Referaat Lahemaa rahvuspark (0)

TALLINNA TEHNIKA ÜLIKOOL
Matemaatika – Loodusteaduskond
Geenitehnoloogia instituut
Ökoloogia


Lahemaa rahvuspark
Referaat


Üliõpilane: Angela Pärn
Üliõpilaskood: 082615
Rühm: YAGB-31


Tallinn 2009

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 3
Lahemaa Rahvuspark – ülevaade 4
Maastik 4
Põhjavesi 5
Taimkate ja loomastik 6
Kokkuvõte 7
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

Eesti kaitsealade süsteem on aastakümnetepikkuse arengu tulemus. Esimene looduskaitseala loodi 1910 . a Vaika saarte linnustiku kaitseks. Enne II maailmasõda oli 1935. a looduskaitseseaduse alusel asutatud üle viiekümne erineva kaitseala : metsa-, taime-, raba - ja linnukaitsealad, ka palju geoloogilisi ja tervisemuda kaitsealasid. Meie praegune kaitsealade süsteem on suures osas loodud nendel neljal aastakümnel, mil tegutseti 1957. aastal jõustunud looduse kaitset käsitleva seaduse alusel.
1. juunil 1994 võeti Riigikogus vastu «Kaitstavate loodusobjektide seadus», mis käsitleb kaitsealade kõrval ka looduse üksikobjektide, kaitsealuste liikide, kivististe ning mineraalide kaitset. Antud seaduse järgi on kaitsealad inimtegevusest puutumatuna hoitavad või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatavad alad koosluste, ökosüsteemide, maastike või liikide kaitsmiseks; nende uurimiseks ja tutvustamiseks. Kaitsealad jagunevad: rahvuspark, looduskaitseala, maastikukaitseala ( looduspark ) ja programmiala.
Rahvuspark on erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike ja rahvuskultuuri kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Rahvuspargi territoorium jaguneb loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Eesti rahvuspargid on: Lahemaa Rahvuspark, Karula Rahvuspark, Soomaa Rahvuspark ja Vilsandi Rahvuspark.

Lahemaa Rahvuspark – ülevaade

Lahemaa rahvuspark loodi 1971 . a esimese rahvuspargina Balti riikides, tollases Nõukogude Liidus . See hõlmab praegu 64 915 ha maismaad Harjumaal ja Lääne-Virumaal ning 47 096 ha sellega piirnevat rannamerd. Rahvuspargi eesmärgiks on tagada Põhja-Eestile iseloomuliku looduse ja pärandkultuurmaastike kaitse. Lahemaa rahvuspark on Eesti suurim kaitseala pindalaga 725 km2. See on tähtis Euroopa tähtsusega metsakaitseala ja õhu kaugseirejaam.
Lahemaal on esindatud Põhja-Eesti rannikumaastik oma lahtede ( Kolga , Hara, Eru, Käsmu), poolsaarte (Juminda, Pärispea, Käsmu, Verge ), kivikülvide (Käsmu) ja rändrahnudega. Rannikumadalikku eraldab siin lavamaast Põhja-Eesti pank . Pangalt laskuvail jõgedel ja ojadel on neli maalilist juga: Joaveski, Nõmmeveski, Turjekeldri ja Vasaristi. Järvedest on tuntumad Viitna , Käsmu, Kahala ja Udriku. 70% rahvuspargi maadest on metsade ning 9% soode all. Loodusmaastikus on rohkesti nõmme- ja palumännikuid, siin on unikaalsed loopealsed ja paekalda nõlvade laialehelised pangametsad , jõeorgude salukuusikud, pangapealsed lookuusikud ning mitmesuguses arenguastmes taimkattega kivised rannamaad. Mitmel pool Lahemaal võib näha haruldasi taimeliike (mets-kuukress, vesi-
lobeelia, raudtarn, hall käpp). Lahemaa rahvuspark oli ka euroopa naaritsale soodsaks elukohaks, siia jääb Eesti ainus ebapärlikarbi leiukoht.
Lisaks kaunitele loodusmaastikele on Lahemaal rohkesti kaitstavaid ajaloo-, kultuuri- ja arhitektuuriobjekte. Tähelepanuväärsed on Muuksi linnamägi; Muuksi, Uuri, Võhma ja Vihula kivikalmed; Kolga, Palmse , Sagadi ja Vihula mõisakompleksid; kaluriküla
Altjal. Looduse, kultuuri ja ajalooga saab Lahemaal tutvuda
õpperadadel (Viru raba, Viitna suur ja väike ring, Käsmu, Altja , Muuksi, Palmse).

