Konstruktivism (0)

Psühholoogia - Psühholoogia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis on konstruktivism?
Kui kaugele me sellisel juhul enda arengutasemega jõuaksime?

Lõik failist

Konstruktivism

Konstruktivism kasvas välja kognitiivsetest teooriatest 1980 - 1990. aastatel ning seda peetakse õppimise tulemuslikkuse seisukohast kõige efektiivsemaks.
Konstruktivism vaatles, kuidas õppijad mõtestavad oma kogemusi. Õppimine ei ole enam teadmiste vastuvõtu protsess, vaid sisemine tõlgendamise protsess. Inimesed õpivad mõtlemise ja kogemuste koosmõjul ning sellele järgnevate keerukamate kognitiivsete skeemide arendamise kaudu ehk õppija konstrueerib teadmised, tuginedes oma varasematele kogemustele ja teadmistele .
Konstruktivistid näevad õppimist individuaalse protsessina, mille käik ja tulemused on alati erinevad, lähtudes õppija maailmapildist. Teadmised omandatakse kõige efektiivsemalt, kui nad on hõivatud nende teadmiste loomisega ning õpilased on pigem õppeprotsessi aktiivne oas, mitte tühi anum, mida teadmistega täidetakse. Õppimine on õppija enda tegevuse tulemus.
Õpetajal on toetav roll (giid, nõuandja, juhendaja, järeleaitaja) kes suunab, mitte ei anna valmisteadmiseid. Saadud teadmisi on õpilased võimelised hõlpsasti rakendama uutes situatsioonides , probleemide lahendamisel, arutlemisel ja edaspidisel õppimisel.Tähtsaks peeti käelist tööd, kuna selle kaudu võivad lapsed kergemini näha oma töö tulemusi.
Konstruktivistid peavad õppimise juures väga oluliseks ka õpikeskkonda, mis peab olema rikkalik, varieeruv, motiveeriv ning individuaalne. Pidevalt rõhutatakse sotsiaalset konteksti ja teiste inimeste kaasmõju õppimisele.
Konstruktivistid soovisid luua nn. uut haridust, mille eesmärgiks oli endisest vabamate ja õpilasekesksemate teadmiste omandamise võimalused.
Konstruktivistliku teooria kuulsamateks esindajateks on John Dewey ning Jean Piaget kes oli algselt kognitivismi teooria rajaja.

Konstruktivism õppetegevuses

Tähtsal kohal on suhtlus õpetajatel omavahel, õpilastel omavahel ning õpetaja ja õpilase vahel. Õpetaja ülesandeks on organiseerida, stimuleerida, motiveerida , nõustada arvestades kõikide õpilaste erinevusi ja teadmistepagasit.
Õpetaja ei ole enam "asjatundja", kes jagab "õigeid" teadmisi ja tegevusmalle klassile, vaid ta on ressurss, mille ülesandeks on anda õppijale võimalus leida endas olemasolev potensiaal ja seda kasutada, äratada õpilases küsimusi, probleeme ja ergutada teda mõtlema.
Õpetaja peab leidma õiged viisid õpilaste motiveerimiseks, arvestades sealjuures kõikide õpilaste võimeid ning teadmistepagasit. Keskne koht on rühmatööl ning kogemusel learning - by - doing (õppimine läbi tegevuse/kogemuse).
Õpetaja peab õppetunni vältel kaasama õpilasi jättes ennast tahaplaanile, kuid samas ka õpilase jaoks olemas olema.

