Lõpp,
või alles algus ?
Oli
õhtu, üks pime õhtu, pime ning märg. Tänaval, pargis ega rannas polnud kedagi, vähemalt nii arvati. Kuid rannas vana lagunenud
paadilogu varjus nuttis üks tüdruk. Ta nuttis ning vaatas merd ,
vaatas kuidas välk merre lööb, vaatas kuidas lained möllavad ja vihm loodust peksis. Ta oli õnnetu. Rannalt paadilogu varjust otsis
ka öömaja üks poiss. Üsna räbaldunud riietes poiss. Ta ei osanud
mujale minna, ning kui ta märkas väga rusutud olekus tüdrukut, oli
tema kindel eesmärk sinna ööseks jääda. Ta läks vaikselt ,
hiilis tüdrukule ligi, mille peale see tüdruk ehmatas ning veel
tugevamini nutma puhekes. Poiss kohkus ning tal ei tulnud enam sõnad suust välja, kuid siis küsis ta vaikselt, mis tüdrukut vaevab, et
ta niiviisi nutab. Tüdruk kõhkles ning siis ütles sosinal, neid ei
ole enam. Ta rääkis poisile pikalt ja laialt oma vanematest , ja
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-05-10
Kuupäev, millal dokument üles laeti
3 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Sigrit Letlane
Õppematerjali autor
Tuglase novellid ,,Maailma lõpus" -Ankur hiivati, purjed tõmmati üles, ning sõideti avamerele. Kulus päev, ning jõudis kätte öö. Tegelane ärkab kahe seltsimehe vahel laegda taeva all. Tegelane- poiss, oli alles noor, ning ei olnud sellise eluga harjunud. Tema reisikaaslasteks oli 30 meest. Ilm kiskus tomisemaks, meestel tuli teha rohkem tööd. Jõuti piirini, kus keegi polnud käinud. Laev langes tormi küüsi. Järsku aga hakkas laev vaikselt liuglema. Laeva ees kerkis midagi musta, see ei olnud midagi, mida keegi oleks tundnud. See oli must sein, mida keegi polnud varem näinud. Kokkupõrget ei toimunud, vaid meeskond leidis enda ääretust pimedusest. Ei olnud tunda midagi, kõik oli
Tuglase novellid „Maailma lõpus“ -Ankur hiivati, purjed tõmmati üles, ning sõideti avamerele. Kulus päev, ning jõudis kätte öö. Tegelane ärkab kahe seltsimehe vahel laegda taeva all. Tegelane- poiss, oli alles noor, ning ei olnud sellise eluga harjunud. Tema reisikaaslasteks oli 30 meest. Ilm kiskus tomisemaks, meestel tuli teha rohkem tööd. Jõuti piirini, kus keegi polnud käinud. Laev langes tormi küüsi. Järsku aga hakkas laev vaikselt liuglema. Laeva ees kerkis midagi musta, see ei olnud midagi, mida keegi oleks tundnud. See oli must sein, mida keegi polnud varem näinud. Kokkupõrget ei toimunud, vaid meeskond leidis enda ääretust pimedusest. Ei olnud tunda midagi, kõik oli
Ta tahtis püsti tõusta ja poisi juurde minna, kuid oli tõusmiseks liiga nõrk. Poiss oli kogu tema elu ja enam teda lihtsalt pole. Poiss polnud kunagi öelnud talle, kui palju ta tüdrukut armastab, mitte kunagi. Sellest hoolimata tüdruk teadis seda. Nad olid lahutamatud, kõik need koosveedetud päevad. Kõik oli nagu muinasjutus. Tüdruk ei oodanud sellist lõppu, ta ei oodanud üldse mingisugust lõppu. Kõik oli olnud liiga hea ja nüüd siis selline lõpp... Paari päeva pärast sai tüdruk haiglast välja. Ta oli teada saanud, et tulevahetuses hukkus veel kaks inimest. Kogu oma heasüdamlikkuses ei hoolinud ta sellest üldse. Ta oli vihane, et suri just see, kes talle kõige kallim oli,keskel oleks ta lihtsalt kokku vajunud. Talle polnud teiste kaastunnet ja haletsust vaja, see ei aitaks nagunii. Ta ei tahtnud üldse midagi muud, kui ainult oma endist elu tagasi. Sellest oli nädal möödas. Tüdruk külastas esmakordselt poisi hauda
vana mahajäetud kiriku juurde jõudis, millel katus oli ammu sisse langenud. Ta veetis seal öö. Ta magas mantli peal põrandal ja pea alla pani alati raamatu, mille ta oli just läbi lugenud. Kui ta ärkas oli õues ikka veel pime. Ta oli veel unine ning nägi und, mida oli varemgi näinud. Ta pani tähele, et enamused lambad ärkasid temaga koos, harjunud tema eluviisi järgi elama. Ta arvas, et lambad saavad temast aru kui ta nendega räägib või neile raamatutest huvitavamaid kohti ette loeb, või uudiseid räägib. Kaks päeva rääkis ta vaid ühest: tüdrukust, kes oli kaupmehe tütar ja elas temast neljapäeva kaugusel. Ta oli aasta tagasi seal külas käinud. Ta suundus nüüd tüdruku isa juurde kangapoodi, kus mees töötas, lambaid pügama ja villa müüma. Kuna pood oli täis, palus mees tal õhtuni oodata. Poiss siis ootas ja luges raamatut, kuni tüdruk temaga juttu ajama tuli. Poiss oleks olnud valmis ootama
