Looduse seadus vs inimese seadused (0)

Looduse seadused versus inimese seadused
Inimene on üks osa loodusest. Ja sellest lähtudes ei saa inimene sekkuda looduslikesse protsessidesse, sest me oleme ise üks osa neist. Inimest eristab ülejäänud loomadest see, et meil on abstraktne mõtlemisvõime, mistõttu me suudame ette näha ja analüüsida oma tegevust ja selle tagajärgi, kuid see ei anna minu meelest põhjust inimest ja loodust vastandada. Kui kobras rajab ojakesele tammi, muudab ta selle ümbruse niiskusrežiimi, hävitab hulga elupaiku, et luua endale sobiv elupaik. Samamoodi on ka inimesega - me loome endale võimalikult sobivaid elupaikasid, kus meil oleks meeldiv viibida. Ja sarnaselt oja ülestammitavale koprale hävitame ka meie oma tegevusega teiste liikide elupaiku, luues aga ka uusi - nagu looduses ikka. Miks aga ühe liigi tegevust elupaikade loomisel loetakse looduslikuks protsessiks , aga teist mitte, jääb paljudele arusaamatuks. Võimalik, et inimese ja looduse vastandamine on meie antropotsentristliku mõtteviisi vili. Kui me heidame enestele ette looduslikesse protsessidesse sekkumist, siis me paratamatult välistame enda kuulumise loodusesse , pidades ennast ilmselt siis millekski kõrgemaks, nn. looduse valitsejaks, kelle pädevuses on mõjutada looduslikke protsesse. Sageli on just inimesed paljude probleemide põhjustadajad.
Võtame näiteks globaalprobleemid. Globaalprobleem on ülemaailmne oht inimkonnale, mis on tekkinud mitmesuguste mõjurite kuhjumisel ja koostoimel. Globaalprobleemi omapäraks on see, et ta on küll globaalne, kuid lahendada saab seda vaid tegutsedes lokaalselt. Tuntumad globaalprobleemid on: globaalne soojenemine, rahvastiku kasv, vaesus , kõrbestumine, terrorism , liigiliste mitmekesisuste vähenemine, erosioon , osoonikihi hõrenemine, AIDS-i levik, märgalade hävimine, nälg, maavarade ammendumine , vihmametsade pindalade vähenemine, mulla vaesumine, põhjavee reostumine, mageveevarude puudus, õhusaaste, kliima muutus, happevihmad , veekogude reostus jne.
Uurime lähemalt mõnda globaalprobleemi. Võtame näiteks õhusaaste. Õhusaaste moodustavad looduslikud ja inimtekkelised atmosfääris olevad gaasilised , tahked ja vedelad osakesed, mis mõjutavad negatiivselt atmosfääri omadusi. Saastatud õhk võib mõjuda halvasti inimeste või teiste organismide tervisele ja heaolule, aga õhusaasteks nimetatakse ka õhus levivat halba lõhna või atmosfääri läbipaistvust vähendavaid komponente, mis ei pruugi olla tervisele ohtlikud. Õhusaaste pärineb peamiselt maapinna lähedalt. Õhusaaste allikad jaotatakse kaheks: looduslikud ja inimtekkelised. Looduslikeks saasteallikaiks võivad muu hulgas olla vulkaanid ja metsapõlengud. Inimtekkeline saaste tekib näiteks soojuselektrijaamades ja keemiatööstuses. Põhiteguriks on siiski inimtekkeline saaste. Arutame veel ühte globaalprobleemi-kõrbestumine. Kõrbestumine on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine. Kuivad ja poolkuivad alad hõlmavad 1/3 maakerast. Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km², seal on taimkate vee puuduse või külma tõttu väga hõre või puudub üldse. Looduslikud kõrbed on levinud seal, kus vee aurumine ületab sademete hulga. Aastasadade jooksul väljakujunenud eluviiside muutus ja maailma rahvastiku kasv nõuab järjest intensiivsemat maakasutust, tagajärjeks on protsessid, mis viivad taimkatte hävimisele, mullastruktuuri muutusele ja ala muutumine viljatuks kõrbeks. Teadlased on vaielnud kõrbestumise põhjuste üle, peale kliimategurite ollakse ühel meelel selles, et umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Kõige valulikum on probleem nendes kohtades, kus maa majandamisviis ületab selle bioloogilise kandevõime. Inimene aitab kõrbestumisele tõhusalt kaasa. Kõrbestumine algab tavaliselt põõsastike hävitamisest tundlikel servaladel, sest seda puitu kasutatakse arengumaades kütteks. Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna-Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid ja liigkarjatamine. Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine vaesestavad mulda ja soodustavad tuuleerosiooni. Arutleme veel ühe tõsise globaalprobleemi üle, selleks on happevihmad. Happesademed ehk happevihmad on mis tahes sademed (tavaliselt vihm ), mille pH on võrreldes looduslike sademetega madalam. Happevihm ei esine vaid vedelal kujul (vihm, udu, lumi jne), vaid ka õhus olevate gaasiliste ja tahkete komponentide maapinnale sadestumisena. Kuivad happesademed moodustavad umbes 30 protsenti happesademete koguhulgast. Atmosfäär ei ole homogeense koostisega, mistõttu esinevad tegelikkuses olulised kõrvalekaldumised keskmistest väärtustest. Enamasti jääb sademete pH vahemikku 4,9–6,5. Happelisemate sademete jaotus näitab selgelt, et nende tekkes on peasüü inimesel, sest happesademed langevad peamiselt aladele , mis jäävad suurtest tööstuspiirkondadest allatuult. Happevihma põhjustavad eelkõige väävli- ja lämmastikoksiidid, mis veega reageerides moodustavad vastavalt väävel- (H2SO4) ja lämmastikhappe HNO3 . Happevihmad on tõsine keskkonnaprobleem, mis põhjustab probleeme kaladele ja taimestikule ning hävitab arhitektuurimälestisi.
Enamus nendest probleemidest on tulnud inimalgatusest ning inimeste üha suuremal sekkumisel need aina kasvavad: ühe probleemi tekkimine, algatab teise, mis omakorda viib järgmiseni. Looduses on omad seadused ja inimestel omad, kuid loodus tuleks siiski jätta puutumatuks, sest pideva looduse muutmisega ei pruugi seda varsti enam oma algsel moel allesgi olla. Inimesed peaksid aru saama sellest, et loodus ei taastu nii kiiresti kui seda kasutada tahetakse, niisiis peaks tarbimine jääma mõistuse piiridesse . Kui inimesed suudaksid vähendada oma tarbimist ja muuta vähem loodust, suudaksime paljud globaalprobleemid väiksemaks muuta või üldse kaotada. Hoia Sinagi loodust !
Keidy Jõgi,
09.11.2010