1. Mis on konstruktivism?

Sõna "konstruktivism" seostub sõnaga "konstrueerima". Tuginedes sõnale "konstrueerima", saab lahti mõtestada ka konstruktivismi põhiidee - õpilane konstrueerib teadmised, tuginedes enda varasematele kogemustele ja teadmistele. Konstruktivismi teooriast selgub, et õpilased omandavad teadmisi efektiivselt, kui nad on hõivatud nende teadmiste loomisega. Õpilased on pigem õppeprotsessi aktiivne osa, selle asemel, et oodata nagu tühi vaas , millal neid teadmistega täidetakse (Selden, 1996). Kui me usume, et õppija võtab informatsiooni vastu passiivselt, siis lasub pearõhk teadmiste ülekandmisel. Kui me aga usume, et õppija konstrueerib teadmised aktiivselt maailm arusaadavaks muutmise katsetes, siis õppimine rõhutab tähenduse arengut ja mõistmist.
Esimesi märkmeid konstruktivismist on leitud 18. sajandil naapollasest filosoofi Giambattista Vico töödes, kus Vico uskus, et inimene on suuteline täielikult mõistma seda, mille ta on ise konstrueerinud. Paljud on töötanud selle mõtte juures, aga esimesed kaasaegsed, kes püüdsid arendada konstruktivismi ideed, olid Jean Piaget ja John Dewey.
J. Dewey arvates on haridus sõltuv mõjutustest. Teadmised ja mõtted kerkivad esile olukordades , kus õppijad mõtlevad kogemustele, mis omavad nende jaoks tähendust ning on olulised. Need olukorrad esinevad sotsiaalses kontekstis, nagu ka koolis, kus õpilased võtavad osa materjalide käsitlemisest ja seega moodustavad ühenduse õppijaist, kes koos loovad oma teadmised.
Konstruktivismi idee tegelik algataja oli Šveitsi psühholoog Jean Piaget, kes tegeles 60 aastat konstruktivistlike teadmiste teooria arendamisega.
J. Piaget` konstruktivism tugineb tema uuringutele lapse psühholoogilisest arengust. Oma hariduslike mõtete lühikokkuvõttes nõuab Piaget õpetajatelt lapse arenguastmete mõistmist. Tema arvates on õppimise põhialuseks avastamine. Peamiste nähtuste mõistmisele jõudmiseks peab laps Piaget arvates läbima teatud astmed , kus nad konstrueerivad endas skeeme oma füüsilisest ja sotsiaalsest maailmast. Autonoomses tegevuses peavad lapsed avastama klassis valitsevaid suhteid ja mõtteid, mis toob kaasa tema jaoks huvitavad tegevused. Arusaamine luuakse samm-sammult aktiivse kaasahaaratusega ( Adams , 1995).
Konstruktivistlik tunnetusteooria arvestab teadmiste teket ja olemust. Teadmised, nende olemus ning see, kuidas me teada saame, on konstruktivistide peamiseks vaatlusobjektiks. Saksa psühholoog Ernst von Glasersfeld kujutab konstruktivismi kui "teadmiste teooriat, mille juured ulatuvad filosoofiasse, psühholoogiasse ja küberneetikasse". (Selden, 1996)
Konstruktivismile diametraalselt vastandlikus teoorias objektivismis vaadeldakse teadmisi kui teadlikkust objektidest, mis on olemas sõltumata ühestki subjektist. Objektidel on oluline tähendus ja teadmised on reaalsuse peegeldus. Objektivismi suurimaid eeldusi on maailma reaalsus , maailma struktureeritus ja see struktuur tuleb kujundada ka õppijais. Konstruktivism seevastu väidab, et teadmistel ja reaalsusel ei ole objektiivset või absoluutset väärtust või me vähemalt ei tea seda reaalsust. Teadatahtja interpreteerib ja konstrueerib reaalsuse, tuginedes oma kogemustele ning ümbritseva mõjust temale.