Kuid nende seas oli foto võõrast neiust keda Ethan ei teadnud. Tüdrukul olid blondid juuksed ja helesinised silmad. Fotol ta naeratas, aga silmadest paistis kurbust. Noormees pööras aeglaselt fotot,et vaadata foto tagaküljel olevat kuupäeva, ta ei uskunud oma silmi ent see oli tõsi-foto tagaküljel olevad numbrid näitasid kuupäeva, millal juhtus tema vanemate saatust otsustav õnnetus: 03.06.2008. Ethani peas rändas üksik küsimus:"Oli see kokkusattumus või midagi muud?" Poiss läks aeglaselt trepist alla otse kööki,et näidata Marianile pilti, aga naine jõudis temast ette enda küsimusega:" Kas leidsid oma särgi üles?" "Ei, aga ma leidsin midagi muud," vastas Ethan ebakindla häälega ja näitas tädile pilti naeratava tüdrukuga."Kas sa tead teda, ma leidsin selle pildi perekonna fotode seas. Minu arvates ta pole meie lähissugulane." "Tead ta pole küll meie sugulane ent on väga Michell Wolfwood'i moodi, aga minu
sigareti lõpuni. Ta keeras viski pudeli lahti ja võttis esimese lonksu ja seegi ei maitsenud alguses hea. Aeg möödus ja tüdruk oli juba purju jäänud. Kui ta kuulis kruusa libisemist, ei pööranud ta sellele tähelepanu. Samal hetkel, kui mustad tanksaapad Heidi vaatevälja ilmusid, tõusis tüdruk üllatavalt kiiresti püsti ja ta oksendas otse jõkke. Ta tundis kuidas ta hakkab kukkuma otse jõkke, kuid keegi püüdis ta kinni. "Noh, jota ärkasid ka üles või?" küsis mingi poisi hääl, kelle nägu Heidi ei näinud. Tüdruk hüppas püsti ja oli väga segaduses. Poiss tutvustas end Heidile. Ta nimi oli Tanel, kes käis Heidiga ühes klassis, aga ei olnud viitsinud veel kooli minna. Poiss oli tulnud silla alla suitsetama, sest linnas oli politsei reid. Poiss hakkas Heidile kohe meeldima, tal olid pikad õlgadeni ulatuvad mustad juuksed, tumesinised silmad, tätoveering. Ta kandis seljas valget triiksärki, sõjaväepükse - sama mustriga jaki oli ta
Poiss Ekke elab koos oma emaga, Neenuga, isa tal pole. Kuid Ekke ema palkas töölise, kes teeb nende majas ära raskemad tööd, tööd mida tavaliselt teevad ikka mehed. Nende abilise nimi oli Aat Elme. Ühel päeval, kui Ekke otsustas kodust lahkuda, minna maailma avastama, oli tema elus suur pööre. Ta viibis kodus ära pikki aastaid, elas läbi palju erinevaid situatsioone, oli nii kurbust kui ka rõõmu. Kuid kui ta äkitselt otsustas koju tagasi pöörduda, sai ta alles õnnelikuks. Neenu Moor on kuri ja hell, tige ja pehme, vali ning nõrk. Kui Ekke oli hea poiss ja oskas korralikult käituda, siis Neenu käitus poisiga samuti hästi, kuid kui Ekke ei kuulanud ema sõna, tegi pättust või lihtsalt narritas teda, suutis Neenu väga karm ja tige ema olla. ,,Oota aga, poisinolk!" hüüab ema tigedalt. ,,Seekord sa ei pääse nii kergesti." Ekkel oli veel vendi, kes töötasin kodus palju kaugemal ja kellel oli juba enda elu ja enda pere
too sööb nad lihtsalt välja. Pearu hakkas pinnima et mees oma naisega temaga jooma hakkaksid aga kumbki seda ei tahtnud. Ta ostis naisele veel naistejooki aga Krõõt ei joonud sealt tilkagi - P vihastas ja pakkus välja et hakkab A-ga rammu katsuma. See jäi aga ära kuna keegi Pearule kuube ei andnud. IV Oru perenaine ootas oma meest pikisilmi koju aga too ei tulnud ega ka teatanud kus ta on või mida teeb. Naine(sauniku tütar matsaka kehaga ja jämedate säärte, kannatas tihti peksu välja) oli harjunud hädaga- ta oli rahul sellega mis mees temaga tegi, olgugi et see talle vastumeelt tihti oli. Kui juhtunust oli juba paar päeva möödas hakkas too mehele kõrtsi järgi minema aga sel hetkel kui ta riidesse panema hakkas kuulis ta hobuseid lähenemas ja teadis et mees jõuab kohe. Ta oleks pidanud sel hetkel välja minema aga
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid