Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub (1)

``Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub.``
Iga inimene kujundab oma elu tehtud valikute järgi. Maailm on suur ja lai oma liigirikaste merede, ookeanide ja maismaaga. Tihtipeale kipume unustama oma kiire eluviisi kõrval meie kõige suurema rikkuse, milleks on loodus
Maakera kopsud ehk vihmametsad toodavad päevast päeva suurtes kogustes hapniku. Kurb tõsiasi on see, et igapäev tapetakse seda suurt ``kopsu``, raidudes maha ohtralt puid, mida kasutatakse nii mööbli valmistamisel, elumajade ja hoonete kütmisel kui ka meile väga vajaliku paberi tootmisel. Salaraided ja tootmisjääkide taaskasutamisele mitte võtmine risustab ning hävitab loodust meie ümber. Tänapäeva urbaniseerunud maailmas tahavad kõik kiiresti rikastuda ja saada heale elujärjele, mis pole paha, aga selleks kasutada alatuid ja loodust laastavaid võtteid näib minu jaoks ebainimlikuna. Loodusest saab kõik eluks vajaliku, aga seda tuleb ka hoida ning taastada.
Sama paralleeli võib tõmmata ka inimestega, kes nii öelda ``tapavad`` oma kopse- nimelt suitsetades. Üha enam teismelisi hakavad suitsetama keskooli algusaastail ning jäävad sõltuvusse. Noore ja rumalana tehtud teod mõjutavad meie tulevikku. Inimese tervis on tema kalleim vara ning olenemata tänapäeva arenenud meditsiinist, ei ole kõik haigused ja tervisekahjustused ravitavad. Muidugi on võimalik hingehinna eest ravida end, aga on haigusi, mille ravimiseni pole meditsiiniteadlased veel jõudnud ja surematuse eliksiir on minuteada veel leiutamata. Kui inimene tahab elada täisväärtusliku elu on tema tervise ainsaks hoidjaks tema ise. Hoides eemale igapäevaahvatlustest on võimalus elada väga tervet ning huvitavat elu.
Puu põhikomponentideks on toestav tüvi ja maa sees tugev juur , järgmistena oksad laiali sirutatult mille otstes lehed, mis kõik ammutavad puule vajalike toitaineid. Nii on ka riigiga, mille tüviks on riik, oksteks riigikogu saadikud, juureks president ja lehtedeks oleme meie, riigi kodanikud. Kui riigipead ei suhtle kodanikega jääb ketis lüli vahelt ära ja süsteem, mis aitab riigi majandusel ja rahval õitseda, muutub hädiseks ning jätab riigi sõltuma teiste riikide abist kui ka laseb bürokraatial lokata. Rahvas ja saadikud peavad tegema pidevat koostööd ning arenema ühtselt. Kui inimestel kaob huvi poliitika vastu ja ainult virisevad, et elu on niivõrd kehv , ei muutu riigis midagi. Riigi kõrgeim võimuorgan olemegi meie, rahvas, ning loobudes oma häälest ning sõnavabadusest, loobume võitlemast parema heaolu eest.
Oksa saagimine vallandab ahelreaktsiooni: saag kulub, on vaja uus osta; istumisalust oksa saagides on suur tõenäosus, et selle läbi saagimisel saab ka inimene haiget, kes sellel istub ja ka puu kannatab. Selline tegevus ei tee kellelegi head. Samamoodi ka elus kus kõik kannatavad. Ahelreaktsioon järgneb igale tegevusele mille inimene, loodus või loomad korda saadavad : inimene tahab sooja, selleks kaevandatakse maavarasid või raiutakse puid, millega kahjustatakse looduse loomuliku struktuuri, mille tagajärjel tekivad osooniaugud ja tänapäeval väga aktuaalne kasvuhooneefekt . Seda kõike saab vältida. Tuleb vaid natukenegi kriitilise pilguga vaadata üle oma eluviisid ning mõelda, mida saan mina teha selleks, et ka minu lastel oleks siin tulevikus hea elada.
Üha suureneva rahvaarvu ning nõudlusega urbaniseerunud ühiskonnas kulutatakse üha rohkem ja rohkem erinevaid loodusressursse nagu näiteks nafta , metallimaak, maagaas, süsi ja põlevkivi. See on Maakerale igati kahjulik: kütuste põlemisel eraldub kahjulike gaase. Kuna gaas on hapnikust kergem, kerkib see atmosfääri ja selle tulemusena tekivad osoonikihti mustad augud ehk osooni augud. Läbi nende jõuavab maapinnani tagasi päikesekiirgus, mis on kahjulik nii loodusele kui ka inimesele. Tekib küsimus, kas inimkond suudab vältida Maakerale tehtava taastamatu kahju. Peame mõtlema alternatiividele ja hoidma nii loodust kui ka jälgima iseenda tegevust. Kuna inimese elu on niivõrd mugavaks muutunud ning elutempo võrreldes varasemaga on märksa kiirem, kasutatakse alati kõige lihtsamat ja teadaolevat varianti , kuigi on olemas võimalus alternatiivkütustele, mis on küll kallimad, aga sellega säästetakse loodust enda järglastele, aga mida jõukam inimene, seda enam kiputakse mõtlema, et pärast meid tulgu või veeuputus .
Tänapäeval on suureks ohuks sõjad. Suurriikide omavaheline kemplemine mõjutab kõiki kõrval paiknevaid väikeriike ning sunnib neid valima pooli. Sõjad on tapnud palju süütuid inimesi ja hävitanud miljoneid kodusid. Võidurelvastumine ja väärate otsuste vastu võtmine riigipeade ja sõjajuhtide poolt on toonud esile ohu vallanduda III Maailmasõjal. Suurriigid nagu USA ja Venemaa on läbi aegade üksteisele naeratades ja hambaid risti hoides viisakusi öelnud, aga samas on omavaheline võimuvõitlus igale arukale inimesele läbinähtav, kuidas etturitena kasutatakse väikeriike üksteisele kanna peale astumiseks ja oma võimu näitamiseks, kas siis sõjaväebaase luues või suurtes kogustes sõjajõude ümber paigutades vaenlase jaoks ärritavale alale . Samas kaotatakse selge mõistus, kui kahe riigi juhid, kes tahavad olla kõige kõigemad ja arvavad, et neil on õigus tõmmata-lükkata väikeriike ja juhtida seda Maailma, hakkavad laastavalt hävitama meie kõigi kohta päikese all, mille tulemusena surevad tuhanded inimesed ja hävinevad sajad majapidamised. Näiteks USA tahab kontrollida kõiki maailma tuumarelvi, et tagada ohutus terves maailmas, kuigi ainukesena on nemad kasutanud aatompommi Hiroshimas. Niisis tekib küsimus mis õigusega nemad otsustavad teiste julgeoleku eest. Samas kui vaadata asja teise nurga alt, on vaja sõda, et ei oleks ülerahvastust. Inimkond reguleerib enda arvu ise, aga selle tagajärjel hävineb kujuteldamatu piirkond viljakat maad, mis heal juhul alles kolmandaks põlvkonnaks taastub.
Inimesed on siia ilma loodud soojuslemestena. Iga inimene vajab kodu. Olenevalt geograafilisest paiknemisest vastavat tüüpi. Paratamatult raiume puid, põletame kütuseid, toome maapõuest välja ohtlike elemente, mille tagajärjel satub õhku küllaldaselt süsiniku ja väävliühendeid. Samas ei jää kõik see keemia meie peadekohale niisama hõljuma vaid hakkab omakorda omavahel reageerima ja tulemuseks on happevihmad, osooniaugud ja kasvuhooneefekt, mis otseselt muudavad inimkonna eluolu kehvemaks. Järjekordselt jõuame teemani, kus me hävitame loodust, mõtlemata sellele, kui palju see meid ennast kahjustab ning hävitame ilu enda ümber, mida pigem peaksime kõigi võimaluste piires säästma.
Järk-järgult puu oksi maha saagides on puu tõenäoliselt hukule määratud. Keegi aga ei soovi, et tema koduga juhtuks samalaadne reaktsioon. Seega on tähtis, et inimkond mõtleks ja tegutseks lähtudes säästlikutest eluviisides. Kasutades näiteks alternatiivenergia allikaid: päikse, tuule ja vee energiat.. Samas on ka tõsiasi, et ilma loodust rikkumata elada ei saa, aga ka puu kasvatab saetud oksa kohale kaitsva kooriku, aga kui kõik oksad korraga maha saagida ei ole puul ellujäämiseks lootustki. Mina pakun välja, et kasutame loodust, aga säästlikult ning alternatiivid esikohale pannes. Samas on inimesed optimistlikud, kuna avastatakse üha uusi nafta ja maagaasi leiupaiku, aga nende ammutamine on väga kulukas ning kallis. Kolmanda Maailma riigid on väga nafta ja gaasirohked maad. Vaadates neid maid, näivad nad väga vaestena, aga see on sellepärast, et rahvas ei julge enda kätte võimu ja selle rasvase naftamagnaadi selle torni otsast maha lüüa. Samas on probleem, et neis maades on teadus vähearenenud ning näiteks Aafrikas ja Kuveidis põletatakse nafta kaevandamisel maapinnale kerkiv maagaas atmosfääri, sest ei osata ladustada. Sellega raiskame väärtkütuseid ja saastame samaaegselt atmosfääri. Tihtipeale ei suudeta väikeste järelejäänud leiukohtadega rahuldada maailma energiatarbivust. Massitootmine ja rikkalik eluviis nõuavad ohvreid ja ohvriteks kipuvad alati olema nõrgemad. See on minu arvates vale mõtteviis, kuna mõelda tuleb tulevikule ja inimestele, kes tahavad nautida seda sama, mille emake loodus meile on võimaldanud.
Inimkonna saatus on meie endi kätes ning kõik ei pea juhtuma suurelt ja ehmatavalt. Alustuseks piisab enda eluviisi ülevaatamisest ja mõelda, kas on mõtet sõita autoga 300 meetri kaugusel asuvasse poodi, kui võiks võtta oma lähedase inimese ja jalutada värskes õhus. See on nii looduse säästmine kui ka omamoodi tervisesport. Märgake ilu enda ümber ja väärtustage seda.