2. Konstruktivistlik õppimisteooria

B. F. Skinneri poolt populariseeritud biheivioristlik õppimisteooria juhib haridust siiani. Enam kui veerand sajandit on koolid ja õpetajad loonud biheivioristlikke eesmärke. Õppekava on tugevasti järginud uskumusi, et parim tee õppimiseks on jagu saada väikestest teadmiste kogustest ja seejärel ühendamine need tervikuks suuremate mõistete kaudu.
Alates 1980. aastate lõpust on uurijad rajanud arusaama õppimisest, mis lähtub kognitiivsest ja arengupsühholoogiast. Uue konstruktivistliku teooria põhjal õpivad õpilased paremeni oma arusaamade aktiivse konstrueerimise kaudu (Nowakowski, 1998).
Sageli loetakse konstruktivism biheivioristliku õppimisteooria täielikuks vastandiks . Biheivioristlik õppimisteooria on huvitatud käitumises toimuvatest muutustest. Õppimist kujutletakse kui stiimuli poolt muudetud või määratud käitumist. Mõistust vaadeldakse tühja vaasina, tabula rasana, mida hakatakse täitma. Biheiviorism keskendub õpilaste püüdele koguda teadmisi loomulikust keskkonnast ja õpetajate püüdlustele kanda need teadmised üle ( Murphy , 1997 (c)).
Kui biheiviorism rõhutab vaadeldavat välist käitumist ja seega väldib pöördumist tähenduse, esituse ja mõtte poole, võtab konstruktivism enam kognitiivsema suuna. Teadmiste omandamine, teadmiste liigid, oskused ja tegevused, õpetaja ja õpilase roll, kuidas saavutada eesmärke - kõik need tegurid on konstruktivismis täiesti erinevad. Kuid ka konstruktivismi siseselt rõhutavad erinevad autorid ning teoreetikud selle erinevaid komponente.
Konstruktivismi keskmes on tema õppimise käsitlus. Von Glasersfeld väidab, et "õppimine ei ole stiimul-reaktsiooni nähtus. See nõuab eneseregulatsiooni ja mõistestruktuuride ehitamist läbi reflekside ja abstraktsioonide".
Konstruktivistlik õppimisteooria võimaldab õppijail eelnevatele teadmistele ja mõistetele tuginedes konstrueerida uued teadmised ja mõisted. Õpilased on vastandatud reaalse elu probleemidega. Probleemide lahendamine julgustab õpilasi uurima võimalusi, välja mõtlema alternatiivseid lahendusi, tegema koostööd teiste õpilastega, välja pakkuma ideid ja hüpoteese ning lõpuks välja pakkuma parima lahenduse, mille nad tuletasid (Nowakowsky, 1998).
Konstruktivistid rõhutavad õppimist kui protsessi, mitte aga kui lõpptulemust. Tähtis on see, kuidas õpilane saab vastuse, mitte aga "objektiivselt tõese lahenduse" taastamine.

