Kõrbestumine (0)

Kõbestumine
Kõrbestumine on protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks. Toimub muldade hävinemine. Kuivad ja poolkuivad alad hõlmavad 1/3 maakerast. Tõeliste kõrbete all on umbes 8 miljonit km², seal on taimkate vee puuduse või külma tõttu väga hõre või puudub üldse. Looduslikud kõrbed on levinud seal, kus vee aurumine ületab sademete hulga.
Teadlased on vaielnud kõrbestumise põhjuste üle, peale kliimategurite ollakse ühel meelel selles, et umbes kuuendik maailma kõrbetest on tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Kõige valulikum on probleem nendes kohtades, kus maa majandamisviis ületab selle bioloogilise kandevõime. Inimene aitab kõrbestumisele tõhusalt kaasa.
Kahjuliku inimtegevuse näidetena võib välja tuua ehitustegevus ja veokite kasutamise, mis hävitavad loodusliku taimkatte , mis taastub väga aeglaselt. Süsihappegaasi pidev kasvamine toob endaga kaasa kasvuhoone gaasid, mis hakkasid peale suurt tööstusrevolutsiooni väga kiiresti kasvama.
Samuti on väga ohtlik põldude pidev ja oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutamiskõlbmatuks muutumise. Kõrbete niisutamise mõju on veel teadmata: näiteks võib see tuua kaasa kliima jahenemise parasvöötmes ja troopikas , sest just kõrbest saavad need paigad oma soojuse. 1/6 maailma elanikest (enam kui 1 miljard inimest) on kõrbestumisest mõjutatud. Peamised kõrbestumisega kaasnevad sotsiaal-majanduslikud probleemid on näljahädad, tööpuudus, sundmigratsioon ning sellest tulenevad terviseprobleemid.
Kindlasti väga suureks probleemiks on ka see, et inimesed usuvad, et kui nii on läinud, ju see on siis jumala tahe ja nii peabki olema. Nende inimeste umbusu purustamine on aga väga raske.
Järjest tugevnev inimmõju on ohtlik kõrbe ja poolkõrbe loodusele . Kuna kõrbe taimestik on väga õrn, siis ebaõige majandamine võib kaasa tuua kõrbe laienemise. Järjest suurem karjatamine kõrbekarjamaadel hävitab niigi kasina taimkatte ja liivad pääsevad liikuma. Taimkate taastub väga aeglaselt ja nii kannavad liivatormid lahtist liiva edasi, mattes enda alla üha uusi alasid.
Väga ohtlik on põldude pidev ja oskamatu niisutamine, mis võib esile kutsuda maa sooldumise ja kasutuskõlmatuks muutumise. Kõrbete niisutamine võib kaasa tuua kliima jahenemise ja parasvöötmes ja troopikas, sest just kõrbes saavad need paigad oma soojuse.
Seal, kus jõgede vett kasutatakse väga palju niisutamiseks, võivad jõed osaliselt või isegi täielikult kuivada. Kuivada võivad järved, kuhu jõed vett enam juurde ei too. Nii on juhtunud Araali järvega, mille pindala on juba peaaegu poole võrra kahanenud.
Kõrbestumine algab tavaliselt põõsastike hävitamisest tundlikel servaladel, sest seda puitu kasutatakse arengumaades kütteks. Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna-Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid ja liigkarjatamine. Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine vaesestavad mulda ja soodustavad tuuleerosiooni.
Kõrbestumine esineb aladel, kus on vähe sademeid või vähe taimi. Viljakal alal hävivad puud ja põõsad. Miljonid inimesed on selle tagajärjel sunnitud rändama. Paljud talupojad, kes elavad maal on sunnitud linna elama minema.
Kõrbestumisele aitavad kaasa tuule- ja veeerosioon. Taimestiku hävides muutub pinnas vee ja tuule eest kaitsetuks ning hakkab liikuma.
Loomad söövad rohumaadel ära taimed, mille juured pinnast kinni peavad hoidma. Suurenev rahvastiku arv põhjustab vee vajaduse suurenemise, mille tagajärjel veetase langeb ning taimejuured jäävad kuivale.
Kõrbestumise tagajärg on kõrbed.