma tuttavat viisi. See tuletas meelde poisile kodu, mälestused. Mälestused ja olevik segunesid. Ta nägi taaskord tüdrukut. Poiss mõistis, et see on tema surm, see on naine, see on meestesööjate maa. Poiss haaras mõõga ja ründas sellega tüdrukut, nüüdmõistis ka tüdrul. Ta hakkas nutma, ta suri aeglaselt. Poiss aga jooksis paadi*(vene ) juurde ja hakkas sõudma nii kiiresti, kui sai. Ta sõudsi kaua, ta ei usaldanud minna saarele , ega võõraid laevnike, kes tundusid ebainimlikud. Ta jõudis lõpuks koju, kuid keegi ei tundnud teda seal. Tema hinge jäi igatsus tõeliste inimeste järgi, sest need keda ta kodus kohtas olid lapsed. Seal tundus kõik liiga inimlik. Ta avastas, et tal ei ole kodu ja ta asus taas sõudma. Saarele, millel ei ole nime.