3. Konstruktivismi erinevad liigid

Matemaatikaõpetus koolis tugineb vanadele väljakujunenud printsiipidele ja ei sisalda palju sel sajandil avastatut. Hoolimata faktist, et need teadmised on pikaajalise heuristilise protsessi tulemuseks, õpetatakse matemaatikat kui eelstruktureeritud valmis teadmisi. Konstruktivismis seevastu lähtutakse matemaatika ajaloolise kujunemise protsessist. Seejuures erinevad autorid ja teadlased toetuvad erinevatele lähtekohtadele, mistõttu eristatakse erinevaid konstruktivismi liike. Eristatakse triviaalset, Piaget` ja sotsiaalset konstruktivismi. Järgnevalt tutvume nende liikidega lähemalt.
Triviaalses konstruktivismis vaadeldakse ainult õpilaste teadmiste baasi konstrueerimist. Teadmisi vaadeldakse ülekantava informatsioonina, midagi antakse ja midagi kogetakse ning see on täielikult individuaalne protsess. Õppimine on tegelikult protsess, kus õppija, muutes oma varemõpitud teadmiste struktuuri, loob enesele uue kontseptsiooni (Leino, 1993, lk. 1-2).
Piaget huvi teadmiste vastu oli tunnetusteoreetiline ja järgis Kanti ideid. Selle kohaselt ei taju inimene reaalsust objektiivselt, vaid tema eelnevatest kogemustest ja teadmistest lähtuvalt. Psühholoog E. von Glasersfeld, kellele Piaget` tööd avaldasid tugevat muljet, on seotud radikaalse konstruktivismiga - radikaalsega, sest see purustab juurdunud tavad ja arendab teooriat, milles teadmised ei peegelda objektiivset reaalsust, vaid ainult meie kogemuste poolt korrastatud ja organiseeritud maailma (Murphy, 1997 (a)). Selline konstruktivismi vorm kutsub esile vastuseisu eriti matemaatikute hulgas, sest selle põhjal on teadmiste funktsioon ainult kohanemisvõime ning sobib ainult välismaailma organiseerimiseks ja mitte olemusliku reaalsuse avastamiseks. See sunnib paljusid teadlasi jääma triviaalse konstruktivismi juurde (Leino, 1993, lk. 2-4).
Sotsiaalne konstruktivism näeb konsensust erinevate subjektide vahel kui lõplikku kriteeriumi teadmiste hindamiseks. Ainult need teadmised on tõesed, mille konstruktsiooniga on nõus enamus inimesi (Murphy, 1997 (a)). Teadmiste konstrueerimine toimub sotsiaalse vastastikuse mõjuna. Õpilasi mõjutavad nende vanemad, õpetajad ja teised õpilased ning nad õpivad nende üldistest kogemustest.
Õpetamises ei saa alati kindlalt öelda, millist liiki konstruktivismi kasutatakse. Seetõttu ei saa konstruktivismi vaadelda teooriana, vaid see on pigem teatud liiki lähenemine õppimisele. Erinevates konstruktivismi liikides on siiski üks ühine lähtekoht - inimene saab õppida ainult lähtudes oma varasematest teadmistest.
Konstruktivistlikule õppimisteooriale vastab probleemülesannete lahendamisega toimuv õppimine. Konstruktivismi otseseks rakenduseks pedagoogikas on avastav õppimine, so. "õppimine läbi oma enese kogemuse. Iga inimene on aldis vastu võtma neid teadmisi ja tõdesid, mis ta ise on avastanud või mille peale ta on ise tulnud" (Lepmann, 1995, lk. 9). Järgnevalt vaatlemegi lähemalt, mis on probleemülesanded ning avatud ülesanded.

Kasutatud kirjandus

Adams, S., Powel, M. J. Building an Understanding of Constructivism. Talv 1995.

Leino, J. Origins and varieties of constructivism. - Constructivist and curriculum issues in school mathematics education. Ed. P. Kupari jt. Jyväskylä, 1993, lk. 1 - 8.

Lepmann, L., Lepmann, T. Teeme ise matemaatikat. Tallinn, 1995.

Murphy, E. (a). Constructivist Epistemology. Suvi 1997.

Murphy, E. (b). Constructivism From Philosophy to Practice . Suvi 1997.

Murphy, E. (c). Constructivist Learning Theory. Suvi 1997.

Nowakowsky, J. Constructivist Model for Learning. Veebruar 1998.

Selden, A., Selden, J. Orlando Meetings: Presentation Summary. Jaanuar 1996.

http://storing.weebly.com/uploads/8/7/6/4/8764930/kogn_konstruktivistlik_opiteooria.pdf

http://stud.sisekaitse.ee/Teppan/Opiteooriad/konstruktivism.html
SOTSIAALNE ÕPPIMINE