Maastik

Lahemaarahvuspark paikneb kahe maakonna ( Harjumaa ja Lääne-Virumaa) ning nelja maastikulise rajooni (Põhja-Eesti rannikumadalik, Harju lavamaa, Viru lavamaa ja Kõrvemaa) territootriumil. Ala nimetas Lahemaaks Johannes Gabriel Granö juba 20. Sajandi algul, tuletaves selle Põhja-Eesti ranniku kõige enam liigestatud osast, kus neli suurt poolsaart (Jumida, Pärispea, Käsmu ja Vergi ) vahelduvad nelja lahega (Kolga, Hara, Eru ja Käsmu).
Rahvuspark oma tänastes piirides ulatub Lahemaalt märksa kaugemale, hõlmates ka osa Põhja-Eesti lubjaplatoost ning Kõrvemaa kõige põhjapoolsema ala. Ligi 70 % pargi territooriumist on kaetud metsaga, kusjuures metsasus on suurim rannikumadalikul ning kõrvemaal. Asustus on tihedam lubjaplatoodel ning rannaäärsteel aladel. Lavamaade ja rannikumadaliku selgelt väljendunud piiriks on Põhja-Eesti klint , mida ilmestavad mitmed joaastangud (Nõmmeveski Valgejõel, Joaveski Loobu jõel, Vasaristi samanimelisel ojal).
Põhja-Eesti poolsaared ja nendevahelised lahed , aga ka rannikulähedased saared on orienteeritud loode-kagu sihis. Samasuumaliste künniste ja vagumuste korrapärane vaheldumine on jälgitav ka Soome lahe põhjareliifis. Reljeefivormide loode-kagusuunaline orientatsioon peegeldab ilmekalt mandrijää liikumissuunda viimasel jääajal.
Poolsaarte- ja lahtederohket rannikumadalikku lõunast ääristav Põhja-Eesti paekallas on Lahemaa piires enamalt jaolt mattunud kvaternaari setetega ning seetõttu enamasti tajutav vaid suhteliselt lauge nõlvana. Erandiks on Tsitre ja Muuksi pangad lääneosas ning aluspõhjakivimite paljanditega lõigud Valgejõe ja Loobu jõe orus, kus nimetatud jõed laskuvad klindilt jugadena. Vähesele paljandumisele vaatamata kerkib aga klindi perv kõige kõrgemale just Lahemaal, ulatudes Vihulas 67 m üle mere pinna. Klindi jalamil on ulatuslikke kruusast ja liivast terrasse, mis on siia kuhjatud mandrijää sulamisvete poolt. Tuntuim asub Koljaku ja Oandu vahemikus ning avaldub peamiselt männimetsaga kaetud liivatasandukuna. Juminda poolsaare kaelal Hara soos on kujunenud väga omapärane viiruline maastik, kus lage või puisrabavööndid vahelduvad arvukate rannavallidega. Klindi perve iseloomustavad õhukese pinnakattega paetasandikud ehk alvarid . Eriti iseloomulikud on need Muuksi, Võhma, Sagadi ja Vihula ümbruses, kus kadakastel loodudel leidub arvukalt muinasasustusele ja põlluharimisele viitavaid kivikangruid, kultuskive, muinaspõlde ja linnamägede asemeid.
Rahvuspargi lõunaosa ulatub Kõrvemaa suurte metsade ja soodeni. See ala kujutab endast ulatuslikku jääpaisjärvetasandikku, mis on tekkinud viimase jäätumise lõpul suures jääsulamisveekogus, koosneb valdavalt liivast ja viirsavist ning on suures osas soostunud . Lisaks soomassidele ilmestavad pinnamoodi ka keeruka ehitusega mandrijää servamoodustiste vööndid vaheldumisi mõhnastike ja kruusaliivaväljadega (fluvioglatsiaalsed deltad). Viimastest on tuntuimad Tapa-Pikasaare, Ohepalu-Viitna ning Pühamäe-Kemba oosideahelikud.
Lahemaa rannik, nii nagu kogu Põhja-Eesti rannikumadalikki, on rikas suurte rändrahnude ja kivikülvide poolest. Need on siia hiiglaslike