Sotsiaalse õppimise teooria kasvas välja biheivioristlikest lähtepunktidest 1960. aastatel, mille suuna esindajad uurisid sotsio - kultuurilise keskkonna mõju indiviidi õppimisele ja käitumisele läbi miteerimise.
Biheivioristid püüavad õppimist kirjeldada läbi tegevuse (stiimul - reaktsioon ) puudutamata sealjuures mõtlemisprotsesse.
Õppimine tasustamise vahendusel oli ja on äärmiselt oluline, aga kui sobivaid käitumisviise omandatakse ainult sellega, et keegi tasustab õigeid reageeringuid, peaksid inimesed läbi katsetama tohutul hulgal sobimatuid ja ebaolulisi variante , leidmaks lõpuks need, mis pälvivad teiste heakskiitu. Kui kaugele me sellisel juhul enda arengutasemega jõuaksime? Arvatavasti mitte algklassiõpilase tasemest kaugemale.
Ilmselge, et inimesed, puutudes kokku uute esemete või situatsioonidega käituvad viisil, mida nad on kusagil juba näinud või näevad teisi sarnastes situatsioonides tegemas. Seega jätavad inimesed uusi käitumisviise meelde/õpivad igasuguse välise tasustamiseta ( Skinner - õppimise efektiivsus sõltub tasustamisega). Näiteks vastuvõtul pakutakse kuuekäigulist õhtusööki. Seega on laual, võrreldes tavalise õhtusöögiga, tunduvalt rohkem nõusid ning erinevaid söögiriistu. Inimene, kes puutub esmakordselt kokku mitmekordse õhtusöögiga, püüab hoolega jälgida, milliseid söögiriistu ja millises järjekorras kasutavad temast pädevamad lauanaabrid - ehk tegeleb lauanaabrite imiteerimisega saades vahetut käitumisteavet sotsiaalsest keskkonnast.
Paljudel juhtudel ei kasuta inimesed sotsiaalsest keskkonnast õpitud vahetult pärast teabe saamist, vaid kunagi hiljem kui tekib sobiv moment. Näiteks viie aastane Sirje mängis liivakastis koogivormidega. Otse tema kõrval mängis Mati, kes oli oma tegevusega niivõrd süvenenud, ja ei märganud, kuidas ta korraga Sirje vormitud koogi ära lõhkus. Tüdruk sai pahaseks ja ütles ärritunult "Vaata, mis sa nüüd tegid!" Matile paistis tüdruku ärritus nalja tegevat ja lõhkus meelega veel ühe liivakoogi. Sellepeale karjus Sirje "Sa oled igavene kaabakas!". Sirje ema, kes oli ligiduses, nõudid, kust tüdruk sellised sõnad õppinud oli. Sirje vastas selle peale, et tädi Mare ütleb alati nii, kui ta kellegi peale vihaseks saab.
Viimase näite põhjal saab öelda, et sotsiaalse õppimise vahendusel ei õpita ainult ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumist ning võib omandada ka antisotsiaalseid käitumismalle (vt. Mõtisklused ja küsimused - Koolivägivald). Seega peavad kõik täiskasvanud ja eelkõige õpetajad olema väga tähelepanelikud, kuidas nad käituvad ning reageerivad erinevatele sündmustele.

Allpool

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-05-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti

29 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

sannndrrra Õppematerjali autor

konstruktivism psühholoog käitumisviis õppimisteooria biheivioristlik konstruktivistid haridus matemaatika

Sarnased õppematerjalid

docx

ÕPITEOORIATE VÕRDLUS ja LÜHIKOKKUVÕTE

ÕPITEOORIATE VÕRDLUS ja LÜHIKOKKUVÕTE BIHEIVIORISTLIK SUUND Plussid Probleemid tegevus on kontrollitav ja juhitav valmisteadmised objektiivne hindamine pinnapealsus (õpetamises, hindamises) kiire faktiomandamine autoritaarsus, ühesuunalisus mõõdetavus faktid ei seostu kogemusega käsitleb mehhaanilist õppimist ei hinnata protsessi õpetajal lihtne õpeprotsessi juhtida õppija passiivsus, õppija vastutus madal süsteemsus isiksust ei arvestata teaduslik teadmine ei nõuta õpetajalt innovaatilisust väline motivatsioon õppija ei loo seoseid mälu treenimine KOGNITIIVNE SUUND Plussid Probleemid teadlikkus tõlgendamine valmismudeleid ei ole loovus hinnangu subjektiivsus individuaalsuse arvestamine ei sobi

Eetika

pptx

Õppimise konstruktivistlikud ja sotsiaalkonstruktivistlik ud käsitlused.

Õppimise konstruktivistlikud ja sotsiaalkonstruktivistlikud käsitlused. Gerly Karjat Mis on konstruktivism? · Konstruktivism tuleneb sõnast konstrueerima (inglise keeles constructivism). · Konstruktivismi põhiidee: õpilane konstrueerib oma teadmised ise, tuginedes varasematele kogemustele ja teadmistele. · Konstruktivismi kohaselt on õppimine indviduaalne protsess, mille tegevuskäik ja tulemused on erinevad. Õppimine on õppija enda tegevuse tulemus. Mis on konstruktivism?(2) · Õppijale tuleb tekitada sisemine motivatsioon,

Pedagoogika

pdf

KONSTRUKTIVISTLIKUD ÕPPIMISKÄSITLUSED

Anna-Liisa Neumann KONSTRUKTIVISTLIKUD ÕPPIMISKÄSITLUSED referaat Tartu 2014 Sisukord Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 1. Konstruktivismist üldiselt ................................................................................................... 4 Ausubeli ja Bruneri vaated ning konstruktivism .................................................................... 4 2. Teadmiste struktuuri käsitamine võrkudena ....................................................................... 6 3. Teadmiste sotsiaalne konstrueerimine ................................................................................ 7 4. Situatiivne õppimine ja autentsed õppeülesanded .............................................................. 8 5

Pedagoogika

102

docx

Pedagoogiline psühholoogia

vahendusel, kuid siin ei esine sarnasus üksühesel kujul. Nägemaks varasema teadmise või oskuse sarnasust käsitletava probleemiga, on vajalik tunduvalt suurem üldistusvõime. Ülekandeks tuleb lahendust pakkuv teadmine isoleerida kontekstist, milles see õpiti ja seejärel rakendada uutes oludes. Mõlema ülekandeliigi arendamiseks vajab õpilane eelkõige praktikat sobivate rakendussituatsioonide äratundmiseks ja mõistmiseks. 7. Psühholoogiline ja sotsiaalne konstruktivism (äärmuslikud arusaamad individuaalse konstruktivismi raames, Võgotski sotsiaalkonstruktivism). Konstruktivistlikud õppimise käsitlused rajanevad Piaget, Võgotski, geštaltpsühholoogide, Barletti ja Bruneri, aga ka filosoofide nagu John Dewey ja paljude teiste töödel ja uurimustel. Ühtset konstruktivistlikku õppimise teooriat pole olemas. Kuid enamik esindajaid nõustub, et õpilaste teadmise konstrueerimine rajaneb õpilaste endi aktiivsusel ja teadmise

Psühholoogia

pdf

KOGNITIIVSETE ÕPPIMISTEOORIATE KUJUNEMINE JA OLEMUS

seletatavates õppimisilmingutes? - Mida kujutavad endast tunnetusprotsess ja õppimine Piaget' skeemide moodustamise teooria järgi? Mis vahe on tunnetuse ja õppimise vahel õppimise definitsioonist lähtudes? - Millised kaks gestaltpsühholoogide olulist ideed panid aluse (Piaget') tunnetusprotsessi mudeli kujunemisele? - Millised kaks äärmuslikku suunda on eristatavad tunnetusprotsessi mudeli kujunemisel? Mis on konstruktivism õppimisel? - Milles seisnes gestaltpsühholoogide panus avastusõppe teooria tekkimisel? - Mida kujutab endast tunnetusprotsessi ja õppimise vaatlemine informatsiooni vooluna meie teadvuses? Kognitiivsed õppimisteooriad 4 1 Õppimisteooriad 1.1 Biheivioristlikud õppimisteooriad Biheivioristide jaoks on õppimine inimese ja teiste kõrgemate organismide võime vältida

Pedagoogiline psuhholoogia

ppt

Pedagoogiline psühholoogia

Pedagoogiline psühholoogia Ajalugu Eve Kikas Mis on pedagoogiline (haridus)psühholoogia? · Psühholoogiaharu, mis rakendab psühholoogia teadmisi hariduse sfääris · Erinevus koolipsühholoogiast Sisuline Terminid · Rõhuasetus on õppimise ja õpetamise protsesside uurimisel. Teadmised õppimise ja arengu seaduspärasustest · Otsitakse võimalusi, kuidas õpilasi efektiivsemalt õpetada. Ajalugu · Teadusliku pedagoogilise psühholoogia algusajaks loetaks 19.saj lõppu · William James (1842-1910) oli funktsionalist, kes uuris ka praktilisi probleeme. Raamat "Talks to Teachers" (1899) · PP seisab teooria ja praktika vahepeal: psühholoogia teadus, haridus kunst, PP ühendab neid, ülesandeks teooria praktikasse rakendamine · Õpetas õpetajatele psühholoogia aluseid, rõhuasetusega tegevusel, kohanemisel, kirjutas mälust ja tahtest · Rõhutas eeskuju ja jäljendamis

Psühholoogia

docx

Pedagoogiline psühholoogia põhimõisted II

HTPK.02.112. Põhimõisted õppimisteooriate ja õppimise tingimuste kohta Õppimisteooriad Biheivioristlikud õppimisteooriad 1. Keda väljapaistvatest pedagoogidest võib pidada tänapäevaste õppimiskäsitustele aluse panijaks? J. Dewey (1859–1952) kui kaasaegse õppimiskäsituse rajaja. 2. Kas inimesed omandavad valdava osa oma teadmisi ja oskusi tahtlikult või tahtmatult? Valdava osa oma teadmistest ja oskustest omandavad inimesed tahtmatult. 3. Millised on kolm õppimise põhilist ajendit ehk motiivi keskkonnaga kohanemise kontseptsioonist lähtudes? 1) Hedonistlik motiiv – kõrgemate organismide kaasasündinud võime vältida kogemuslikul baasil sündmusi, mis toovad kaasa ebameeldivusi või kannatusi, ning eelistada tegevusi, toovad kaasa meeldivat. 2) Tunnetuslik motiiv – sisemine aktiivsus, mis väljendub (kõrgematel arengutasemetel) huvi tundmises ümbritseva maailma vastu. 3) Sotsia

Kategoriseerimata

doc

Õppimine ja areng

Me võime õppida 4 põhilisel viisil: spontaanselt või teadlikult omandatud kogemusi lahti mõtestades abstraktselt teadmistelt või teoorialt aktiivsele katsetamisele siirdudes katsetuste tulemustest uusi kogemusi ammutades kogemuste mõtestamisest uusi abstraktseid käsitusi luues. Õppimine on humanistide käsituses üha uute kogemuste, mõtestuste, tõlgenduste ja üldistuste katkematu ahel. Konstruktivism 1950. aastail esilekerkinud konstruktivism põhineb kognitiivsel psühholoogial. Konstruktivismi uurimisobjektiks on inimese kõrgemad psüühilised protsessid fantaasia, taju, mälu, loovus. Kognitiivne psühholoogia käsitab õppijat info teadliku läbitöötajana. Igasugune teadmine on subjektne. Iseloomulikud jooned: rõhutatakse õppimise individuaalset iseloomu olemasolevate teadmiste-oskuste struktuur võib olla hinnaliseks tugialaks uute oskuste ja teadmiste omandamisel

Areng ja õppimine

Rohkem sarnaseid